K: Sinu esimene kokkupuude capoeiraga (Millal? Kus? Mis oli selles nii võluvat?Meeldis sulle see kohe?)
V: Esimest korda kogesin capoeirat pea 10 aastat tagasi Soomes workshopil käies. Sinnani olin seda erinevatest allikatest vaid pealiskaudselt uurinud. Enim meeldisid istrumendid ja nendega tekitatavad rütmid ning kindlasti ka kogenud mängijate osavad liikumised – ühesõnaga kõik, mida oli võimalik algaja suurte kõrvade ja silmadega püüda.
K: On sul kokkupuuteid teiste selle ala harrastajatega välismaalt? (Kas sa võtad osa capoeira treeninglaagritest, kursustest jne?)
V: Olen tõepoolest seotud ühe treeneriga välismaalt, contra mestre (tiitel capoeiras) Doradoga, kelle õpetustest juhindun oma treeninguid andes. Peale tema kohtun võimalusel vähemalt korra aastas tuttavate angoleirodega (capoeira Angola harrastajad) Soomes mõnel workshopil.
K: Kas capoeira muutis/on muutnud sinu elu? Kuidas?
V: On ikka muutnud. Esiteks on mul vähem vaba aega, enamus läheb mõne capoeira aspekti arendamiseks enda juures, olgu see siis pillimäng, laulmine või füüsilised harjutused, liikumised. Loen igasugu capoeirateemalisi artikleid, blogisid, liste ja üritan oma blogis nendest midagi edasi anda.
Teisalt olen ka mitmete elukogemuste poolest rikkam, mis vältimatult tähendab, et olen inimesena muutunud.
K: Milline näeb välja treening? (lühidalt)
V: Treening koosneb soojendutest, capoeira Angola liikumisharjutustest üksi ja paaris, laulmise ja pillimängu harjutamisest, rodast (mäng ringis) ja venitustest.
K: Treeningul kasutatakse palju pille. Kas kõik õpilased osakvad nendega mängida? Kes õpetab neid? (Kui kõik ei oska mängida, mis saab siis kui mõni õpilane puudub ja keegi ei oska teda pillimängus asendada?)
V: Kõik õpilased harjutavad minu käe all kõiki pille, mida kasutame. Nii ei saa tekkida olukorda, kus poleks kedagi panna näiteks berimbaud või pandeirot mängima.
K: Treeningul lauldakse portugalikeelseid laule. Kas õpilased ise ka vahest laule ja viise teevad? Ja sina ise?
V: Kui mõni õpilane lõpuks nii kaugele jõuab, et tal temale teadaolevad lood selged ja portugali keelgi suus, siis on laulude tegemine mõeldav. Mina olen mõne teinud ja hetkel tegelen ka paariga. Lisavõimalus on teha juba olemasolevatele lugudele (refräänidele) soolo-osi juurde.
K: Kõik siin maailmas muutub ja areneb pidevalt. Capoeiras kasutatavad pillid ja laulud on pidanud ajale vastu. Aga kui palju on tänapäeva capoeira liikumises alles algsest versioonist?
V: Vanimaid versioone säilitavad ja annavad edasi vanad meistrid, kellest vanim praegu 92-aastane. Mitmed on 70- kuni 80-aastased. Kui need vähesed ajaloolised isikud välja jätta, siis on capoeira, nii regional kui Angola, liikumiste osas päris palju muutunud. Traditsioonilisi liikumisi seotakse tänapäeval akrobaatikaga, tihti tehakse capoeirast suurepärane tsirkus, kus esinevad tõelised atleedid – mis iseenesest võib mõnikord ka päris meeldiv olla, halvimal juhul aga seotakse capoeira teiste spordialade, näiteks jiu jitsu, vesiaeroobika või fitnessiga.
K: Kas hea füüsiline vorm on vajalik? Kas on mingi muu omadus, mis peab olema, et capoeiraga tegelda (näiteks hea rütmitunnetus)?
V: Hea füüsiline vorm tuleb kasuks capoeira nagu ka muude tegevuste, sh elutegevuse, juures. Ometi ei pruugi ei elamise ega capoeiraga tegelemisega nõrgema vormi puhul üldse mitte alustada, sest nii ei parane ei kehaline ega vaimne enesetunne. Palju sõltub inimese pühendumisest, seega võib nigelama „ettevalmistusega“ õpilane isegi palju kaugemale jõuda kui mõni heade eeldustega. Sealjuures on minu tähelepanek selline, et edukamad on need algajad, kes ei ole varem võitlusstiidega tõsisemalt tegelenund – nad saavad alustada „puhtamalt“ lehelt. Parim omadus on aga julgus mitte esimeste raskuste juures alla anda.
K: Mis sinu tuttavad ja lähedased capoeirast arvavad?
V: Need, kes trennis käivad, arvavad hästi. Need, kes veel ei käi, need kadestavad. On palju neid, kes on lubanud kunagi proovima tulla. Negatiivseid kommentaare ei mäleta, et oleksin kuulnud.
K: On sul kunagi capoeirat vaja läinud? (Mõtlen mingit konkreetset situatiooni, kus sa oled mõelnud, et väga hea, et ma sellega tegelenud olen. Kui küsimus on kohatu, jäta vastmata.)
V: Mul läheb capoeirat igapäevaselt vaja. See aitab üle kurbadest aegadest ja pakub kahekordset rõõmu kui ka muidu elus hästi läheb.
K: Kas capoeira on sinu jaoks pigem võitluskunst kui tants?
V: Capoeira Angola on minu jaoks eelkõige mäng, segu vastase ja enese liikumistes orienteerumise strateegiatest, mille taustaks rütmi/muusika ja selle läbi energiat täis õhkkonda luues loksuda lainetel, mis kutsuvad vahel esile tantsulisi, vahel võitluslikke poose.
K: Kindlasti on olnud juhuseid, kus sul on tulnud seletada kellegile, mis on capoeira. Kui paljud (sinu arust) üldse capoeirat Eestis teavad?
V: Võrreldes 10 aasta taguse ajaga on teadlikkus kindlasti suurenenud. Harvu juhuseid, kus keegi capoeirast midagi ei tea, tuleb muidugi aeg-ajalt ette, aga väga palju on nüüdseks inimesi, kes on ise capoeirat proovinud või teavad kedagi, kes on.
K: Meenub sulle mingi naljakas/positiivne lugu seoses capoeiraga? Mingi negatiivne lugu? (võib jätta vastamata)
V: Enamus lugusid on seotud ühe või teise rodaga. Meenuvad näiteks kord, kus veel väga roheline olles õnn ühe meistriga mängides pidevalt minu kasuks pööras, kord, kus osavam vastane mu maha tõmbas liigutusega, mis mulle hetkeks meenutas kaalutaolekut, kord, kus mängisin oma veerand tundi järjest ning tundsin tänu heale energiale, et oleks võinud veel sama kaua jätkata. Tigedate vastastega olen ka mõned korrad kokku sattunud, aga needki korrad on tagasi vaadates pigem positiivsed, kuna on andnud võimalusi näha enese ja teiste agressiivsemaid reaktsioone provokatsioonile ning seda, kas ja kuidas on nende tagajärgedega võimalik tegeleda.
K: Miks peaks capoeiraga tegelema?
V: Capoeiraga peaks tegelema, et ennast proovile panna omapärases mikromaailmas, mis on täis võimalusi elu huvitavamaks ja väljakutsuvamaks tegemisel.
K: Kas capoeiras on olemas mingi tase mille poole püüelda?(näiteks sportlasel võib olla see olümiamängude kuldmedal)
V: Capoeiras on võimalik areneda lõpmatult erinevates suundades, mis piisava aja jooksul peaksid taas ühte jooksma – täiustada saab oma liikumisi, lihvida laulu- ja pillimänguoskust, õppida tundma Brasiilia keelt, kultuuri ja ajalugu, et mõista, mida ja milleks capoeiras tehakse jpm. Need on teadmised ja oskused, mis võivad halvemal juhul luua eeskujuliku egoisti, heal juhul aga inimese, kes võimaldab ka teistele ligipääsu sellele huvitavale kunstile. Nö kuldmedali võidab see, kes elu ja iseenda loomuse poolt teele ette heidetud takistused, ja neid heidavad mõlemad hulgi, ületab. Eeskujuks on siin vanad meistrid, kelle heatahtlik huumor, kaalukas kogemustepagas ja neile kõikjal osakssaav austus räägivad selgelt suurima võidu keelt.
K: Millisena näed sina capoeira tuleviku Eestis.
V: Eestisse on professionaalseid capoeira-treenereid siiani sattunud vaid tänu võimalustele, mida kohalikud asjaarmastajad neile pakkunud on. Need võimalused aga ei ole siiani veel nii head, et üks treener kasvõi Tallinnaski ennast mugavalt võiks ära elatada. Siiski ma arvan, et mõne aja möödudes seab ennast Tallinnas sisse veel nii mõnigi brasiillasest treener. Siiani ei tegeleta pealinnas näiteks capoeira Angolaga, stiiliga, mis ühe lahe Helsingis on pärast 20 aastat capoeira-ajalugu rohkem levinud kui mõni teine. Soodne asjaolu on kindlasti euro tulek, sest see on Euroopa ja Euroopa suunas vaatavate Brasiilia treenerite capoeira-maailma põhivaluuta, mis teeb meie võimalused potensiaalsetele huvitatud treeneritele selgemaks. Peale Tallinna on mõtet rääkida veel Tartust, kus treeningud jäävad tõenäoliselt kohalike kanda, aga võimatu pole ka taas ühe või teise brasiillasest treeneri asumine siia mõneks ajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar