oktoober 03, 2009

A CAPOEIRA 1906

Tõlkisin artikli, mida senini isegi inglise keelde pole pandud. Vähemalt ei ole ma 10 aasta jooksul netis peale sattunud. Raskus seisneb selles, et see on täis veidralt liigendatud lauseosi, slängi ja vananenud sõnu. Nii et ma järjekordselt ei viitsi pärast mitmendat päeva pusimist, et teksti arusaadavaks teha, asja ülisoravaks ka veel teha..
Nurksulgudes minu selgitused.

Lima Campos, Kunsti-, Teadus- ja Kirjandusajakiri KOSMOS, Rio de Janeiro. 1906, nr 3, märts.

Pildil capoeiristad kahest erinevast grupist: vasakul guiamú, kellele iseloomulik ülestõstetud kaabuserv, ja paremal nagoa, kellel kaabu serv all. Joonistuste juurde käib ka slängi täis tekst, mis osutus peaaegu tõlkimatuks, annan selle oma sõnadega edasi: "Olin sambal ja kõik oli hästi, kuni Kaupmees kohale tuli. Too rikkus kõik ära. Kaupmees hakkas kohe jama ajama, ta oli tugev, aga ma panin kõik mängu. Polnud kedagi, kes must oleks jagu saanud." Lugu jätkub järgmiste piltide juures.

Viiest populaarsest võitlusest: prantsuse savate, jaapani Jiu-jitsu, inglise poks, portugali páu ja meie capoeira, mis on hirmuäratavad, kuna nende arsenalis ja taktikaarendustes on kiire ja plastiliselt intuitiivne akrobaatika ning oma osavate löökide poolest, on kahtlemata viimane, mis väljaspool Brasiiliat, isegi Ameerikas, tundmata, kõige parem ja kohutavam enesekaitse- ja karistamatu ründe vahend.
Teistes (üsna piiratud erandiks on vaid mõni haardelöök või blokeering Jiu-jitsus ja väga piiratud erandiks kuulus ringkaitse, mida karakteriseerib páu pidev ringlev liikumine portugali mängus) on suurem tähtsus rünnakul; capoeiras on asi vastupidine: selle põhiväärtus on kaitse; see on oma põhiomaduse ja idee poolest kaitsev. Mida see oskab ja kasutab ükskõik millises hädaolukorras, võib ta soovi korral kasutada kohtlemaks suuremeelselt vastast, kes mängu ei tunne, säästa seda kõige tähtsusetumast põrutusest, ilma et laseks end samal ajal ühestki löögist mõjutada.
Kaks suurt ja võrdselt väärikat capoeiristat, võrdselt kiiret oma perfektsetes ja täielikes täppisteadmistes mängu kohta, ei vigasta üksteist kunagi, mida ei saa pidada tähtsusetuks ega kergeks ja mis osutab hästi, kui tähtis on selles populaarses strateegias kaitse ja asetab selle ükskõik millise riigi kõigist sarnastest [võitlustest] kõrgemale.
Ehkki põhiline eesmärk on kaitse, on selle kasutuses muu seas ründelöögid juhuks, kui vastane samuti tunneb ja oskab teatud määral võitluse saladusi kasutada. Sellisel juhul kasutab capoeirista võidu võtmiseks oma kõige osavamat, kõige väljapeetumat, tähendusrikkamat ja kiiduväärsemat lööki, mida järeldaks oma raportis ükskõik milline meie ametlikest komisjonidest, mille valitsus on ametisse nimetanud, et uurida kõige komplekssemaid probleeme.
A PENEIRAÇÃO ["sõelumine"]
"Üks oinas hakkas mu ees sõeluma. Proovisin temaga sambat ja
cateretét [üks Br tants]. Tüüp oli osav!"

Miks, millal, kus ja kuidas sündis capoeira?
Tõenäoliselt üleminekuperioodil portugali monarhialt [1815, kui Dom João VI kuulutas Brasiilia kuningriigiks] esimese impeeriumini [1822 – 1831, kui valitsejaks oli Dom João poeg Pedro I], vaba ja füüsiliselt nõrga vajadusest end kaitsta või rünnata endist tugevat orjapidajat sagedastel ülestõusudel, baarides ja matulades [teat. kogunemiskohad], rahvuste pideva hõõrdumise tõttu, mille alge on kahes erinevas kohas: põhjas Pernambucos, kus esimesed faquistad [“kõrilõikajad”] tegutsesid marinheirode [“madruste”] vastu nagu hulkujad, tänutäheks cabritodest [“kõvad kutid”, ilmselt ülevaatajad] autonoomia saamiseks, eksomanikku hakkasid kutsuma, hüüdnimi, mis oli ühtlasi väärikas, ja lõunas, siin Rios, kus esimesed capoeiristad, keda kutsuti asjakohaselt (sest capoeira on seaduslikult carioca omadustega) pé-de-chumbo [“töntsjalg”] vastasteks. Samamoodi kutsusid tol ajal vabad kodanikud isikuid, kes olid pärit alamast klassist, rahvusest,
kes neid oli koloniseerinud.
A COCADA [“kookos”]
"Tegin kaks
chamadat ühe käega, vaatasin talle kogu aeg silma, aga oinas ei saanud aru... tegin ühe liigutuse, et see jalga laseks, aga ajasin tüübi krampi. Kutsusin siis oinast mõnitades enda poole, tõmbasin pea kuklasse ja läksin poeedi mälumisaparaati otsima. Oinas neelas keele alla, kirus ennast, aga ei kaotanud hoogu ja tuli uuesti peale... Ma ei hakanud hinna üle vaidlema..."Capoeira tõusis esile kui algupärane ja tarvilik relv, mille heitsid õige moment ja, nagu juba ütlesime, vastaste ebavõrdsed füüsilised omadused.
Selle lõi mestiitsi leidlik teadvus, sest
capoeira ei ole portugali ega neegri päritolu, see on mulatt, cafuza ja mameluca, see tähendab on ristunund, on mestiits, kelle poolt on sellele lisatud riietus ja intelligente kohanemisvõime, lissabonist pärit fadista [“löömamehe”] habemenuga, mõned aafriklasele sarnased sambaliigutused ja, eelkõige, väledus, kassilik kergejalgsus, indiaani hämmastavus kiirete, kergete ja ootamatute hüpete näol küljelt küljele, ette ja, üllatuslikult eemale nagu tõeline tigrino [teat. väike kaslane], olles alati näoga vaenlase poole.
Teise impeeriumi [1831 – 1899, kui valitses Pedro II] ajal jõudis
capoeira oma kõrghetke, oli sel ajastul tõeliselt oma täielikul ülemvõimul ja maksimaalselt arenenud. Capoeirista lõi oma slängi, žargooni, salajase tehnilise keele ja
raamis sellega mängu.
O CALÇO või A RASTEIRA ["haak" või rasteira]
"Hüppasin kaupmehe lähedal tolmu ja sähvasin talle rabo de arraiaga, nii et tüüp lendas rõõmuga pikali ja ajas oma mõttepudeli ümber. Hüüdsin talle: "Tule negru!" Kõva mees pani ennast jälle valmis... Milline tore oinas!
"

Loodi sõjakaid parteisid, maltasid, nimedega nagu: Conceição da Marinha, Moura, Lapa, Carpinteiros de S. José, Gloria, etc.
See viimane, oma kuldajal kõige kohutavam, pidas tõelise poliitilise institutsiooni moodi foorumeid. Kuulus parlamendiliige, kes tänaseks surnud, kutsus seda kui
a flôr da minha gente [“minu rahva õis”], ja selle kasutuses oli kohutav elektoraalsõjavägi.
Hiljem käisid kõik need
maltad alla või lõid seda ennetades kaks suurt leegioni: Nagôad ja Guayamúd või lihtsalt Guayad nagu arvatakse olema kõlaliselt ilusam. Nii kutsuti vahel selle teise rühma esindajaid.
Tähelepanuväärsete
capoeiristade number oli suur ja selle rahvusvõitluse annaalides on ikka veel säilinud kuulsad nimed Bocca Negra ["Mustsuu"], Bocca Quiemada ["Põlendsuu"], Cá-te-Espero ["Siin-sind-ootan"], Trinca-Espinhas ["Kolmik-luu"], Carrapeta [nimest juttu edaspidi], Ferro ["Raud"], Treme-Terra ["Maavärin"], Cabelleira ["Parukas"], Parafuso ["Kruvi"] ja paljud teised.
Kui 1890 [sel aastal
capoeira ka keelustati] oli ajutise valitsuse politseipealik Sampaio Ferraz, siis korraldas ta jõulise jahi ning surmas maltad, suutes need hävitada elimineerides juhid ja nende järeltulijad.
Täna [artikkel aastast 1906] kasutatakse
capoeirat vähem professionaalse iseloomuga ja ilma tõsise grupeerumise ja distsipliinita nagu varem, kui maltade organisatsioon ja juhtimine allusid perfektsetele reguleerimis-distsipliinile ja omaette inimklassile šeffidest ja all-šeffidest kuni carrapetadeni, kes olid kõige nooremad, õpilased, mõned vaid 12 ja 13 aastat vanad, ja juba hirmuäratavad. Terve malta, selle kohustused ja funktsioonid olid perfektselt kodeeritud.
Kaasaja
capoeiristad juba ei vii armastust kunsti vastu nende ekstreemideni; on pigem, paremini öeldes, mashorqueirodest navalhistad [“timukatest kõrilõikajad”], faquistad, viimaks eraldatud estrilhadeirod [“protesteerijad”] kui tõelised, pühendunud, professionaalsed ja organiseeritud capoeiristad. Nad tunnevad mängu, ühed rohkem, teised vähem, kuid ei tee sellest tõelist kunsti, ametit, institutsiooni.Capoeirista hing on tema silmavaates: vaevu hoomatav, kiire, jõuline, tähelepanelik vaade, milles võrkkest on paindlik ja läbistav mõõk, mis paljastab senivarjatud kavatsusi, soove ja mõtteid. See on alati pööratud vastase poole, paneb tähele kõiki selle liigutusi, üllatab teda kõige tähtsusetumate ähvardustega, juhtides tema rünnakud õigel ajal kätekaitseoskustega kõrvale nobedates tõrjetes või hoidudes nendest küljelesammude või hüpetega, kergelt, päkkadel, kuni näeb avaust ja siseneb, “et näha, kuidas lood on ja rääkida, kuidas olid,” nende žargooni järgi.Capoeirista ei tee oma vastast ainult löökide abil võimetuks; ta muudab vastase võimetuks teda alandades, mis on hullem.
A LAMPARINA ["lamp", laks vastu kõrva]
"Läksin krampi, panin käe habemenoale ja… kavatsesin talle ühe rabo de galo [kaarega noatõmme] teha, kui oinas virutas mulle ühe lamparina, nii et mul läks silme eest punaseks!"


Capoeirista ei võitle vaikuses; ta võitleb alati kasutades slängi, millega ta naeruvääristab, ärritab, ajab meeleheitele ja narrib vastast. Släng on vulgaarne, laused toored.
Lisaks paneb iga löök vastase kukkuma kõige imelikumatesse, naljakamatesse, häbiväärsematesse asenditesse.
Avalikus kohas võidetud
capoeirista ei saa kunagi väärikalt lahkuda, sest tema kaotusega kaasnevad alati valjud naerupursked.Cabeçadas [pealöök], näiteks, mida capoeirista naljatlevalt kutsub “mõttetorni viimiseks poeedi mälumisaparaadini”, kasutab capoeirista oma pead vastasele kiirelt lõua alla löömiseks, rünnak, mille üllatusmoment on capoeirista saladus. Vastane, olles kui suur ja raske kui tahes, kukub veidralt, maandudes kõhuli maha või paiskub eemale jalad naeruväärselt taeva poole.
See on kohutav relv!
METER O ANDANTE ["jalahoopi andma"]
"Selle peale ei teinud ma pikka juttu, liibusin seina vastu, toetasin keha ja andsin talle jalahoobi vastu söögikasti. [...]
Naasin sambat tantsima hüüdes täiest kõrist:
"Milline õhtu!""


Paremate detailide puudumisel on teksti sisse pandud väiksed karikatuurifiguurid, mis koos seletustega pärinevad Calixto Cordeirolt, kes on tuntud ja andekas karikaturist, näitavad mõningaid kõige tavalisemaid kaitse- ja ründelööke ja annavad aimu tehnilisest argoost.L.C.

2 kommentaari:

Annikki ütles ...

h2mmestav, mees, h2mmastav.
kui palju sul lugejaid on?
Nyyd ma hakkan alles aru saama. See ongi paris. see ongi sinu elu!

Mere Käsi ütles ...

mõned vist käivad lugemas ka, üldiselt nii oma lõbuks ajan seda asja :)

aga 'päris' on ta jah niipalju, et õpetan ka seda, mida jutlustan ;)

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...