MÜÜDID JA TEGELIKKUS
Capoeira on Brasiiliast pärit sportlik-musikaalne tegevus. Nagu igal pool maailmas, õpetatakse seda Eestiski. Capoeirat kutsutakse nii võitluseks kui tantsuks, kõige tihemini kasutatakse aga selle emakeeles, portugali keeles, sõnu jogar ja jogo (e. k. vastavalt mängima ja mäng), mis karakteriseerivad tegevuse iseloomu kõige paremini. Vähese kehalise kontaktiga mängu eesmärk ei ole vastase alistamine iga hinnaga ning selle erinevate võitluskunstide nimekirjas paremusjärjekorda panemine on kohatu.
Olles capoeirat peaaegu kümme aastat lähedalt uurinud, olen jõudnud mitmesuguste teadmiste, tähelepanekute ja järeldusteni.
Capoeira kujunes Brasiilias
Sõnal capoeira on portugali keeles mitmeid tähendusi. Meie jaoks on olulisim capoeira kui lagendik – sõna esines sellises kontekstis brasiilia kirjanduses esimest korda 16. sajandil.
Aastasadu hiljem sai see osaks sõnapaarist negros de capoeira, millega kutsuti varjatud väljadel oma suguharude traditsioonilisi kombeid/võitlusi (ehkki veel mitte capoeirat tänapäeva mõistes) harrastavaid orje. Ajapikku lühenes see sõnapaariks negros capoeiras ja edasi capoeiras, ainsuses capoeira. Sõna vanemad sünonüümid on capoeiragem, vadiagem.
Vanimad kirjalikud viited capoeirale kui võitlusele või tegevusele on 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest. Siinkohal tuleb mainida, et portugallased alustasid Brasiilia koloniseerimist istanduste rajamise eesmärgil 16. sajandi algul, kuid peaaegu kolme sajandi jooksul ei mainita capoeirat ega midagi sarnast siiani läbi uuritud reisi- ega olustikukirjeldustes. 19. sajandi alguses märgitakse capoeiraga tegelejaid enamasti politsei poolt vahistatud orjade nimekirjades. Enamus sellisel põhjusel kinni peetuid olid Angola päritoluga. 19. sajandi esimesest poolest on pärit ka mitu legendaarset joonistust Euroopa maadeuurijate poolt, kus kujutatakse mustanahalist võitlejapaari, kuid enamasti ei näidata neid tegemas ei jala- ega käelööke nagu võiks oodata. See annab alust järeldusele, et selleks ajaks olid liigutused võitluses äärmiselt limiteeritud.
20. sajandi alguseks oli capoeira paljude mõjutuste abil jõudsalt arenenud, väljumas marginaliseeritu staatusest ning sai piisavalt kajastust meedias, et panna alus paljude legendaarsete capoeira-mängijate sünnile.
Müüdid pimestavad loogika
Tihti väidetakse, et capoeira sündis 16. sajandil Brasiilia suhkrurooistanduste senzalades (e. k. orjahüttides) või 17. sajandil metsa põgenenud orjade quilombodes ehk asundustes. Mainitakse orjade vabaduseihalust ja ettevalmistumist põgenemiseks. Ent kinnitavatele kirjeldustele lisaks puudub nendes väidetes loogika. Enamuse ajast olid orjad jalgadest aheldatud, et nad põgenema ei pääseks. Pealegi tahtis orjapidaja nendest viimast võtta, seega olid tööpäevad äärmiselt rasked, mis teevad mõtte füüsilisest tegevusest pärast tööd kaheldavaks. Väita, et orjad maskeerisid oma võitluse tantsuga, tähendaks, et teadmist tegevuse tegeliku olemuse kohta suudeti varjata ka ülevaatajateks ülendatud orjade või istanduste isandate eest, kellele teadmised orjadest tähendasid nende istanduse edu või kadu. Liikvel on ka teooria, mille järgi orjapidajad lausa lubasid orjadel oma tantsudega tegeleda, et neid rõõmsana hoida. Oletades, et see on tõsi, siis ometi oli raskeks orjatööks kõlblike orjade nö sortiment äärmiselt väike, mis omakorda teeb kaheldavaks võimaluse, et segunesid erinevate Aafrika regioonide rituaalid. Seda aga peetakse capoeira kujunemise eelsoodumuseks.
17. sajandist, mil loetud arv orjade grupeeringuid end istandustest põgenenuna metsa loodud asundustes varjas, puuduvad samuti üksikasjalikumad ülestähendused. Mainitakse legenaarse quilombo Palmarese juhti Zumbit ja seostatakse teda capoeira arendamisega. Räägitakse madalast taimekasvust, milles varjul olnuna orjad neid tagasi tooma saadetud jäljekütte bandeirantesid ootamatute capoeiraliigutustega ründasid. Usutakse pimesi, et niivõrd ebaefektiivsete vahenditega nagu jalad-käed ja vibud-odad suudeti vastu panna tulirelvadele, mis selleks ajaks olid Brasiilias juba laialt levinud. Peaksime ehk siiski eeldama, et ka orjad olid suutnud hankida püsse ning pidasid nende abil pealetungidele mõnda aega vastu.
Enne kui asuda loogilisemate seletuste juurde capoeira tekke kohta, peaks puudutama veel kaht levinumat globaalset (muinas)juttu.
Esimene neist puudutab capoeira pärinemist väljaarenenud kujul Aafrikast. Paljudest kunagi eksisteerinud Musta Mandri kommetest tõstetakse esile vaid üht – sebrade tantsu n’golot, kuid jäetakse arvesse võtmata asjaolud, mis ei võimalda seda capoeira eelkäijaks pidada. Info n’golo võitlusliku vormi kohta pärineb vaid ühest allikast. Nimelt käis 20. sajandi esimeses pooles seda Aafrikas uurimas Albano de Neves e Sousa, kelle joonistusi ja kirjeldusi pidas tähelepanuväärseks meister Vincente Ferreira Pastinha, kes vajas „rohtu” tolleaegse capoeira „valgendamise” ja juurte kadumise vastu. Mestre Pastinha oli juba institutsionaliseerinud capoeira Angola, andes sellele nime Aafrika riigi järgi, mille esindajaid tol ajal capoeiraga enim seostati.
Teisalt oli meister Manoel dos Reis Machado – mestre Bimba – rajanud capoeira regionali koolkonna, millesse hakkas kuuluma peamiselt brasiilia ühikonna valgem keskkiht. Ühe oma õpilase soovitusel hakkas ta capoeirat kutsuma luta regional bahianaks (e. k. bahia regionaalseks võitluseks), misläbi sai võimalikuks selle aktsepteeritus võimude poolt, kellele capoeirat kuritegelikul eesmärgil kasutavad orjade järeltulijad põhjustasid pidevat peavalu. Ometi ei olnud mestre Pastinha täiesti veendunud n’golo rollis capoeira kujunemises, ta ei maini seda oma paljudes märkmetes ega raamatus, niisamuti ei kohanud ta seda käies 1966. aastal auväärse delegatsiooniga Senegalis. Sebrade tantsu kahjuks räägib veelgi tõik, et kusagil mujal Põhja-Ameerikas ega Kariibi regioonis ei ole säilinud midagi capoeira sarnast, ehkki sinna viidi sama päritolu orje kui Brasiiliasse, samuti on capoeira olemus kaugel sebraliigutusi imiteerivast tseremoniaalsest initsiatsioonirituaalist. N’golot tuleks kõige rohkem võtta kui üht võimalikku panustajat capoeira algse vormi kujunemisel Brasiilias.
Teine ülehinnatud teadmine seondub capoeira keelustamisega 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi esimeste capoeirakoolide loomiseni Bimba ja Pastinha poolt. 1808 kui Portugali kuningas Dom João VI oma saatjaskonnaga Brasiiliasse asus, võeti kasutusele kõikvõimalikud repressioonid, et kohalikku kuritegevust maha suruda ja inimesi „korralikult” käituma sundida (palju ei muutunud ka Brasiilia vabariigiks kuulutamise järel 1822). Lubamatu oli igasuguste ootamatute liigutuste tegemine avalikus kohas. See tähendas nii capoeira kui muude rahvuslike kommete keelustamist ja seadusest üleastujate ranget karistamist. Väidetakse, et politsei ninapidi vedamiseks maskeeriti capoeira tolgi ajal tantsuks. Loogika ütleb meile aga, et tantsijaid ootas samuti türm või piitsahoobid.
Valgus paistab mujalt
Nii tekibki küsimus, kus ja millal oli kõige soodsam pinnas capoeira sünniks. Võtame arvesse meile teada olevad faktid:
a) esimest korda mainitakse capoeirat kui tegevust meile teada olevates dokumentides 18. sajandi lõpus, tihemini 19. sajandi politseiraportites,
b) esimesed joonistused capoeirast pärinevad 1830-ndaist, enamasti ei kujuta käe- ega jalalööke, toimuvad (varjatud) lagendikul, kujutavad majade tagakülgi (mitte väljakuid, nii et võib eeldada, et tegeletakse lubamatu võitlusega),
c) linnades „teenistuses” olevaid orje saadeti tihti sõnumeid saatma ning neile võimaldati vaba aega, mida arvatavasti sai kasutada teiste orjadega suhtlemiseks (või jõukatsumiseks).
Seega võiksime capoeira sünnis kõige suurema panuse panna 19. sajandi alguse linnalähedastele oludele. Capoeira algselt vormi ei seostata keerukate berimbau-rütmide (berimbau on capoeira-mängule rütmi loov ühe keelega löökpill), koori ja solisti vaheliste laulude ega akrobaatiliste etendustega. Seda enam oli capoeiraga tegeleja osav kasutama (habeme)nuge, vastase tähelepanu kõrvale juhtima ja võrdlemisi kombelõtv. Orjapidamise ametlik keelustamine 1888. aastal tõi sellist kontingenti veelgi rohkem tänavatele. Kujunesid kambad, mis võtsid oma valdusesse linnaväljakuid eelkõige Salvadoris ja Rio de Janeiros (erinevatel aegadel Brasiilia pealinnad) ning pidasid veriseid lahinguid oma territooriumide kaitseks. Politsei ja seadus võitlesid nendega omalt poolt.
Aga oli ka grupeeringuid, mis sidusid capoeira nime alla kujunevasse tegevusse rütme ja meloodiaid, erinevaid tantse ja rituaale. Capoeira oma olemuselt kujunes sambatantsu kõrval elujõulisemaks kui teised Brasiilia liikumised, seega võib arvata, et meieni läbi aja reisinu on sümbioos erinevates mõjutustest.
Vanimad videosalvestised capoeirast pärinevad 1950-ndatest. Neis näeme berimbaude ja teiste pillidega varustatud ning laulude saatel toimuvaid ohutuid capoeira-mänge jalalöökide, osavate põiklemiste ja kätelseisudega. Sellest ajast alates on uute meistrite lisandumisega capoeirasse juurde tulnud kümneid üksteisest vähem ideeliselt ja rohkem liikumistelt erinevaid alastiile, mis ühest küljest lisab capoeirale elujõudu, teisalt aga viib selle üha kaugemale 20. sajandi alguse huvitavatest traditsioonidest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar