Capoeira sünnist

Viimaste asjalike uuringute abil on jõutud järelduseni, mille kohaselt sündis capoeira lihtsustatult öeldes 19. sajandi alguses. Seda Aafrikast toodud orjade võitlusmängude segunedes Brasiilias. Kõige varasemad märked capoeira kohta ongi sellest ajast. Kirjutada osati aga varem ja jutud teatud ajal vastavate arhiivide hävitamisest on väljamõeldis.

The silence of the sources regarding capoeira might be due to the fact that police surveillance was minimal prior to 1808, not carried out by professionals and not reported upon in a regular, bureaucratic fashion. Until then, the civilian watchmen in charge of vigilance had to request help from army or militia units if there was any threat to public safety. [Now get this:] Yet the relatively low incidence of capoeira arrests in the 1810s could also indicate that capoeiragem only developed in the last years of the Viceroyalty. [And as always:] Hopefully future research into still unexploited sources will shed more light on this issue. (Assunção, 2005:73)

200 aastat tagasi aga polnud capoeira muud, kui kaks meest üksteisega peadpidi kokku jooksmas ja kolmas trummi mängimas, kui sedagi.

During the initial decades it is often referred to as a game. Police files explicitly state that individuals were arrested for 'playing capoeira'. This is a crucial detail, insofar as some writers have defended a martial origin for capoeira, trying to suggest that its playful character constitutes a rather recent development. (ibid:75)
Rugendas' classic description and his well-known engraving of capoeira resulted from his first period residence in Brazil between March 1822 and May 1825. Although his engravings represent later idealizations of earlier drafts made on spot, we have no reason to doubt he saw a drum (and not a berimbau) during the capoeira games he attended. Rugendas' engraving clearly indicates that opponents used rhythmic movements similar to modern ginga before or in between the blows. Yet he does not mention any foot kicks, cartwheels or other acrobatic movements. His description is strikingly similar to the nineteenth-century head butt game played by black males in distant Venezuela. Are we therefore to conclude that capoeira in at this moment was hardly more than a violent game of head butts? (ibid:76)
These testimonies [by A.P.D.G., A. Earle, F. Denis and C.E. Soares] imply that at this early stage, capoeira already encompassed different modalities, with or without music and weapons, from friendly games to full-fledged fights. It seems therefore inadequate to postulate that capoeira was a fight that evolved into a game or vice-versa. (ibid:77)
Carioca Square appears as the first prominent meeting point for capoeiras in the city. The public fountain on the square attracted crowds of slaves queuing for water. It also offered many escape routes, including into nearby hill of Santo Antonio. Soares suggests that the struggle over access to fountains, which resulted in frequent fights among slaves, could have provoked capoeira gang formation and that control over squares was ferociously disputed by the emerging maltas. (ibid:79)

Varasemad väidetavad ilmingud, mille kohta kirjalikke andmeid pole, on peaaegu kõik võimalik kummutada ka ilma nendeta.

Esiteks olid linnad ainusoodus pinnas capoeirale, sest vaid seal oli orjadel piisavalt vabadust, et sellise hobiga tegeleda. Orjadel, kes istanduste kehvades elamutes ehk senzalades valgete isandate fazendade ehk farmide suurte majade läheduses elasid, olid jalad aheldatud, et nad põgeneda ei saaks, nii tegi see võimatuks ka capoeiraga tegelemise. Pealegi võib arvata, et orjatöö oli füüsiliselt suhteliselt raske. Ja enamasti sobisid kõige paremini raskeks tööks teatud Aafrika rahvad, mis tegi kultuuride segunemise, mida peetakse capoeira eeltingimuseks, peaaegu võimatuks.

Teiseks ärajooksnud orjade asulad ehk quilombod, mille kohta arvatakse, et orjad kaitsesid end seal capoeiraga orjajahtijate ehk bandeirantede või metsakaptenite vastu. Taoline tegevus aga oleks olnud lootusetu selleks ajaks juba piisavalt heale tasemele arenenud tulirelvade tõttu. Seega kui üks neist asulatest, Palmares, sada aastat vastu pani, siis seda ilmselt suurel määral laskerelvade abil.

Kolmandaks capoeira Aafrikast pärinemine, muutumata või vähesel kujul muutunud, sebrade ehk n'golo tantsust. N'golot nägi väidetavalt vaid 20. sajandi keskel keegi Neves e Souza, kelle juttu hakkas kordama Mestre Pastinha ja pärast teda kogu maailm. Oma silmaga mestre Aafrikas käies seda ei näinud ega kirjuta sellest ka 1960. a tema suurpärandina võetavates märkmetes. Peale n'golo oli Aafrikas veel teisigi võitlusmänge ja kuna ükski neist pole ainualuseks ühelegi tänapäeva Ameerika võitluskunstile või tantsule, siis on seda palju arvata ka sebrade omast. Pealegi on n'golo tänaseks kadunud, ehkki leidub inimesi, kes vastupidist väidavad.

Nii et paljugi, mida tänapäeval räägitakse, on aastakümneid korrutatud heausklik vale capoeira romantiseerimise, müümise või väheste teadmiste tõttu.


Kuidas capoeira saja aastaga kahe "jäära" puksimisest Mestrede Bimba ja Pastinhani jõudis ja veel saja aastaga tänapäeva, jätan praegu lugejale mõelda.