G. Downey raamat Learning Capoeira: Lessons in Cunning from an Afro-Brazilian Art on mõnes mõttes isegi ok, kui pooled lehtedest nt välja tõmmata.
Ühe huvitava osa õnneks leidsin: Ta oli väheke tagamaid uurinud ja kirjutas samm-sammult lahti temaga juhtunud õnneliku õnnetuse. Nimelt kord, olles mõnda aega capoeiraga juba tegelenud, jäi ta tihedas rahvamassis varvastpidi kuskile kanalisatsiooniluugi taha kinni, rasked kotid üle mõlema õla. Selle asemel, et kobalt ninali või kellegi otsa käia, suutis ta oma asendit kohendada ja potentsiaalsest luumurrust ja/või piinlikkusest pääseda. Selgitas ta seda sellega, et capoeiraga tegelemine annab sulle mingi aja pärast tunnetuse, mis paneb sind ohule teistmoodi reageerima - jätab justkui aega mõelda ja ennast korrigeerida.
Ühel päeval võite seda ise kogeda nt rattalt käte peale asfaldile kukkudes kriimugi saamata, selg ees laua otsa komistades ja ennast ühel jalal ümber keeramisega kukkumist vältides või ümber nurga kiirustades kellegiga samal trajektooril kohtudes temast justkui mööda libisedes ja kokkupõrkest hoidudes. Võibolla juba oletegi..
Capoeira quem é bom não cai, mas se um dia ele cai, cai bem / Hea capoeirista ei kuku, aga kui ta ühel päeval peaks kukkuma, kukub hästi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar