M Squisito on oma blogis luubi alla võtnud sellise olulise ja vähekäsitletud teema nagu ego capoeiras - asi, millega kõigil tuleb ühel või teisel ajal silmitsi seista. Sest capoeira on võitlus. Võitlus iseendaga :)
KAHE TERAGA MÕÕK – EGO CAPOEIRAS“Capoeira on kõik, mida suu sööb”
Mestre Pastinha
Aastaid kuulen räägitavat teemal Ego…
See on pidevalt kohal ükskõik millises debatis, mis hõlmab idamaa filosoofiat – andestagu mulle tõsisemad filosoofid, sest tean, et kui mainida sõna “filosoofia”, siis vihjame juba Kreekale…
Olen seda sõna alati kuivalt neelanud. Tänu sellele, et Egole omistatakse niivõrd paljudes lähenemistes, vaadetes ja distsipliinides niivõrd suurt tähtsust, on see mulle alati paistnud liialdusena.
Illustreerimaks millest räägin, sisestasin äsja sõna “ego” google’isse ja mulle avanes enam kui 63 miljonit vastet!!
Ego annab ühiskonna ja selle eetika ning inimvaimu uurimiseks teadagi laia ulatuse ja palju võimalusi.
Proovides seda teemat google’i otsingus veidi kitsendada (seda enam, et me ei ole huvitatud ainult selle sõna kasutamisest ükskõik millises lähenemises, vaid peamiselt egost kui nähtusest, mis on seotud inimkarakteri lahtimõtestamisega) vähenes vastete arv piisavalt, kukkudes 2,8 miljoni ringi, kui sidusin selle sõnaga “filosoofia”.
See juba aitab, kuid peame nentima, et siin on veel liiga palju, mida mõista… Palju rohkem kui oleks inimlikult võimalik…
Lõppeks huvitab meid see, kuidas ego peegeldub capoeiras…
Ego ja capoeira sidumine vähendab seda universumi vähem kui 300 000 vasteni.
Aga seda on selgelt veel liiga palju!
Küsimus on: mida me otsime? Miks meid huvitab, mis on google’is seoses egoga olemas…
Selgitan: me tahame teada saada, kas see teema võiks olla capoeiras eriliselt tootlik. Lihtne vastus sellele on: ei ole. Seda ta meil ei ole.
Nagu paljusid teisi puudusi, ei ole capoeiras piisavalt veenvalt mõtestatud ega analüüsitud ego tava mõõtmeid ja uskuge, egoistlikke fragmente ilmneb capoeiras üllatavalt palju…!
Peale ego enese laias laastus, on paeluv, kuidas capoeira eksisteerib selliste egoistlike ja egotsentristlike vaade väljendusrikkuse kõrval, püüdes neid osi siduda meie kunsti ajaloo käiguga!
Meelitav idee kirjutada oma nimi – või hüüdnimi – meie kunsti ajalukku juhib capoeirista võimaluste mereni, mille hoovusesse võib kasvõi saapad jalas sisse hüpata…!!
Olen näinud hämmastavaid asju, mida tehakse (loen õigluse huvides ennast nende hulka…), nüansse, mis seonduvad meie alateadlike ja teadlike plaanidega, et kinnistada meie nimesid Ajaloo suurte capoeiristade panteoni.
On üsna tavaline, et vähemal või rohkemal määral kogenematud capoeira tootmise alal lähevad õhku täis proovides arutada ja lahendada capoeiraga seotud küsimusi.
Kõik me mõtleme ja tahame konstrueerida capoeira-väljundit. See on meie kunsti juures suurepärane asi ja me näeme pidevalt capoeiristasid avamas oma särkide nööpe, kuhu on alati elegantsete tähtedega kirjutatud: super-capoeirista!
Enamus inimesi käitub vastavalt oma alateadvusele…!
Ja siin meie otsitav ongi! Meie ego on meile endile väljakutseks või, nagu ütlesid juba suured idamaa taoismi ja budismi meistrid, on meie võimas ja esialgu kõige tähtsam vaenlane. Eriti kuna enamusel juhtudest ei teagi me, millega silmitsi seisame… Alles palju hiljem tunnetame, et käitusime paljudel kordadel lähtudes sellest vaatest, sellest suundumusest, olles selle mõju all…!
Pange tähele, et ego suhtes ei eksisteeri korralikku kriitikat…! See, mida mina lahkan, on mu mõtted, mis on kui capoeirista teadmiste preemia, mille abil proovida panustada (loogiliselt võttes on see niisamuti minu egoistlik kavatsus…) capoeira kasvu ja selle psühhosotsiaalsete nähtuste paremasse arusaama. Seda selles erilises kunstis, millesse on panustanud nii paljud meist, täiendades eneste kompetensi capoeira inimlikes, artistlikes, mõttekriitilistes ja vaimuvabastavates aspektides, mida idamaa võitluskunstid nimetavad teeks…!
