Kuna lumi on sulamas ja paljud võtavad töölt puhkusi, et korralikult kevadkülvi planeerida, siis võtan minagi teema üles. Pealegi sattusin eile juhuslikult netilehele, mille nägemine tõi kaasa just sobiva nostalgiapuhangu. Siin see on.
Kes teksti päris läbi ei viitsi lugeda, siis neile kokkuvõtlik ümberjutustus: Üks mu vana tuttav Soome suurimast capoeira angola grupist otsustas ühel hetkel omapead berimbaudele pudelkõrvitsaid kasvatama hakata. Reeglina pole ei meil ega neil ilmad piisavalt pikalt soojad, et see õnnestuks. Aga ühe cabaça ta lõpuks ikkagi realiseeris. Käis see korra minugi näppude vahelt läbi ja tundus päris ehtne.
Isegi nii ehtne, et tegin 2004. a suvel väikse katse ka Eesti kliimas. Seemnetest, mis Helsingi kõrvitsavõluri käest sain, sirgusid peenardel mõnusalt suured ja pikad taimed. Paarist õiest said isegi imeväiksed viljad, mis oli juba suhteliselt paljulubav tulemus.
Seni oli kõik hästi, ehkki septembrini ei jäänud enam palju.
Ühtlasi hakkasid tunda andma vead minu muidu ideaalses generaalplaanis: taimed said avamaale, mis teadupärast jääb kasvamistingimustelt kasvuhoonele alla, ma ei uurinud piisavalt, kuidas oleksin saanud soodustada õite tolmlemist ning kõige tipuks rikkusin ka ilmselt aedniku meelespea üht olulisimat reeglit - oma hoolealustel terast silma peal hoidmist.
Ja nii sain vaevatasuks umbes pirnisuuruse, ühelt põselt mädaneva jubina, mida senini polnud südant isegi dokumenteerida.
Tahtes mitte kellegi sarnaseid katsetusi ära rikkuda, julgustan: ise tehtud, hästi tehtud. Ent samas pakun ka metafoorilise elutõe-alternatiivi:
Voçê diz que sabe muito / Sa ütled, et oskad palju
Lagartixa sabe mais / Sisalik oskab rohkem
Ela soube na parede / Ta ronib mööda seina
A coisa que ninguem faz / Asi, mida keegi ei suuda
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar