Saravá, Mestre Pastinha!

Ajakiri Placar nr 505, 28. dets 1979!

Capoeira-kuninga kurb lõpp

Mestre Pastinha on capoeira Angola tutvustaja Brasiilias. Ta oli nii hea, et käis oma kunsti näitamas Aafrikas, capoeira sünnipaigas*. Täna on ta 92 aastane, pime ja elab ühes niiskes korteris Pelourinho väljaku ääres Salvadoris Bahias.

Saravá**, Pastinha!

Põrandal on haisev matt. See on tema voodiks. Väikses korteris on veel üks avatud ustega riidekapp, üks tool ja õllekast, mille peale ta asetab oma patareidega raadio.
Vana tõuseb raskustega ja räägib:
- Olen vihane mees, mu poeg. Sain peksa nagu koer ja tänaseks pole mulle midagi alles jäänud, peale selle, et olen mälestus neile, kes teavad, mida Bahia jaoks tähendan.
Selle 92-aastane härra teeneks oli capoeira Angola - tõelise, selle, mida orjad kasutasid kaitseks oma isandate piitsade vastu - juurutamine Bahias. Ta nimi on Vicente Ferreira Pastinha, Mestre Pastinha - peaaegu legend. Ent elab koos naise, tütre ja kolme väikse lapselapsega kahes niiskes ja tolmuses toas, katus ja krohv siinseal lagunemas, ämblikuvõrgud igal pool.
Kes nendesse kahte tuppa majas number 14 Alfredo Brito tänaval Pelourinho väljaku servas Salvadoris siseneb, kuuleb jutte, mis jätavad Mestre Pastinhast mulje kui capoeira- ja elu-geeniusest. Ta on reisinud läbi Brasiilia tähtsamate linnade, kirjutas raamatu, salvestas plaadi, käis oma kunsti näitamas isegi capoeira sünnikohas, Aafrikas. Kuid ta naine, Maria Romélia, peab müüma acarajésid, et osta perele süüa ja maksta üüri.
Ta on Bahia uhkus, turistiaktraktsioon. Tema käe alt on läbi käinud tuhanded õpilased. Isegi Jorge Amado ja Caribé käisid tema juures õppimas. Ent täna saab Mestre Pastinha kuus 200 kruseerot pensioni. Tema ainuke meelelahutus selles lehkavas ruumis on raadio. Mestre Pastinha on pime.
- Olen vihane mees, mu poeg. Ütlen seda kõigile, kes tulevad mind siia vaatama.
Valged juuksed peas, harvad naeratused huultel, on ta oma viimastel elupäevadel kibestunud.
Kui ta veel täie jõu juures oli, siis oli ta elu täis naeru ja seiklusi.
Tal oli nuttu vaid seniks, kuni kaheksa-aastaseks sai: kõhetu neegripoiss Pastinha sai teiste Salvadori Tijolo tänava poiste käest pidevalt tappa.
Kuid ühel päeval aastal 1894 juhtus ühte nendest peksmistest pealt nägema aafriklane Benedito, kes kutsus poisi enda juurde koju ja hakkas talle capoeira saladusi õpetama. See võitlus oli keelatud - politsei meelest oli see malandrote asi. Benedito andis talle tunde varjatult. Kolm aastat hiljem polnud ühtegi poisikutti, kes oleks Pastinhaga tüli norinud.
- Capoeira Angola - seletab Mestre Pastinha kõrgilt - näeb välja kui graatsiline tants, kus võitleja näitab kogu oma malíciat, gingat ja painduvust. See mäng põhineb jalalöökidel, käelöögid on vähesed.
Väikse poisina elas ta linnas vabana, capoeira põhiliseks pättuseks. Seda niikaua, kui ta isa, karm hispaanlane, otsustas ta saata mereväkke. Ja seal sai Pastinhast meremees. Kui ta sealt 21-aastasena ära tuli, katsus ta omandada teisi võitlusstiile - nagu eskrima -, kuid lõpuks mängis hoopis ühes orkestris trompetit. Proovis müüa ka ajakirju, kuid lõpetas rätsepana. Viimaks avastas üks ta sõber, kes oli kasiinot avamas, et Pastinhale meeldib üks tegevus - loomulikult jalgadega vehkida. Ja Pastinhast sai selle klubi mänedžer.
- Kui läksin litsentsi järele, tundis politseikomissar mu ära. Ta oli toosama, kus mind tänavatel taga ajas. Ta soovis mulle mu uuel kohal õnne.
Tõde on siiski see, et ta mitte kunagi capoeirat ei hüljanud. Vabal ajal jätkas ta treenimist Benedito juures. Ja, aastal 1935, kui teda tunti juba kui Mestre Pastinhat, avas ta oma esimese kooli Bigode tänaval, Pelourinho lähedal. 1941 kolis aadressile 19. Seal õpetas ta 32 aasta jooksul gingat, et vastase löögi eest hoiduda, bananeirat, meia-luat ja lihtsalt rasteirat.
Aga et mida teed, tuleb sulle tagasi, siis hakkas ka mestre saama hoope. Esimene: 1966 kaotas glaukoomi ja kae tõttu nägemise ühest silmast. Sellest saati hakkas kaotama õpetamisindu. 1973, teine hoop: tõsteti korterist välja.
Maria Romélia mätsib ube acarajéks ja nutab kuuldes abikaasat neist sündmustest jutustamas. Siis peatub ja teatab:
- Bahia osariigi kultuuriteenistus loovutas meile ühe saali, kus mu vanamees võiks tunde anda. Kuid sel polnud tulemust, sest tal käsiti anda tunde tasuta.
Juba täiesti pime, kurdab Mestre Pastinha, et ei saa midagi teha oma uues akadeemias Guedes de Brito tänaval, mida juhivad ta naine ja vanim õpilane, Ângelo Romano.
Maria Romélia räägib, et proovib koostada teist trükki Mestre Pastinha raamatust capoeira kohta ja anda uuesti välja abikaasa üht plaati, mis müüs hästi ja ei toonud neile midagi sisse.
- Selle kõige pärast ei saa ma aru, kuidas võidi hüljata selline mees nagu tema, jätta ta ilma majata, kus inimväärselt elada.
Kõigele vaatamata ronivad igal aastal tuhanded turistid Pelourinho mäekallakust üles ja tungivad majalobudikku, et tutvuda ühe Bahia hiilgusega, suurima capoeiristaga, kes Brasiilial oli.
Mestre Pastinha kuuleb fotograafi aparaadi klõpse ja, edevalt, paneb selga hommikumantli, mis saadab teda juba 80 aastat. Selles hommikumantlis nähti teda isegi Aafrikas, capoeira-stseenides, mida Pastinha ise on üles joonistanud. Uhkelt sõnastab ta oma kunsti:
- Capoeira on mandinga, kavalus, malícia, mu poeg. Ja see pole igaühe jaoks. Selle turismiasja tõttu anti akadeemiatele vabadus meistreid palgata ja see on halb. Kuidas võib keegi õpetada, kui tal pole ei nime ega diplomit?
Vaikib. On pikka aega nii. Seejärel pahvatab:
- Olen vihane mees, mu poeg. Ma ei ole nende vastu, kes lõikasid kasu minu heausklikkusest. Asi on selles, et nad ei jätnud mulle mitte midagi.

PS Mestre Pastinha suri 2 aastat hiljem, 13. nov 1981.


* - tänapäeva loogilisem järeldus on, et capoeira loodi aafrika orjade poolt Brasiilias
** - sama tähendusega kui axé, šalom või aamen, mis lõpetavad vestlust ja omavad positiivset tooni. Võib tähendada ka 'elagut' ja on aafrika mõjutus Brasiilia portugali keeles.