Aga miks on egol kaks tera…?
Seda seetõttu, et esiteks on ego vajalik pahe – kui seda võib paheks pidada… Sest oma capoeira-õpingute alguses peame murdma läbi oma ebakindlustest, oma kõhklustest, oma piiridest, läbi oma hirmudest… Me peame toitma enese sees uut julgust, viisi, kuidas vastu seista kõigele ilma suuremate hirmudeta… peame suurendama oma enesekindlust ja ületada oma piire. See tähendab, et peame mingil viisil Egost vabanema, isegi kui see tundub pelga eneseületamisena…
Ning hiljem, kui meil on juba piisavalt julgust, piisavalt enesekindlust, piisavalt arengut ja piisavalt enesekontrolli, tuleb esile paradiisimaona ohtlik nähtus: võim ja võistlus selle nimel!
Siitpeale muutub meie teadlikult õige valik ebaoluliseks ning meie alateadvus tõukab meid Kuninga kõrvale pildile, olgu selleks kuningaks kestahes kujuteldav… Mõni kuulus mestre… Meie oma mestre… Või on see pilt, mis läheb televisiooni… Või hoopis ilus foto akrobaatikast või võimsast superlöögipoosist… Need võimalused on lõpmatud ja on väga vähe tõenäoline, et keegi need kõik üles loeb. Minu kavatsus on siin vaid teemat ja meie poolt võetavat hoiakut illustreerida.
Kuid sel nähtusel, nagu ka meie tahtel suunata oma arengu kurssi, pole piire… Ambitsioonid on võimas mootor isiklikuks kasvuks… Capoeira sütitab ja toidab seda protsessi… Kogu aeg!
Nüüd võib keegi küsida: aga mis sellest, kas me ei peakski mitte kasvama? Ning oma õpitud ignorantsuses vastan: muidugi… Inimolend tahab eranditult ja isegi vajab kasvada, vastasel korral jääks ta igavesti olendiks, kes elab oma loomalikes instinktides, olles sama ohtlik kui iga teine loom!
Ometi oleks palju parem, kui see kasv ei kannaks meie EGO, selle vaevu hoomatava vaenlase ja meie hoiakutega manipuleerija tahete ohtlikku varju.
Aga jätkame sellel teemal hiljem… See on vaid sissejuhatus.
Andke mulle andeks, kui kruvisin ootused üles ega püüa teemat lõpetada, aga uskuge, teema on piisavalt lai, et sellega võiks täita palju raamatuid. Seega jätkame rahulikult…
Yêh, volta do mundo, camará!
See on pidevalt kohal ükskõik millises debatis, mis hõlmab idamaa filosoofiat – andestagu mulle tõsisemad filosoofid, sest tean, et kui mainida sõna “filosoofia”, siis vihjame juba Kreekale…
Olen seda sõna alati kuivalt neelanud. Tänu sellele, et Egole omistatakse niivõrd paljudes lähenemistes, vaadetes ja distsipliinides niivõrd suurt tähtsust, on see mulle alati paistnud liialdusena.
Illustreerimaks millest räägin, sisestasin äsja sõna “ego” google’isse ja mulle avanes enam kui 63 miljonit vastet!!
Ego annab ühiskonna ja selle eetika ning inimvaimu uurimiseks teadagi laia ulatuse ja palju võimalusi.
Proovides seda teemat google’i otsingus veidi kitsendada (seda enam, et me ei ole huvitatud ainult selle sõna kasutamisest ükskõik millises lähenemises, vaid peamiselt egost kui nähtusest, mis on seotud inimkarakteri lahtimõtestamisega) vähenes vastete arv piisavalt, kukkudes 2,8 miljoni ringi, kui sidusin selle sõnaga “filosoofia”.
See juba aitab, kuid peame nentima, et siin on veel liiga palju, mida mõista… Palju rohkem kui oleks inimlikult võimalik…
Lõppeks huvitab meid see, kuidas ego peegeldub capoeiras…
Ego ja capoeira sidumine vähendab seda universumi vähem kui 300 000 vasteni.
Aga seda on selgelt veel liiga palju!
Küsimus on: mida me otsime? Miks meid huvitab, mis on google’is seoses egoga olemas…
Selgitan: me tahame teada saada, kas see teema võiks olla capoeiras eriliselt tootlik. Lihtne vastus sellele on: ei ole. Seda ta meil ei ole.
Nagu paljusid teisi puudusi, ei ole capoeiras piisavalt veenvalt mõtestatud ega analüüsitud ego tava mõõtmeid ja uskuge, egoistlikke fragmente ilmneb capoeiras üllatavalt palju…!
Peale ego enese laias laastus, on paeluv, kuidas capoeira eksisteerib selliste egoistlike ja egotsentristlike vaade väljendusrikkuse kõrval, püüdes neid osi siduda meie kunsti ajaloo käiguga!
Meelitav idee kirjutada oma nimi – või hüüdnimi – meie kunsti ajalukku juhib capoeirista võimaluste mereni, mille hoovusesse võib kasvõi saapad jalas sisse hüpata…!!
Olen näinud hämmastavaid asju, mida tehakse (loen õigluse huvides ennast nende hulka…), nüansse, mis seonduvad meie alateadlike ja teadlike plaanidega, et kinnistada meie nimesid Ajaloo suurte capoeiristade panteoni.
On üsna tavaline, et vähemal või rohkemal määral kogenematud capoeira tootmise alal lähevad õhku täis proovides arutada ja lahendada capoeiraga seotud küsimusi.
Kõik me mõtleme ja tahame konstrueerida capoeira-väljundit. See on meie kunsti juures suurepärane asi ja me näeme pidevalt capoeiristasid avamas oma särkide nööpe, kuhu on alati elegantsete tähtedega kirjutatud: super-capoeirista!
Enamus inimesi käitub vastavalt oma alateadvusele…!
Ja siin meie otsitav ongi! Meie ego on meile endile väljakutseks või, nagu ütlesid juba suured idamaa taoismi ja budismi meistrid, on meie võimas ja esialgu kõige tähtsam vaenlane. Eriti kuna enamusel juhtudest ei teagi me, millega silmitsi seisame… Alles palju hiljem tunnetame, et käitusime paljudel kordadel lähtudes sellest vaatest, sellest suundumusest, olles selle mõju all…!
Pange tähele, et ego suhtes ei eksisteeri korralikku kriitikat…! See, mida mina lahkan, on mu mõtted, mis on kui capoeirista teadmiste preemia, mille abil proovida panustada (loogiliselt võttes on see niisamuti minu egoistlik kavatsus…) capoeira kasvu ja selle psühhosotsiaalsete nähtuste paremasse arusaama. Seda selles erilises kunstis, millesse on panustanud nii paljud meist, täiendades eneste kompetensi capoeira inimlikes, artistlikes, mõttekriitilistes ja vaimuvabastavates aspektides, mida idamaa võitluskunstid nimetavad teeks…!
Aga miks on egol kaks tera…?
Seda seetõttu, et esiteks on ego vajalik pahe – kui seda võib paheks pidada… Sest oma capoeira-õpingute alguses peame murdma läbi oma ebakindlustest, oma kõhklustest, oma piiridest, läbi oma hirmudest… Me peame toitma enese sees uut julgust, viisi, kuidas vastu seista kõigele ilma suuremate hirmudeta… peame suurendama oma enesekindlust ja ületada oma piire. See tähendab, et peame mingil viisil Egost vabanema, isegi kui see tundub pelga eneseületamisena…
Ning hiljem, kui meil on juba piisavalt julgust, piisavalt enesekindlust, piisavalt arengut ja piisavalt enesekontrolli, tuleb esile paradiisimaona ohtlik nähtus: võim ja võistlus selle nimel!
Siitpeale muutub meie teadlikult õige valik ebaoluliseks ning meie alateadvus tõukab meid Kuninga kõrvale pildile, olgu selleks kuningaks kestahes kujuteldav… Mõni kuulus mestre… Meie oma mestre… Või on see pilt, mis läheb televisiooni… Või hoopis ilus foto akrobaatikast või võimsast superlöögipoosist… Need võimalused on lõpmatud ja on väga vähe tõenäoline, et keegi need kõik üles loeb. Minu kavatsus on siin vaid teemat ja meie poolt võetavat hoiakut illustreerida.
Kuid sel nähtusel, nagu ka meie tahtel suunata oma arengu kurssi, pole piire… Ambitsioonid on võimas mootor isiklikuks kasvuks… Capoeira sütitab ja toidab seda protsessi… Kogu aeg!
Nüüd võib keegi küsida: aga mis sellest, kas me ei peakski mitte kasvama? Ning oma õpitud ignorantsuses vastan: muidugi… Inimolend tahab eranditult ja isegi vajab kasvada, vastasel korral jääks ta igavesti olendiks, kes elab oma loomalikes instinktides, olles sama ohtlik kui iga teine loom!
Ometi oleks palju parem, kui see kasv ei kannaks meie EGO, selle vaevu hoomatava vaenlase ja meie hoiakutega manipuleerija tahete ohtlikku varju.
Aga jätkame sellel teemal hiljem… See on vaid sissejuhatus.
Andke mulle andeks, kui kruvisin ootused üles ega püüa teemat lõpetada, aga uskuge, teema on piisavalt lai, et sellega võiks täita palju raamatuid. Seega jätkame rahulikult…
Yêh, volta do mundo, camará!
Järgneb tekstis Ego capoeiras – ego, see närune!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar