João Pequeno läks Aruanda maile

JOÃO PEQUENO LÄKS ARUANDA MAILE

Pedro Abib
mestre João Pequeno õpilane

"Quando eu aqui cheguei, / "Kui siia jõudsin,
a todos eu vim louvar..." / kõiki tulin ülistama..."

Nii pidi laulma mestre João Pequeno de Pastinha, kui ta jõudis Aruanda maile, müütilisse kohta, kuhu arvatakse, et lähevad surnud... kes kunagi ei sure... nii nagu usutakse Aafrikas!

Nii nagu João laulis palju kordi sedasama ladainhat, kus tahab, et saaks oma capoeira angolat näidata maailma neljas nurgas... vaat see oleks ilus asi, mida näha! Vana capoeirista mängimas tasakesi oma berimbaud ja laulmas... andmas rodale käsku alustada. Priviligeeritud, kes said João Pequenoga neid momente jagada, teavad hästi, millest ma räägin.

Need olid 94 hästi elatud aastat. Vean kihla, et ta ei viinud siit kaasa kahetsusi, see polnud tema moodi. Ei jätnud vaenlaseidki, tema hea hing poleks seda lubanud. Lahkus nagu linnuke, kerge ja õnnelikuna, nagu lähevad kõik suured mehed: kindlana, et missioon õnnestus.

Ta peaks nüüd olema koos isand Pastinhaga, ajades laisalt juttu, mis ei vaja palju sõnu, mida ainult head sõbrad oskavad ajada. Ja isand Pastinha peaks olema uhke oma poja üle. See tegi kõik nii nagu ta palus: hoolitses tema capoeira angola eest kogu väärikusega, tehes nii, et see leviks mööda maailma. Seemet, mille isand Pastinha istutas, oskas João väga hästi kasta ja kasvatada. Vaat, milline tore poiss see João Pequeno!

Ta ei rääkinud kunagi palju. Ainult siis kui oli vaja. Ning tol hetkel tuli temalt kõiksugu asju, mu sõber! Asju, mida meeles ja südames pidada. Aga tihti rääkis lihtsalt vaikusega. Tema alati ärksast pilgust ei pääsenud miski. Ta jälgis kõike enda ümber ja teadis täpselt, millal vahele segada, millal õiget teed näidata, kui arvas, et mäng rodas oli minemas vales suunas. Talle meeldis isegi veidi pingelisem mäng, selline, kus capoeirista peab oskama end pöörata, et mitte jalaga näkku saada. Aga ainult siis, kui nägi, et mängijatepaaril oli selleks „jahu kotis“. João ei lubanud kunagi kogenumal või kurikavalamal mängijal kasutada vägivalda teise, kogenematuma või vähem ettevalmistunuma vastu.

Kui rodas oli naine, siis ei lasknud vana capoeirista ühelgi täismehel näidata oma suuremat füüsilist jõudu või enamat malandragem' tüdruku üle, kes mängust vähem teadlik – asi, mis on tavaline capoeiras, mis ikka veel päris machoistlik. Et tüdruk ei peaks hakkama vastama provokatsioonile samal moel. Ning noomida sai see, keda ta nägi naist rodas väärkohtlemas, kaastunne! Lõpuks ütles ta alati, et „capoeira on tants, nii et kuidas sa kutsud naise tantsima ning taod teda?“ Ei tohi!

Lihtsus, headus, tagasihoidlikkus, kannatlikkus, teadmised, tasane ja kontrollitud jutt, ilma vajaduseta ennast lõputult esile tõsta, need olid João Pequeno kõige silmapaistvamad iseloomujooned, kohased tõelisele mestrele. Hoopis teistmoodi kui see, mida näed enamuse tänapäeva mestrede puhul, kes ise kuulutavad oma tähtsust capoeiras, kes teevad ja juhtuvad... kes löövad rinnale ja räägivad, räägivad, räägivad.

Nende 20 João Pequenole väga lähedal elatud aasta jooksul, oli mul privileeg ja võimalus õppida mõningaid väga hinnalisi (ja haruldasi) elu ja inimsuse õppetunde, mida poleks kunagi õppinud üheski ülikoolis, mida ei omandanuks mitte ühegi diplomiga, milline see ka poleks. See kirjaoskamatu mees, kes kunagi koolipinki ei nühkinud, vastutas teadmistepärandi eest, mille järgi seavad ennast tuhanded ja tuhanded inimesed meie riigis ja samuti kogu maailmas, kes teavad João Pequeno kui ühe läbi aegade kõige tähtsama afro-brasiilia rahvakultuuri ja traditsiooni mestre väärtust.

João Pequeno esindab kõikide kõrvalejäetute, tähtsusetuks muudetute, rõhutute häält, kes capoeiras leidsid viisi võitluseks ja vastupanuks, oma rahva traditsiooni elushoidmiseks ja kultuurile, mida alati taga kiusati ja mille kallal selles riigis vägivallatseti, õigusjärgsuse andmiseks. Vana capoeirista teadis väga hästi, kuidas hallata oma missiooni juhtkohta, vastutada capoeira angola taastamise eest eelmise sajandi 80-ndatest peale, kui pärast Mestre Pastinha surma oli see selgelt alla käimas. Kui ta end 1981 Forte Santo Amaros sisse seadis, siis alustas João oma akadeemias ülitähtsa liikumisega capoeira angola taasväärtustamiseks, tehes nii, et see leviks ja kindlustuks kui afro-brasiilia rahvatraditsiooni väljendus, mis on täna esindatud üle 160 riigis.

Aga João Pequeno ei pidanud kunagi seda kinnitama jääma, rääkimata tema tähtsusest capoeirale. Joãod peetakse üheks suurimaks capoeira angola kindluseks, kuid tema ei käinud seda kunagi kellelegi kuulutamas. Oma tagasihoidlikkusega õpetas ta meile, et mestre väärtuse tunnustamine peab tulema teistelt, kogukonnalt, mille osa ta on ning mitte iialgi tema oma sõnade läbi, mis on tihti kantud edevusest ja ülbusest. João lihtsalt mängis ja õpetas oma capoeirat. Ja seetõttu oli suur!

Ning sealt, Aruanda mailt, jätkab ta meie kõigi teede valgustamist.

João Pequeno pole surnud!

*Pedro Abib (Pedrão de João Pequeno) on capoeirista, sambista, filmitegija ja Universidade Federal da Bahia õppejõud