Capoeira-lauludes on enamlevinud (kasutasin 3 esimest kogumikku, mida Loomaaia puhul; neljanda pidin kahjuks asendama):
I Bananeira (3,2,2,1)
II/III Coqueiro (0,2,4,0)=kookospalmII/III Cajueiro (lühend cajuê) (2,1,2,1)=india nakrapuu ehk lääneanakard
Biriba/beriba (2,1,2,0)
Laranjeira (4,0,1,0)=apelsinipuuBaraúna (1,1,1,0)=teat. anakardiline, väidetavalt maailma kõige kõvem puu
Jacarandá (2,0,1,0)
Gameleira (0,1,1,0)
Maçaranduba (0,0,1,0)
Pau-pereira (1,0,0,0)
Mangueira (0,0,1,0)=mangopuuPS Enamusel puudest inglise- või eestikeelset vastet ei ole. Punktideta jäid nt sellised levinud puud: Palmeira=palm, Limoeiro=sidrunipuu, Limeira=laimipuu (kuigi tean üht lugu sellega), Aroeira=teat. anakardiline.
Banaan ja kookos on kõigile mõistetavad, edaspidine nüüd
CAJUEIRO kohta
Sünnivad kätest seotud vennad, üht süüakse toorelt, teist röstitult. Kes nad on?
"Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu ..." aga haljad on ka lääneanakardi (Anacardium occidentalis; sõnadest ana "tagurpidi" ja -cardium "süda"; see käib puu vilja kohta) oksad. Ja see puu on vähemalt sama auväärt kui jõulupuu. Puu söödav vili koosneb kahest osast, akažuuõunast (ehk kašuõunast), mida süüakse toorelt, tehakse mahlaks ja moosiks, ning akažuu- (kašu-) ehk india pähklist, mida röstitakse ja on võimalik eksportida.
Br. uurija Luís da Câmara Cascudo kirjutas:
"Cajueiro on levinud sümbol aja tähistamisel. Tupide kalendri järgi tähendas akažuu ka aastat, sest läks kokku cajueiro viljumistsükliga. Seetõttu hoiustati igal aastal üks akažuupähkel pudelkõrvitsas, et kokku lugeda elatud aastaid. Sealt tuli akažuu populaarne sünonüüm: aasta."
cajueiro kasutus rahvakultuuris |
Uurime nüüd, mida cajueiro sümboliseerib Br. laulukultuuris. Alljärgnevalt mõningad laulud sambast, forróst, capoeirast jt stiilidest.
ABALOU CAJUEIRO / Kõikus Cajueiro (DP, soolod CM Perna)
mas abalou deixa abalar / kui kõikus, las siis kõikus
abalou cajueiro abalou
oh iaia viva os antepassados / elagu esivanemad
abalou cajueiro abalou
nunca vi terra dar fruto / ma pole iial näinud maad vilju andmas
abalou cajueiro abalou
se não fosse semeada / ilma et sellesse oleks külvatud
abalou cajueiro abalou
Abalou Cajueiro - Contra Mestre Perna by svencapoeira
CAJUÊ / Cajueiro (DP)
oh menina linda / kaunis tüdruk
cajuê
venha me buscar / tule mind otsima
cajuê
Cajue - Mestre Marrom by svencapoeira
Prof. Esquilo lisa viimasele laulule:
Eu plantei meu cajueiro / Istutasin oma cajueiro
No terrerio de iaiá / emanda terreirosse
Senhor do engenho / Veski isand
Cajueiro quer cortar / Tahab cajueiro maha lõigata
Do caju tirei castanha / Akažuust võtsin pähkli
E joguei lá no terreiro / Ja heitsin terreirosse
E lá no meio da senzala / Ja senzala keskel
Nasceu meu cajueiro / Sündis mu cajueiro
Cajueiro não tem dono / Cajueirol pole omanikku
Não é de ioiô nem de iaiá / See pole ei isanda ega emanda oma
Dá fruta pro negro escravo / See annab vilju neegerorjale
E sombra pra descansar / Ja varju, kus puhata
EU VI JARARACA NO CAJUEIRO / Nägin Jararacat Cajueiro otsas (autor ?, soolod CM Perna)
eu vi jararaca no cajueiro / nägin jararacat (teat. madu) cajueiro otsas
mas meu senhor mandou matar / mu isand saatis mind teda tapma
eu vi jararaca no cajueiro
eu olhei pra ela, ela me viu primeiro / ma vaatasin tema poole, ta nägi mind enne
eu vi jararaca no cajueiro
jararaca é venenosa / jararaca on mürgine
eu vi jararaca no cajueiro
se picar pode matar / kui salvab, võib tappa
eu vi jararaca no cajueiro
Eu vi jararaca no cajueiro - Contra Mestre Perna by svencapoeira
OH CAJUEIRO (autor CM Dorado)
Oh Cajueiro, meu cajuê / Oh Cajueiro, mu cajuê
Oh Cajueiro, meu cazuá / Oh Cajueiro, mu cazuá
Cajueiro é nossa casa / Cajueiro on meie kodu
Cajueiro é nosso ilé / Cajueiro on meie ilé (maja joruba k.)
Cajueiro nós da fruto / Cajueiro annab meile vilju
E castanhas pra comer / Ja pähkleid, mida süüa
Cajueiro é nosso terreiro / Cajueiro on meie terreiro
É o nosso abassá / See on meie abassá (Angola terreiro joruba k.)
Cajueiro é de Angola / Cajueiro on Angola oma
Olha venha vadiar / Tule vadiaarima
Oh Cajueiro - Contra Mestre Dorado by svencapoeira
NA GALHA DO CAJUEIRO / Cajueiro Oksal (autor Wilson Simonal)
Vou fazer minha queixa / Ma kaeban ära
Quando o meu papai chegar / Kui mu isake tuleb
Mamãe não me deixa subir nesse galho / Emake ei luba mul ronida sellele oksale
Ela disse que eu caio / Ta ütleb, et ma kukun
E vou lhe dar trabalho / Ja teen talle muret
Quando o meu papai / Kui mu isake
Quando o meu papai chegar / Kui mu isake tuleb
Corro pra ele e vou lhe contar, oh! / Jooksen tema juurde ja räägin ära!
Papai, mamãe não quer / Isake, emake ei taha
Que eu suba no cajueiro / Et ma roniksin cajueiro otsa
Ela falou se eu subir eu caio / Ta ütles, et kui ma ronin, siis kukun
Da galha do cajueiro! / Cajueiro oksalt!
Quando o meu papai chegar / Kui mu isake tuleb
Mamãe não me deixa subir nesse galho / Emake ei luba mul ronida sellele oksale
Ela disse que eu caio / Ta ütleb, et ma kukun
E vou lhe dar trabalho / Ja teen talle muret
Quando o meu papai / Kui mu isake
Quando o meu papai chegar / Kui mu isake tuleb
Corro pra ele e vou lhe contar, oh! / Jooksen tema juurde ja räägin ära!
Papai, mamãe não quer / Isake, emake ei taha
Que eu suba no cajueiro / Et ma roniksin cajueiro otsa
Ela falou se eu subir eu caio / Ta ütles, et kui ma ronin, siis kukun
Da galha do cajueiro! / Cajueiro oksalt!
Me tira, mamãe, me tira / Võta mult, emake, võta mult
Me tira deste castigo / Võta mult see karistus
Eu subo naquela galha / Ma ronin tollele oksale
Não corro nenhum perigo / Ei ole mingit ohtu
Eu quero tirar caju / Ma tahan noppida akažuud
Eu vendo e ganho dinheiro / Müün seda ja saan raha
Me deixa, mamãe, subir, deixa subir / Luba mind, emake, luba ronida
Na galha do cajueiro! / Cajueiro oksale!
Wilson Simonal - Na Galha Do Cajueiro by svencapoeira
Sambavariant M Boca Rica esituses:
Papai mas mamãe não quer
Que eu suba no cajueiro
Papai mas mamãe não quer
Que eu suba no cajueiro
Meu deus se eu subir eu caio
Da galha do cajueiro
Galha do Cajueiro - Mestre Boca Rica by svencapoeira
Ja Mestrando Charmi veidi teistsugune capoeira-variant:
É tempo de caju / On akažuu aeg
Vou subir no cajueiro / Ronin cajueiro otsa
Cuidado pra não cair / Vaata ette, et ei kuku
Da galha do cajueiro / Cajueiro oksalt
Do caju tirei castanha / Akažuust eemaldan pähkli
Eu torro ganho dinheiro / Ma röstin [need] ära, teenin raha
Cuidado pra não cair / Vaata ette, et ei kuku
Da galha do cajueiro / Cajueiro oksalt
Cajueiro muito alto / Cajueiro väga kõrge
Eu subi pelo celeiro / Ma ronisin üles aida kaudu
Cuidado pra não cair / Vaata ette, et ei kuku
Da galha do cajueiro / Cajueiro oksalt
etc (kõik sõnad)
Galha do Cajueiro - Mestrando Charm by svencapoeira
CAJUEIRO (autor Jackson do Pandeiro)
Cajueiro, êê, cajueiro ê-á
Cajueiro, êê, cajueiro ê-á
Cajueiro pequenino / Väike cajueiro
Todo enfeitado de flor / Kaunistatud õitega
Eu também sou pequenino / Olen samuti väike
Carregadinho de amor / Kantud armastusest
Tradicional cajueiro / Traditsiooniline cajueiro
Dos meus avós traz lembrança / Mu vanavanematelt toob mälestusi
Testemunha evocativa / Pealtnägija, mis tuletab meelde
Dos meus tempos de criança / Mu lapseaegu
O cajueiro não dá coco / Cajueiro ei anna kookost
Coqueiro não dá limão / Kookospalm ei anna laimi
O amor quando é de gosto / Kui armastus on meeldiv
Não produz ingratidão / Ei tekita see tänamatust
Jackson do Pandeiro - Cajueiro by svencapoeira
CAJUEIRO ABALADOR / Kõikuv Cajueiro (autor Jacinto Silva)
Abala, abala, cajueiro abalador / Kõigu-kõigu cajueiro
Tão pequenino, carregado de flor / Nii väike, kaetud õitega
Fez um balanço na galha do cajueiro / Sidusin cajueiro oksa külge kiige
Ai que saudade onde eu embalançava meu amor / Milline igatsus, kus kiigutasin oma armsamat
Deixei gravado no tronco do cajueiro / Graveerisin cajueiro tüvele
O nome dela e também o coração / Ta nime ja veel südame
Ela jurou que nunca ia me deixar, mas me deixou / Ta vandus, et ei jäta mind kunagi, aga jättis
E agora eu fiquei na solidão / Ja nüüd jäin ma üksi
O nome dela que eu fiz no cajueiro / Ta nimi, mille tegin capoeirole
Faz tanto tempo que o tempo apagou / Sellest on nii palju aega, et aeg sai läbi
É doido um homem que confia em qualquer uma mulher / On segane mees, kes usaldab mistahes naist
Ela foi embora e nunca mais voltou / Ta läks minema ega naasnud kunagi
O VALOR DO CAJUEIRO / Cajueiro Väärtus (autor Jacinto Silva)
Quando eu lembro cajueiro / Kui mulle meenub cajueiro
Ai que saudade me dá! / Millist igatsust see küll tekitab!
Uma lembrança bem forte / Päris tugev mälestus
Que faz me acordar / Mis paneb mind ärkama
Sou feliz porque eu vejo / Olen õnnelik, sest näen
O cajueiro florar / Cajueirot õitsemas
Cajueiro quando abala / Cajueiro kui kõigub
Alerta o meu viver / Ergutab see mu elu
Se o abalo é muito forte / Kui kõikumine on väga tugev
Isso faz me estremecer / Paneb see mind värisema
Sua sombra vem da luz / Selle vari tuleb valgusest
É a força do bem querer / See on mu armsama jõud
Agora que estou vendo / Nüüd, kus ma näen
... e o seu valor / ... ja selle väärtust
Eu quero ser pequenino / Ma tahan olla väikseke
Do tamanho de uma flor / Õie suurune
Cajueiro abala-abala / Cajueiro kõigu-kõigu
Cajueiro abalador / Cajueiro, kõikuja
O valor do cajueiro - Jacinto Silva by svencapoeira
CAJUEIRO GRANDE ABALOU / Suur Cajueiro Kõikus (autor Dona Elza)
Cajueiro grande se abalou / Suur cajueiro kõikus
Embala-embalançou / Kõikus-kõikus
Cajueiro grande se abalou
Cajueiro grande abalou - Dona Elza by svencapoeira
CAJUEIRO ABALOU (autor Genival Lacerda)
Laulus juttu sellest, kuidas cajueiro kukkus pikali ja ei lasknud kaugelt tulnud karjal mööd minna. Armatusest ka veidi.
Cajueiro abalou - Genival Lacerda by svencapoeira
Nüüd ka väheke Br. puukirjandust, kus veel rohkem tundeid!
O CAJUEIRO (autor Rubem Braga)
Cajueiro pidi olema juba vana, kui ma sündisin. See elab minu kõige vanemates lapsepõlvemälestustes: ilus, suur, mäe otsas maja taga. Nüüd aga tuli kaart, mis ütleb, et see kukkus pikali.
Ma mäletan üht teist cajueirot, mis oli väiksem ja suri juba pikka aega tagasi. Ma mäletan suhkruõunapuid, cajá-mangot, suuri "ussitaimede" puhmaid (mida me kutsusime lihtsalt "talaks") ja kõrget "seebipuud", mis oli meie rõõm ja kogu ümbruskonna tüdrukute ihaldada, sest pakkus sadu muste pallikesi marmorkuulimänguks. Ma mäletan datlipalmi, ja paljusid põõsaid ja värvilisi lehestikke, ma mäletan ronivaid viinamarju, mis katsid suvekodu, ja tagasihoidlike lillede peenraid, "beijo-lilli", kannikesi. Kõik kadusid; aga suur leivapuu maja kõrval ja hiigelsuur cajueiro seal kõrgendikul olid nagu pühad puud, mis kaitsesid me perekonda. Iga poiss, kes kasvas, õppis selle tüve tundma, selle vilja teravust, parimat kohta, kuhu toetada oma jalg, et ronida cajueiro otsa, et sealt näha kaugemate majade katuseid ja mägesid eemal, tunda kerget kõikumist pärastlõunabriisis.
Viimasel suvel nägin veel teda; see oli nagu alati täis kollaseid vilju ja tangareid. Sadas: aga sellele vaatamata lasin Carybél mäkke ronida, et seda lähedalt näha, nagu keegi, kes tutvustab kaugemalt pärit sõbrale oma armastatud sugulast.
Mu noorema õe kaart ütleb, et see kukkus pikali ühel tuulisel pärastlõunal, raginaga, mis raputas jõekallast; ja kukkus eemale, justnagu mitte tahtes meie vana maja katust purustada.
Mu noorema õe kaart ütleb, et see kukkus pikali ühel tuulisel pärastlõunal, raginaga, mis raputas jõekallast; ja kukkus eemale, justnagu mitte tahtes meie vana maja katust purustada.
Õde ütleb, et oli päev otsa heitunud, mõeldes me emast, me isast, meie vendadest, kes on juba surnud. Ta ütleb, et tema väiksed pojad ehmatasid teda; käisid mahakukkunud okste vahel mängimas.
See oli nüüd, septembri lõpus. Cajueiro oli täis õisi.
September, 1954.
cajueiro viljad |
Osa tekstist
UM AMIGO DE INFÂNCIA / Üks Lapsepõlvesõber (autor Humberto de Campos, 1933)
Päev pärast kolimist meie väiksesse majja Camposes Parnaíbas, 1896, kui see lõhnas veel lubja, värvi ja värske savi järgi, pakkus Loodus mulle seal ühe sõbra. Kui ma kaevu kõrval asuvasse pooleliolevasse tualetti sisenesin, siis avastasid mu silmad põrandal, karedate kivide vahel, mis seda katsid, ühe akažuupähkli, mis oli end lahti murdnud, ennasttäis, taimeihas puuks kasvada. Iseenda ümber kõverdatult paistis see rohkem ussi või krabi, kes kannab oma koda, kui arengujärgus taime moodi. Pähkel hoidis ikka veel kinni kahest esimesest kokkupõimunud ja punaseks muutunud lehest, mis olid nagu kaks painduvat juveeli, mis üritasid põgeneda oma seifist.
- Emake, vaata, mis ma leidsin! - hüüdsin, rõõmsalt, hoides lühikeste ja karedate käte haardes ebardit, mis ikka veel unistas päiksest ja elust.
- Istuta see maha, poeg... Pane see kasvama... Istuta see tahaaeda, aiast eemale...
- Emake, vaata, mis ma leidsin! - hüüdsin, rõõmsalt, hoides lühikeste ja karedate käte haardes ebardit, mis ikka veel unistas päiksest ja elust.
- Istuta see maha, poeg... Pane see kasvama... Istuta see tahaaeda, aiast eemale...
Kiirustan, õnnelikult, koos oma elava pähkliga. Kolm- või nelikümmend meetrit majast, peatun. Teen kätega väikse augu, panen sinna tulevase puu, ümbritsen selle tellise- ja plaaditükkidega. Kastan seda. Kaitsen selle tibude nälja ja kanade ükskõiksuse eest aiaga. Igal hommikul, pärast näo pesemist, langeb lõbusa loputamise vesi just sellele. Jälgin heldimusega selle pehmete lehtede paljunemist. Näen neid värvi muutmas, klorofülli loomulikus arengus. Ja igaüks neist, välja sirutatud ja puhas, on nagu roheline ja liikuv keel, et tänada mind hoole eest, mida talle pakun, armastuse eest, mida talle soovin, maitsva vee eest, mida talle annan.
Mu cajueiro ronib taeva poole, areneb, kasvab jõudsalt. Mina kasvan, aga tema kasvab kiiremini kui mina. Aasta möödudes oleme sama kasvu. Me seisame sirgelt üksteise vastu, et näha, kes on pikem. See on noorukieas puu, elegantne, võluv. Kui ma saan kaheteistaastaseks, siis kannab ta mind juba oma esimestel okstel. Veel mõned kuud ja ma ronin üles, katsetades ta vastupanu. Ta kõigub koos minuga nagu üks suur nooruk, kes kiigutab kätel oma väikevenda. Kuni ühel päeval, kindel tema heraklese tugevuses, ei jäta ma teda enam. Ülendan ta oma laeva mastiks ja igal pärastlõunal ronin kõige püstisemale oksale, kus vasaku käega hoides tugevast varrest, püsti seistes, lasen valla, valjult ja heliliselt, melanhoolse laulu "Chegançast", mis on tol ajal kõige populaarsem pidustus Parnaíbas:
Assobe, assobe, gajeiro, / Roni, roni, mastimadrus,
Naquele tope real... / Sellesse kuninglikku tippu...
Para ver se tu avistas, / Et näha, kas sa märkad,
Otolina, / Otolinat,*
Areias de Portugal! / Portugali liivu!
Parem käsi silmade kohal nagu kellelgi, kes uurib ekvaatoril horisonti, aga tegelikult uurib ainult naabrite aedu, Dona Páscoa aediku lehmi ja hr. Antônio Santeiro eesleid, ma vastan, oma kisendaval häälel, mida tuul tirib kaugele, seda lõhki rebides, nagu helisärki, kookospalmide kätes ja vanade aedikute postide otsas, mis on kaunistatud melão-são-caetanoga:
Alvíssaras meu capitão, / Head uudised, mu kapten,
Meu capitão-general! / Mu ülem-kapten!
Que avistei terras de Espanha. / Nägin Hispaania maid.
Otolina, / Otolinat,
Areias de Portugal! / Portuguli liivu!
Värske ja selge mälu taasloob üksteise järel täpselt kõiki eepilisi seiklusi, kõiki melanhoolseid ja lihtsaid vana merelegendi laule, kus majesteetlik mulatt Benedito Guariba kord aastas, oma portugali meremeeste poolt improviseeritud caboclode ees tekitab ärevust Parnaíba liivastel tänavatel. Tugev tuul, mis tuleb Amarração poolt, meenutab mulle suure ookeani briisi. Mu valge särk, maalapse oma, lapendab, narmendades nagu lehviv lipp. Noor cajueiro, kõikudes koos minuga, tekitab mus heisatud masti tunde, see liigub minu ees, silmapiiri kaarel, kus taevas ja maa suud annavad ja segunevad, Hispaania maad ja Portugali liivad.
Vähehaaval saabub öö. Hall loor mähkub õrnalt lähemate kookospalmiaedade ümber. Dona Páscoa vasikad ammuvad kurvemalt. Nendest eraldatud lehmad vastavad suurema igatsusega. Hr. Antônio Santeiro eeslid kisendavad oma viit vokaali ja kooris „epsiloni“, tähistamaks valilt kella kuute. Hr. Antonio do Monte omad, kaugel, arutavad ja kinnitavad seda kisaga, kärss püsti, vahtides esimeste tähtede kuldseid teri. Ja mina, ühe maasse ankurdatud laeva mastimadrus, laskun kurvalt oma cajueiro lehtedega kaetud mastist, unistades tõusuookeanist, kadestades kadunud meremeeste tormilist elu, kel polnud vähemalt kohustust õppida petrooleumlambi valgel, järgmise päeva tundideks...
Kui olen kolmeteistaastasene ja tema kolmene, siis läheme üksteisest lahku, mu cajueiro ja mina. Sõidan ära Maranhãosse, ja tema jääb. Kodu jätmise ajal lähen talle siiski head aega ütlema. Kallistades tema tüve, surun ta oma rinna vastu. Läbipaistev ja lõhnav vaik jookseb vigastatud varrest. Kõrgemate okste otsas tärkavad esimesed väiksed ja lillakad õiekobarad nagu külmetavate laste väikesed küüned.
- Hüvasti, mu cajueiro! Kohtumiseni!
Tema ei ütle midagi, ja ma lähen ära.
Tänavanurgalt vaatan veel, üle aia, tema kõige kõrgemat lehte, väikest rohelist kaelarätti lehvitamas hüvastijätuks. Ja ma olen S. Luises, mehepoeg, eluvõitluses, karastamas oma keha raske tööga ja tugevdamas vaimu kannatustega, kui saan pika hõbepaberipaki, millega on kaasas kaart mu emalt: „Saadan sulle selle väikse karbi akažuumaiusega, siirupis. Need on esimesed sinu cajueiro akažuuõunad. Need viivad keele alla, ja ta saadab sulle tervitusi...“
Kui ma õigesti mäletan, siis Kiplingil on read, kus Ookean, Tuul ja Mets juttu ajavad ja vannuvad. Ja kõige ropum neist kolmest on Mets, sest siis kui lained ja tuuleiilid liiguvad mööda maad ja randu, tema, aheldatuna maa külge puujuurte kaudu, vehib kätega, karjub, vehkleb vihaste okstega, saamata põgeneda ega reisida... Saades oma ema kaardi, nutan, üksinda. Nutan, tema heasoovliku idee pärast. Ja nutan, üle kõige, oma cajueirot kadestades. Miks ei ole mulgi juuri nagu temal, et ma ei peaks lahkuma iial enam maalt, kus ma, vaatamata, mis oli, olin olnud õnnelik?
Ma lähen tagasi, ometi. Mu cajueiro on nüüd oma käed välja sirutanud, kristlikus püüdes kõigele varju pakkuda. Tema tüvest jookseb vaiku, aga ta kõigub, rahulolevalt, samade sõbertuulte muusika järgi. Tema kõige madalamad oksad moodustavad toole, mida see pakub lastele. Tal on õisi sumisevatele putukatele ja kahvatukuldseid vilju hallidele tangeritele. Ta on noor cajueiro, ja robustne. Ta on kogu elujõus ja oma taimeeksistentsi naiivses hiilguses.
Üks aasta edasi, ja ma lahkun uuesti. Teistkordne hüvastijätt; teistkordne jumalagajätt, veel tummem, ja veel kurvem:
-Hüvasti, mu cajueiro!
Maailm võtab mind oma titaanlike käte vahele, mis on täis pikitud okkaid. See lõbustab ennast minuga nagu Brobdingnagi kuninga tütar kapten Gulliveri haprusega. See monstrum käitub minuga halvasti, haavab mind, piinab mind. Ja mina, surmasuus, tõmbun tagasi Parnaíbasse, naasen, et näha oma maja, ja taasnäha oma sõpra.
- Mu cajueiro, siin ma olen!
Aga ta ei tunne mind enam ära. Ma olen mees; tema on vana. Haigus tekitab mulle näoarme, muudab mu välimust, muudab hääletooni. Tema on hiiglaslik ja tume. Ta oksad embavad kookospalme, uputavad apelsinipuid, kellega kurameerivad, või kasvavad üle aia ja pakuvad varju, tänaval, väsinud kitsedele, puhkepaigata kerjustele, ilma omanikuta kanadele... Ma tahan teda kallistada, ja ma ei saa. Tema tüve ümber on tehtud püstine aedik. Suures aedikus, mis on mudasse uppunud, kajab sea hääl... Õie pehmele ja vilja metsikule lõhnale järgnevad allpool muda ja mäda!
- Hüvasti, mu cajueiro!
Nagu näha on cajueirol puu kohta palju häid omadusi:
see on suur ja tugev, tihti vana ja auväärne, annab palju vilju, mida saab süüa ja müüa, selle otsa on lihtne ronida ja see kõigub toredalt, pakub varju ja tekitab nostalgiat (saudade).
See on ka mõnevõrra ohtlik, kuna selle otsast võib kukkuda või see võib ise pikali kukkuda.
Et sama tulemust meie kliimas saada, tuleks tamm, õunapuu ja pähkel omavahel ristata :)
CM Dorado rääkis, et tema üheks mitte vähem tähtsaks mõtteks oma koolile cajueiro nimeks panemisel oli ka see, et selle hääldamine ei ole mittebrasiillastele liiga raske.
Loo lõpp.
Vähehaaval saabub öö. Hall loor mähkub õrnalt lähemate kookospalmiaedade ümber. Dona Páscoa vasikad ammuvad kurvemalt. Nendest eraldatud lehmad vastavad suurema igatsusega. Hr. Antônio Santeiro eeslid kisendavad oma viit vokaali ja kooris „epsiloni“, tähistamaks valilt kella kuute. Hr. Antonio do Monte omad, kaugel, arutavad ja kinnitavad seda kisaga, kärss püsti, vahtides esimeste tähtede kuldseid teri. Ja mina, ühe maasse ankurdatud laeva mastimadrus, laskun kurvalt oma cajueiro lehtedega kaetud mastist, unistades tõusuookeanist, kadestades kadunud meremeeste tormilist elu, kel polnud vähemalt kohustust õppida petrooleumlambi valgel, järgmise päeva tundideks...
Kui olen kolmeteistaastasene ja tema kolmene, siis läheme üksteisest lahku, mu cajueiro ja mina. Sõidan ära Maranhãosse, ja tema jääb. Kodu jätmise ajal lähen talle siiski head aega ütlema. Kallistades tema tüve, surun ta oma rinna vastu. Läbipaistev ja lõhnav vaik jookseb vigastatud varrest. Kõrgemate okste otsas tärkavad esimesed väiksed ja lillakad õiekobarad nagu külmetavate laste väikesed küüned.
- Hüvasti, mu cajueiro! Kohtumiseni!
Tema ei ütle midagi, ja ma lähen ära.
Tänavanurgalt vaatan veel, üle aia, tema kõige kõrgemat lehte, väikest rohelist kaelarätti lehvitamas hüvastijätuks. Ja ma olen S. Luises, mehepoeg, eluvõitluses, karastamas oma keha raske tööga ja tugevdamas vaimu kannatustega, kui saan pika hõbepaberipaki, millega on kaasas kaart mu emalt: „Saadan sulle selle väikse karbi akažuumaiusega, siirupis. Need on esimesed sinu cajueiro akažuuõunad. Need viivad keele alla, ja ta saadab sulle tervitusi...“
Kui ma õigesti mäletan, siis Kiplingil on read, kus Ookean, Tuul ja Mets juttu ajavad ja vannuvad. Ja kõige ropum neist kolmest on Mets, sest siis kui lained ja tuuleiilid liiguvad mööda maad ja randu, tema, aheldatuna maa külge puujuurte kaudu, vehib kätega, karjub, vehkleb vihaste okstega, saamata põgeneda ega reisida... Saades oma ema kaardi, nutan, üksinda. Nutan, tema heasoovliku idee pärast. Ja nutan, üle kõige, oma cajueirot kadestades. Miks ei ole mulgi juuri nagu temal, et ma ei peaks lahkuma iial enam maalt, kus ma, vaatamata, mis oli, olin olnud õnnelik?
Ma lähen tagasi, ometi. Mu cajueiro on nüüd oma käed välja sirutanud, kristlikus püüdes kõigele varju pakkuda. Tema tüvest jookseb vaiku, aga ta kõigub, rahulolevalt, samade sõbertuulte muusika järgi. Tema kõige madalamad oksad moodustavad toole, mida see pakub lastele. Tal on õisi sumisevatele putukatele ja kahvatukuldseid vilju hallidele tangeritele. Ta on noor cajueiro, ja robustne. Ta on kogu elujõus ja oma taimeeksistentsi naiivses hiilguses.
Üks aasta edasi, ja ma lahkun uuesti. Teistkordne hüvastijätt; teistkordne jumalagajätt, veel tummem, ja veel kurvem:
-Hüvasti, mu cajueiro!
Maailm võtab mind oma titaanlike käte vahele, mis on täis pikitud okkaid. See lõbustab ennast minuga nagu Brobdingnagi kuninga tütar kapten Gulliveri haprusega. See monstrum käitub minuga halvasti, haavab mind, piinab mind. Ja mina, surmasuus, tõmbun tagasi Parnaíbasse, naasen, et näha oma maja, ja taasnäha oma sõpra.
- Mu cajueiro, siin ma olen!
Aga ta ei tunne mind enam ära. Ma olen mees; tema on vana. Haigus tekitab mulle näoarme, muudab mu välimust, muudab hääletooni. Tema on hiiglaslik ja tume. Ta oksad embavad kookospalme, uputavad apelsinipuid, kellega kurameerivad, või kasvavad üle aia ja pakuvad varju, tänaval, väsinud kitsedele, puhkepaigata kerjustele, ilma omanikuta kanadele... Ma tahan teda kallistada, ja ma ei saa. Tema tüve ümber on tehtud püstine aedik. Suures aedikus, mis on mudasse uppunud, kajab sea hääl... Õie pehmele ja vilja metsikule lõhnale järgnevad allpool muda ja mäda!
- Hüvasti, mu cajueiro!
doce de caju / akažuumaius |
Nagu näha on cajueirol puu kohta palju häid omadusi:
see on suur ja tugev, tihti vana ja auväärne, annab palju vilju, mida saab süüa ja müüa, selle otsa on lihtne ronida ja see kõigub toredalt, pakub varju ja tekitab nostalgiat (saudade).
See on ka mõnevõrra ohtlik, kuna selle otsast võib kukkuda või see võib ise pikali kukkuda.
Et sama tulemust meie kliimas saada, tuleks tamm, õunapuu ja pähkel omavahel ristata :)
CM Dorado rääkis, et tema üheks mitte vähem tähtsaks mõtteks oma koolile cajueiro nimeks panemisel oli ka see, et selle hääldamine ei ole mittebrasiillastele liiga raske.
Loo lõpp.
1 kommentaar:
tõenäoliselt õigem "Oh! tolina" / "Oh seda trikki!" nagu 1897 versioonis
Postita kommentaar