Jaanus saatis mulle lingi artiklile, milles kirjeldatakse teaduslikult tõestatut: kui me näeme mingit tegevust, mida hästi oskame, aktiviseeruvad meie aju teatud osad, mis sunnivad meid tahtma tegevusega kaasa minna. Näidetena olid artiklis toodud ballett ja capoeira - kumbagi neist ei tahtnud hoobilt kaasa teha teise ala harjutajad, kuna neil vastav foorike ajus ei süttinud.
Nii et tahe capoeirat kaasa teha on suurem määral tingitud sellest, kui palju sa sellega juba varem oled tegelenud. Kui süües kasvab isu, siis sportides aktiviseerub üha rohkem aju see osa, mis meid edasi sunnib treenima.
Kirjutasin Jaanusele vastu, et ka ainult tegevuse ettekujutamine peaks "süütama" meie ajudes sellesama jupi. Vähemalt olen kuulnud, et riistvõimlejad visuliseerivad füüsilisest treeningust vabal ajal oma soorituste õnnestumist ja see moodustab isegi ühe kohustusliku ja tähtsa osa nende igapäevasest rutiinist.
Lisaks on see üks hea võimalus oma kehast nö välja saada, ennast kõrvalt jälgida. Capoeiraski on oluline mitte ainult see, kui efektiiselt sa ennast liigutad, vaid ka kui graatsiliselt. See tuleb suures osas enese vaimsest häälestatusest, mida on väga raske sundida ja algusaastail lihtne kaotada. Ja võibolla polegi niivõrd oluline, kas oled milleski kohe loomulikult andekas, vaid kui palju see sinu ajukääre mõnusalt surisema paneb.
Kirjusid mõttekaleidoskoope!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar