Patuá

Kes teist osa ära oodata ei jõua, võib originaali lugeda M Umoi blogist, kuhu saab pealkirja kaudu.

PATUÁ
L.S.

Päev oli lõppemas, kui Simão pärast 64-päevast rännakut väiksesse linna jõudis. See oligi tema meelest koht, kus ta pidi astuma vastu väljakutsele, mis teeks lõpu (peaaegu igavesele) sisevõitlusele tema hinges. Võitlusele, mille algus oli lapseeas, kui ta nägi pealt oma isa häbistamist.
Väsimus oli ilmselge. Ajamata habe ja pikkadest päikselõõsas veedetud päevadest ketendav nahk tegid ta palju vanemaks kui tegelikud 23 aastat. Nahast sandaalid lõid selge mulje, et tee oli olnud raske. Kulunud tald kuulutas rohkeid selja taha jäetud kilomeetreid.
Surudes käe taskusse leidis ta sealt piisavalt üheks ööks Marisoli öömajas. Talle tundus, et nimi oli sellele antud tänu lähedal olevale merele ja aastaläbi kestvale erksale päiksevalgusele.
Saanud võtme nr 32-te, sisenes ta kohta, mida võis tol hetkel toakski kutsuda.
Ta pani vana seljakoti ühte nurka, võttis jalast sandaalid, mis meenutasid rohkem midagi, mis talla alla jäänud, pani kõrvale vana gunga. Mõtles, et heidab end tollele vanale voodile, kuid leidis kõigepealt tee vannituppa. Külm vesi meenutas talle päevi, mil ta teel olles Santa Barbarat(1) kohtas. Taevas läks iga välgu peale valgeks ja iga kõuemürin kinnitas talle, et ta on õigel teel. Talle meenus kurbusega väike surmasuus olev koer, kellele oli otsa sõidetud. Vaese tugeva vihma käes oleva looma pool keret oli lömastatud ja surm oli lähedal. Simão mõistis, et parim oleks lõpetada looma piinad ning üritas ette kujutada parimat viisi, kuidas talle rahu tuua.
Ta võttis loomakese pea käte vahele ning mõtles kiirelt ja valutult tolle kaela keerata.
Loomake vaatas ainiti Simão silmadesse nagu öeldes:
-Jää, palun, minuga. Ma lahkun kohe. Vähemalt kord elus tahaksin tunda end kaitstuna.
Simão mõistis instinktiivselt koerakese "sõnu" ja ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Ise hoomamata silitas ta vaese looma pead, kes juba rahulikult, hingas viimast korda välja. Ta suri Simão kätel, kes koerale tol hetkel kujutas jumalikku inglit, kes seisab selle kõrval, kes valmistub pikale reisile minema.
Imelik viis, kuidas Jumal ennast ilmutab elusolendeile.
Nii ta mõtles..
Istudes maas, vesi ikka veel ta väsinud kehale langemas, ajas ta end üles ja viskus voodile, vajudes uue päeva ootuses sügavasse unne.
-Noormees! Aeg üles ärgata! Noormees!

-Noormees! Aeg üles ärgata. Oled veel siin?
-Siin ikka. Olen juba end üles ajamas. Kohe tulen ja räägin sinuga.
Päev oli saabunud ja Simão, oma ärateenitud unes, oli ületanud toast väljakolimise aja.
-Siin ma olen. Mis lahti?
-Nonoh! Tahaksin teada, kas tahad jääda öömajja või ei. Kui tahad, siis pead ette maksma.
-Ära siis pahanda! Olengi ära minemas, lase mul ainult asjad võtta.
-Hea küll...
Simão kõndis linnatänavail olles jõu tänu heale unele ja öömaja perenaise poolt pakutud hommikusöögile taastanud. Mõtles, et kõige parem oleks otsida mingi töö, et oma otsinguid lihtsamini jätkata.
Ta laskus mööda "Morro da Conceição" nõlva ja enne kui lõppu jõudis, kuulis äkki hea angola-bateria tehtavat rütmi. Ta ühines massiga, mis pressis end kokku, et näha jämedate näojoonte, räbaldunud riidete ja katkiset hammastega meeste poolt moodustatud ringi. Muusikas oli palju kordusi ja see rääkis midagi São Bentost, kes pidi kellegi mängu kaitsma.
Simão eemaldus rahvahulgast ja lasi end veel mõne hetke meloodiast kanda. Ta laulis mõttes refrääni kaasa: São Bento kaitse seda mängu. São Bento mul lase mängida...
-Kaitse mind São Bento. Ütles ta läbi hammaste justkui keegi veel peale tema kuuleks neid sõnu. Tagasi vaatamata eemaldus Simão massist ja kuulis veel eemaltki viimast refrääni, mis ütles: kes oled sa, kes siia tulemas? Ta peatus hetkeks ja ikkagi veel tagasi vaatamata ütles veelkord iseendale:
-Iga asi omal ajal, Simão!
Ta jätkas teed, mis viis mööda tänavaid, käänakuid, teekitsuseid ja väljakuid. Kõndis kuni Sereia Triste(2) nimelise rannani ning sai teada, et selline nimi oli sel tänu ühele vanale kohalikule legendile. See rääkis, et ammusel ajal oli olnud üks merineitsi, kes armus kalurisse, kes teda samuti armastas. Armastus nende vahel oli aga võimatu, sest kalamees ei saanud elada meres ega merineitsi sellest väljas. Vaid kord kuus, kui oli täiskuu, said nad tänu salajasele nõidusele paariks minutiks kohtuda.
Ükskord täiskuu ajal kalur enam ei ilmunud ja merineitsi, nuttes võimatu armastuse pärast, hakkas vastu merejumalannale, kes needis ta ära igavesele elule, ilma et too saaks oma kalamehega paradiisis kohtuda.
Legend räägib, et täiskuuöösiti võib tänaseni kuulda merineitsi kibedat nutulaulu kalamehe pärast, mis ühineb merekohinaga, samal ajal kui kalamees ootab paradiisis needuse lõppu.
Simão vaatas taevasse ja nägi, et palju ei puudunud, et kuu saaks taaskord täis ja mõtles, et ehk peaks minema randa, et kuulda merineitsi laulu. Päev oli lõppemas ja Simão oli kindel, et sel päeval ta enam tööd ega kohta, kuhu jääda, ei leia. Ta naases randa ja enne kui öö oma vana musta linna kohale heitis, silmitses ainiti päikest, mis oli end ettevaatlikult merehorisondi taha peitmas.
Ta magas rahulikult hällitatuna lainete häälest. Rannaliiv pakkus Simãole päeval päikse käest napatud soojust ja teistest kuuvalgusele pretendeerivatest elusolendeist mitteteadlik Simão rändas unes oma lapsepõlve...
-Simão, tule jooksuga, kohe algab.
-Juba tulen. Ära paanitse, me jõuame õigeks ajaks.
-Jajah, aga kui me hiljaks jääme, saab mestre kurjaks ja sa juba tead, kuidas see välja näeb, onju? Lõppude lõpuks on ta sinu isa. Täna on reede ja rodas on täna külaline. Räägitakse, et mestre Damião poisid tulevad sinna. Tead ju küll, kuidas sellega on, onju? Mestre tahab, et kõik oleksid õigel ajal kohal.
-Mestre Damião pojad?! Hm! Tahaks näha, kas see Bodinha-tüüp tuleb veel. Tahaksin maha arvutada selle kõrvakiilu, mille sain temalt eelmises rodas.
-Oh, Simão, ära hakka sellest numbrit tegema. Seda enam, et täna tulevad kutid koos selle Diabo Louro(3), mestre Damião kõige vanema õpilasega.
-Midagi ütlen talle kindlasti! Koos heleda saatana või tumedaga, täna Bodinha mu eest ei pääse.
-Mulle tundub, et lisaks külalisele tahad sa ka mestre käest kere peale saada. Eks ise tead. Läksime...
Ta ärkas esimeste päiksekiirtega ja leidis, et üks merevann teeks algavale päevale head. Teinud kindlaks, et kedagi rannase ei ole, riietus ta lahti ja ühines vetega. Simão lõdvestas oma keha, mida merelained edasi-tagasi kandsid. Ta sukeldus nii sügavele kui suutis ja lasi end vabaks keset piiratut sinist ja läbipaistvat. Ta paistis merede valitsejana. Ta pikad juuksed lõid temast väärika mulje selles merealuses stseenis. Ta ujus ranna poole ja siis, madalamates vetes, sukeldus ja leidis ühe valge merikarbi, mis teiste
hulgast välja paistis. Simão haaras selle pihku ja väljus veest, et kiirelt riietuda. Enne rannast lahkumist heitis sügava pilgu horisondi poole ja pigistas käed instinktiivselt rusikaisse, hoides ühes valget merikarbikest.
Ta naases Marisoli öömajja ning läks registraatoriga rääkima.
-Võtad jälle 32?
-Ei vea välja, aga tahaksin, et proua mulle räägiks ega ta ei tea millestki, mida ma võiksin kõhutäie ja voodi eest teha.
-Mida sa teha oskad?
-Einoh! Ühel või teisel ajal on saanud natuke kõike teha. Aga kogu oma elu, sestpeale kui ennast mäletan, olen elanud capoeiras, mida õpetas mestre Euclides, mu isa.
-Aga see on ju loodrite asi. Siinsamas, Conceição nõlva jalamil on Irineu kamp. Irineu on tugev mulatt ja tubli kakleja. Seal on alati rahvast koos jalgadega vehkimas, ebaviisakate lauludega möödujaid solvamas ja raha kerjamas. Sellega sa tegeledki?
-Vaata, proua, ma ei tunne neid nõlva-inimesi, aga seda, mis olen tänaseni õppinud, on meie peres edasi antud juba pikka-pikka aega. Mu vanaisa jutustas lugusid oma esiisadest, kes tulid kaugelt, ja sellest, kuidas nad oma isandaid tüssasid. Meie traditsioon on seotud me ajalooga ja kõik, mida saan öelda, on see, et tänu õpetusele õppisin endast vanemaid austama, elu väärtust ja vabaduse hinda. Ma ei ole looder, eksole proua. Vabanda mind… Ja hakkas minema.
-Oh Simão, tule tagasi. Anna mulle andeks, palun! Ma olen üles kasvanud nähes seda capoeira-asja kogu aeg tänavail ega kujutanud kunagi ette, et keegi võiks sellest Conceição-mürglist selliseid asju omandada. Ära siis pahanda! Ma ei tahtnud solvata. Tead, mul oleks siin vanas öömajas vaja veidi korda luua. Uksi oleks vaja parandada, aknaklaase vahetada ja torusid remontida. Kui nõus oled, võid jääda 32-te, mida juba tunned, süüa siin koos meiega ja, kui saan, annan sulle ka mingit raha. Mis arvad?
-Jumal sind õnnistagu! See sobib. Öömaja “naine” oli tegelikult 50-ndates proua. Ta oli pärinud selle öömaja oma emalt ja räägitakse, et see oli olnud linna parim, kuna oli ainuke. Turismi arenemisega tulid aga suuremad hotellid ja vana Marisol jäi kõige madalamasse kategooriasse suutmata oma tururivaalidega võrdselt konkureerida. Teenindas peamiselt, rännumehi, sadamatöölisi ning, nädalavahetustel, noori armunud abiellunuid, kes otsisid kohta privaatse öö veetmiseks.
Peaaegu terve kuu möödus ja Simão, olles öömaja perenaise teenistuses, töötas päiksetõusust loojanguni. Parandas kraane, mis tilkusid, toppis kinni seintes olevaid auke, improviseeris linke ustele, millel ei saanud enam lukke kasutada, seadis sirgemaks vana käsipuu, mis oli ajaga usside poolt puretud, ja iga päev käis enne päikeseloojangut Sereira rannas silmapiiri silmitsemas. Sel hetkel silitas ta oma patuád(4), mida kandis kaelas, ja ütles iseendale: see on lähedal, ma tean. Aga millal see juhtub?
Ta oli naasmas veel ühelt käigult randa ja otsustas öömaja juurde teist teed kaudu minna. Ta kõndis mööda Pai João nimelist tänavat ja imestas korraga rütmi üle, mis tuli ühest majast. Täpsemalt nr 46-st. Heli tekitasid trummid ja lauludest oli raske aru saada, sest Simão polnud kunagi sellist keelt kuulnud. Ta otsustas oma teed jätkata, kui kuulis selja tagant:
-Sisse ei taha tulla? Simão vaatas tagasi ja nägi üht pikkade mustade juuste, kena näo, valge seeliku ja paljaste jalgadega tüdrukut, kes naeratas talle, samal ajal küsimust korrates:
-Sisse ei taha tulla? -Ma ei taha tüli tekitada, neiu, olin lihtsalt mööda minemas.
-Sa ei tee tüli ühti. Täna on pidupäev ja kõik on teretulnud. -Aga mis pidu see on?
-Iansã(5). Tule! Tule sisse ja võta sellest koos meiega osa. -Tohoh! Ma arvan, et suutäis meelelahutust ei teeks paha. Lõppeks ju töötasin täna. Kuidas su nimi on?
-Ma olen Carmen. Ja sina? -Mina olen Simão.
-Tule siis, Simão... Sümpaatne Carmen juhtis Simão paarist banaanipuust mööda. Simão tundis sealaudale omast haisu ning mõistis hetkega, et seal kasvatatakse sigu. Mõned kanad jooksid vabalt ringi, otsides õrt, sest päev oli lõppemas.
Nad jõudsid maalapi lõppu, kus seisis ringis väike hulk rahvast, mis meenutas Simãole Conceição rodat, aga seekord ilma traditsiooniliste muusikavibudeta, mis mängiksid oma São Bento või Angola rütme. Seal oli valgetes riietes inimesi, kellel valge riie ümber pea keeratud ja teisi, kes tekitasid oma trummide taga rütme ja maagilisi helisid. Simão mõistis kogu müstitsismi, mis ümbritses kogunenud inimesi, kuid ei tahtnud ennast stseenile vahele segada. Ta märkas, et üks ringis olevatest inimestest oli mitte palju rohkem kui 12-aastane ning hoidis käes mingit lühikese varrega haamrit. Üks ta kätest oli selja taga ja teine koos haamriga üles tõstetud. Aeg-ajalt päästis ta valla karje ilma et oleks seejuures silmi avanud. Karje oli pikk…
Teised vaid tantsisid grupis, moodustades mõnikord ridu, ja käisid edasi-tagasi. Ta nägi, et Carmen oli tantsuga liitunud ja nüüd, oma pikkade juustega näo ees, nägi ta välja vaid kui hüpnotiseeriv kuju, kes tantsis justkui osana trummide häälest. Poole tseremoonia peal ühines üks paks lohvakate ja kirjude riietega naine teisega, kes jäi pidevalt tema kõrvale. Naine hoidis silmi suletuna ning oma füüsise kohta pöörles ja hüples ta imekspandava kiirusega ning puhuti naeris mõnitavalt nagu ei-tea-kes. Kogu sellest stseenist hämmastuses, hakkas Simão ühtäkki, kui paks naine tema poole suundus, end ebamugavalt tundma. Ta peatus paari sammu kaugusel ja hakkas Simão ees tantsima, justkui talle austust avaldades. Simão ei saanud midagi aru, kuid sellele vaatamata aktsepteeris tantsu respektiga.
Äkki jättis naine tantsimise, tuli lähemale ja kallistas Simãod kõvasti, samal ajal kui lasi valla pilkava naerulagina. Simão tundis oma kehal külmavärinaid.
Sel hetkel jäid trummid vait. Naine lasi Simão vabaks, andis talle sule - kindlasti ühelt peo puhuks ohverdatud kanalt - ja palus tal endaga kaasa tulla. Simão otsis silmadega Carmenit ja too, mõistes nooruki segadust, noogutas julgustavalt peaga.
Naine, kõndides ees, viis Simão kättpidi majja sisse.
Siis, ühes hubases, kuid tänu pühakute piltidele ja kirevatele küünaldele veidi imelikus toas, instrueeriti Simão istuma väiksele puust pingile, mis asus ühes nurgas. Paks naine ütles:
-Oota siin, pojake, mul ei lähe kaua.
Ei möödunudki kaua aega, kui naine teistes rõivastes tagasi tuli. Ta istus Simão ette ja palus, et too oma käed annaks.
Tüse naine rääkis nüüd nagu 80-aastane vanur. Ta süütas vana piibu ning vaatas ühe ja teise suitsupahvaku vahel Simão käsi, kuni hakkas rääkima:
-Ära muretse ühti, "lats", sul on hea süda. Su hing on rahutu su teekonna tõttu. Aga vanaema on siin, et sulle nõu anda. Sa ei tohi laste oma mõtetel kalduda kurjuse poolele. Rahutus su peas on võitlus hea ja kurja vahel. Ole valvel, lats!! Sa pead otsustamise tunnil valima. Pead silmitsi seisma halvaga, mis on su kõrval nagu kõigil. Vanaema ütleb sinu eest ühe palve, et mu latsel oleks valikutunnil kindel meel.
Simão vaatas vana naise süngetesse silmadesse – naine muutus veelgi vanemaks vähese valguse ja piibupahvakute tõttu, mis tekitasid talle juskui mingi maski. Vanaeit hakkas rääkima kiirelt üht algelist keelt, samal ajal kui üks ta kätest tegi maagilisi märke Simão pea kohal. Too, jälgides, mis toimub, respekteeris seda tseremooniat, paludes mõttes Jumalalt andestust, juhuks kui ta sel hetkel oli patustatamas oma usu vastu.
-Võid minna, lats. Vanaema juba õnnistas sind ja nüüd jätka oma teed.
Simão tõusis püsti, vanaeit jäi aga istuma ning, nautides oma piipu, oli kadunud oma mõtetesse ega vaadanud tema poole. Vaid siis, kui Simão oli majast väljumas, kuulis ta veel vanaeite valjult naermas, seekord aga üsna erinevalt sellest, mida ta kuulis, kui paks teda kallistas. Seekord tuli naer läbi kinnise suu.
Väljapääsu juures ootas teda Carmen, kes suure õhina ja säraga silmades küsis Simãolt, kas too oli "Vanaemaga" rääkinud. Simão noogutas jaatavalt ja ütles, et juba oli hilja ning et ta pidi minema.
-Jää veel veidiks, Simão. Läheme sööma.
-Tõesti? Ja mida me sööme?
-Kana...
Kolm päeva läks mööda ja Simão ei unustanud vanaema öeldud sõnu, et ta ei tohi lasta oma mõtetel kalduda kurjuse poolele ja et ta pidi silmitsi seisma halvaga, mis on ta kõrval. Ta tunnetas nüüd oma sisemist võitlust, mis käis ta hinges hea ja kurja vahel.

(jätkub)



(1) – tuulte, tugevate vihmade ja välgu jumalus
(2) – Kurb Merineitsi
(3) – Hele Saatan
(4) – maagiline amulett, mida kantakse kaelas kaitseks kurja silma eest
(5) – sama, mis Santa Barbara