Järgneva teksti tõlgin M Gato Preto [port. k. Must Kass] plaadi Berimbau Kunst ümbriselt. Plaat salvestati Prantsusmaal ja selle juures olid tegevad ka M Marrom ja CM Dorado.
BERIMBAU
Vähe on teada berimbau päritolu kohta või kuidas see Brasiiliasse saabus. Muusikavibu eksisteeris (ja eksisteerib praegu) Aafrikas, kuid seda mängitakse suuga, s.o. instrument, mida Brasiilias tuntakse berimbau de boca [suuberimbau] nime all ja on ebatõenäoline, et seda pilli kasutasid amerindiaanlased.
Berimbau tüüpi muusikavibu eksisteerib siiski ka teistes riikides - Kuubal, näiteks, on sel mitmeid nimesid, nende seas burumbumba. Burumbumbat (sõnasõnalt: 'räägib surnutega') kasutatakse Afro-Kuuba usutseremooniatel.
Rändurite tähelepanekud näitavad, et berimbau de boca ja berimbau de barriga (barriga=kõht) olid mõlemad varaste* kolonistide aegu omal kohal.
Berimbaud kasutatakse teatud Afro-Brasiilia tseremoonitel, kuid ülekõige on see lahutamatu tüüpilisest Brasiilia capoeirast, imiteeritud võitlusest, mis sisaldab tantsufiguure ja mis toodi orjade poolt Brasiiliasse Aafrikast**. Nagu Afro-Brasiilia riitused ja samuti samba, nii oli ka capoeira pikka aega Brasiilias keelatud, kuni võitis taas poolehoiu 20. sajandi alguses muutudes lõpuks populaarseks ja ülemaailmselt praktiseeritavaks kunstiks tänapäeval. Tõenäoliselt aga ei kasutatud berimbaud capoeiras enne varast kahekümnendat sajandit [!].
Berimbau mängib suurt rolli ka samba de rodas, populaarses rahvatantsus, mis võtab ringtantsu kuju ja milles kaks solisti, mees ja naine, võistlevad omavahel, samal ajal kui teised laulavad ja saadavad tantsu berimbaudel.
Brasiilias tuntakse muusikavibu mitmesuguste nimede all, nende seas berimbau, berimbau de barriga, urucungo, maribau ja gunga.
Instrument koosneb puust vibust (verga), mille juurde käib traat (arame) - traat saadakse tavaliselt vanast rehvist - ja kõrvitsast resonaator (cabaça). Paremas käes hoitakse pulka (vaqueta), millega lüüakse traati, ja väikest punutud kõristit (caxixi). Kõristi sisaldab kuivatatud seemneid, mida capoeiristad kutsuvad Püha Maarja pisarateks (lagrimas de Santa Maria). Vasakus käes hoiab mängija vibu ja kivi või metallketast (dobrão). Dobrão võimaldab mängijal saada erinevaid helisid: solta, kui ketas traati ei puuduta, aranhado või tremido, kui see puudutab traati õrnalt, preso, kui see on traadi vastu surutud. Kõrvitsast resonaatorit - mida hoitakse vastu kõhtu ja millest tuleb ka nimi berimbau de barriga - kasutatakse tämbri muutmiseks.
On kolme tüüpi berimbausid, mida eristatakse tooni kõrguse järgi (madalamast kõrgemani) kui berra-boi (või gunga), gunga (või medio) ja viola. Igaühel neist berimbaudest on oma koht capoeira ansamblis (bateria).
PANDEIRO
Pandeiro on tamburiin, s.t väike raamiga trumm, mis koosneb puurõngast, mis ühest küljest on kaetud naha või plastikmaterjaliga. Raami küljes on ka väiksed metallkettad. Seda instrumenti kasutatakse Brasiilias palju, selle suurus varieerumas ühest žanrist teise: tamburiin, mida kasutatakse näiteks capoeiras, ei ole sama suurusega kui sambas kasutatav. Pandeirot seostatakse alati berimbauga capoeira-ansamblis.
ATABAQUE
Atabaque on koonusjas conga-tüüpi trumm. See on valmistatud puust ja sellele tõmmatud nahka hoiavad pingul köied. Atabaque on laialdaselt kasutusel Afro-Brasiilia usuriitustel. Nagu berimbaul, on ka sellel kolm suurust, mida tuntakse kui rum (suurim), rumpi ja lê (väikseim). See on kasutusel ka capoeira-ansamblis, kuid selle süstemaatiline kasutuselevõtt selles kontekstis tundub olema üsna hiljutine.
RÜTMID
Toque tähendab rütmi. Kõige rohkem rütmilisi variatsioone võimaldab berimbaule capoeira. Berimbau juhib rodat, muusikutest ja lauljatest moodustatud ringi, mille taustal leiab aset capoeira võitlusimiteering; see seab rütmi ja otsustab tempo. See paneb paika ka roda ja mängijate ning laulja ja koori vahelise dialoogi.
Muusika on ka nii tihedalt seotud capoeiristade liikumistega, et toque otsustab, kas need on kiired või aeglased, pehmed, robustsed, tehnilised vms.
Igal toquel on oma nimi, kuid need varieeruvad regioonist regiooni ja meistrist meistrini.
Angola tähendab, et capoeira (capoeira angola) on aeglane, hoitakse maadligi ja kasutatakse rohkem oskust nimega malandragem (salakavalad võtted, petmine). Kaks mängijat alustavad küürutades berimbau-mängija jalge juures, kes alustab ladainha laulmist, mille ajal roda kogub ennast. Siis annab berimbau mängu alustamiseks märku.
Toque ja sellega koos käiv laulmine peavad olema harmoonias; toque ja liikumine peavad samuti üksteisele vastama.
* esimene kirjeldus sellest on väidetavalt alles aastast 1822
** levinum arvamus on siiski, et see loodi Aafrikast toodud orjade poolt Brasiilias
BERIMBAU
Vähe on teada berimbau päritolu kohta või kuidas see Brasiiliasse saabus. Muusikavibu eksisteeris (ja eksisteerib praegu) Aafrikas, kuid seda mängitakse suuga, s.o. instrument, mida Brasiilias tuntakse berimbau de boca [suuberimbau] nime all ja on ebatõenäoline, et seda pilli kasutasid amerindiaanlased.
Berimbau tüüpi muusikavibu eksisteerib siiski ka teistes riikides - Kuubal, näiteks, on sel mitmeid nimesid, nende seas burumbumba. Burumbumbat (sõnasõnalt: 'räägib surnutega') kasutatakse Afro-Kuuba usutseremooniatel.
Rändurite tähelepanekud näitavad, et berimbau de boca ja berimbau de barriga (barriga=kõht) olid mõlemad varaste* kolonistide aegu omal kohal.
Berimbaud kasutatakse teatud Afro-Brasiilia tseremoonitel, kuid ülekõige on see lahutamatu tüüpilisest Brasiilia capoeirast, imiteeritud võitlusest, mis sisaldab tantsufiguure ja mis toodi orjade poolt Brasiiliasse Aafrikast**. Nagu Afro-Brasiilia riitused ja samuti samba, nii oli ka capoeira pikka aega Brasiilias keelatud, kuni võitis taas poolehoiu 20. sajandi alguses muutudes lõpuks populaarseks ja ülemaailmselt praktiseeritavaks kunstiks tänapäeval. Tõenäoliselt aga ei kasutatud berimbaud capoeiras enne varast kahekümnendat sajandit [!].
Berimbau mängib suurt rolli ka samba de rodas, populaarses rahvatantsus, mis võtab ringtantsu kuju ja milles kaks solisti, mees ja naine, võistlevad omavahel, samal ajal kui teised laulavad ja saadavad tantsu berimbaudel.
Brasiilias tuntakse muusikavibu mitmesuguste nimede all, nende seas berimbau, berimbau de barriga, urucungo, maribau ja gunga.
Instrument koosneb puust vibust (verga), mille juurde käib traat (arame) - traat saadakse tavaliselt vanast rehvist - ja kõrvitsast resonaator (cabaça). Paremas käes hoitakse pulka (vaqueta), millega lüüakse traati, ja väikest punutud kõristit (caxixi). Kõristi sisaldab kuivatatud seemneid, mida capoeiristad kutsuvad Püha Maarja pisarateks (lagrimas de Santa Maria). Vasakus käes hoiab mängija vibu ja kivi või metallketast (dobrão). Dobrão võimaldab mängijal saada erinevaid helisid: solta, kui ketas traati ei puuduta, aranhado või tremido, kui see puudutab traati õrnalt, preso, kui see on traadi vastu surutud. Kõrvitsast resonaatorit - mida hoitakse vastu kõhtu ja millest tuleb ka nimi berimbau de barriga - kasutatakse tämbri muutmiseks.
On kolme tüüpi berimbausid, mida eristatakse tooni kõrguse järgi (madalamast kõrgemani) kui berra-boi (või gunga), gunga (või medio) ja viola. Igaühel neist berimbaudest on oma koht capoeira ansamblis (bateria).
PANDEIRO
Pandeiro on tamburiin, s.t väike raamiga trumm, mis koosneb puurõngast, mis ühest küljest on kaetud naha või plastikmaterjaliga. Raami küljes on ka väiksed metallkettad. Seda instrumenti kasutatakse Brasiilias palju, selle suurus varieerumas ühest žanrist teise: tamburiin, mida kasutatakse näiteks capoeiras, ei ole sama suurusega kui sambas kasutatav. Pandeirot seostatakse alati berimbauga capoeira-ansamblis.
ATABAQUE
Atabaque on koonusjas conga-tüüpi trumm. See on valmistatud puust ja sellele tõmmatud nahka hoiavad pingul köied. Atabaque on laialdaselt kasutusel Afro-Brasiilia usuriitustel. Nagu berimbaul, on ka sellel kolm suurust, mida tuntakse kui rum (suurim), rumpi ja lê (väikseim). See on kasutusel ka capoeira-ansamblis, kuid selle süstemaatiline kasutuselevõtt selles kontekstis tundub olema üsna hiljutine.
RÜTMID
Toque tähendab rütmi. Kõige rohkem rütmilisi variatsioone võimaldab berimbaule capoeira. Berimbau juhib rodat, muusikutest ja lauljatest moodustatud ringi, mille taustal leiab aset capoeira võitlusimiteering; see seab rütmi ja otsustab tempo. See paneb paika ka roda ja mängijate ning laulja ja koori vahelise dialoogi.
Muusika on ka nii tihedalt seotud capoeiristade liikumistega, et toque otsustab, kas need on kiired või aeglased, pehmed, robustsed, tehnilised vms.
Igal toquel on oma nimi, kuid need varieeruvad regioonist regiooni ja meistrist meistrini.
Angola tähendab, et capoeira (capoeira angola) on aeglane, hoitakse maadligi ja kasutatakse rohkem oskust nimega malandragem (salakavalad võtted, petmine). Kaks mängijat alustavad küürutades berimbau-mängija jalge juures, kes alustab ladainha laulmist, mille ajal roda kogub ennast. Siis annab berimbau mängu alustamiseks märku.
Toque ja sellega koos käiv laulmine peavad olema harmoonias; toque ja liikumine peavad samuti üksteisele vastama.
* esimene kirjeldus sellest on väidetavalt alles aastast 1822
** levinum arvamus on siiski, et see loodi Aafrikast toodud orjade poolt Brasiilias
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar