Patuá (jätk)

Simãole meenus ta lahkumispäev:
-Isa, ma pean minema. Pean minema mööda oma teed, sest ei tunne siin end enam tõelisena. Pean testima ennast teistes capoeiragemides. Tundma värinat, mida tekitab tundmatu viola, ja mõistma chulat õigel hetkel. Simão nuttis tol hetkel, tunnetades, kuidas hirm tundmatu ees segunes otsusekindlusega.
Raske, kuid kindla meelega, ütles vana Euclides järgmist:
-Poeg, ma tunnen, et miski, mida ma ütleksin, ei muudaks seda, mis su peas on juba otsustatud. Maailm pole sama, mis su kodu. Inimesed on halvad, tigedad ja väiksed. Sa kohtad tee peal nii kive kui okkaid, need aga on sulle testiks, milles läbikukkumine annab neile voli valida sulle uus tee. Kui sa jääd kindlaks ja tugevaks, piinavad need sind veelgi enam, ehkki ei suuda sind hävitada. Ent pea meeles, et sinu võitlus puudutab vaid sind, nii et tunnil, mil sa sellega silmitsi, oled sina see, kes läheb võitma või kaotama. Tagasiteed sa tead, meie roda on alati avatud ja minu usk sinuga.
Seepeale võttis ta kaelast ühe merekarbi ja seadis selle Simãole kaela.
-Lahku nüüd! Ära vaata tagasi. Võid kindel olla, et kus iganes ma ei oleks, palvetan ma su eest.
-Jumalaga, isa... Ma tulen tagasi ja toon midagi kaasa. See on mu saatus...
Vanas 32-s võttis Simão oma gunga, pingutas traadi abil selle laiemaks ja seadis paika cabaça. Võttis caxixi pihku, näppude vahele pika vareta ja raske dobrão. Ning hakkas mängima...
Ta mängis vaikselt ning meisterlikult traditsioonilisemaid rütme, mida oli õppinud isa ja mestre käest. São Bento Grande, Angola, Santa Maria või Idalina. Vahel räägitakse, et kui sa mängid hingega, ilmuvad vanad mestred vaimudena, et pillimängijale austust avaldada.
Istudes toa keskel ühe lambikese valguses vanal puust taburetil, Simão, justkui transis, mängis oma berimbaul üha keerukamalt, lootes, et suudab tol hetkel ära teenida Pastinha, Bimba, Sinhozinho, Chibata ja paljude teiste austuse, kellele ta mängis. Ta lõpetas oma palve mängides üht kurba rütmi, mis oli kui kaeve ja otsustas, et on aeg lähemalt tutvuda Conceição rahurikkujatega.
Ta silitas kaelas rippuvat merekarpi ning laskus mööda Marisoli treppi, seades sihi nõlva poole.
-Tere, Simão. Mäletad mind?
-Einoh! Muidugi mäletan. Sa oled... Carmen, eksole?
-Täpselt! Naeris too rahulolevalt.
Carmen oli oodanud Simãod väljas ja Simão, rõõmsalt üllatunud, küsis, mida ta seal teeb.
-Tol päeval, kui sa Vanaemaga rääkisid, nägin seda teed, mida mööda sa ära läksid ja arvasin, et sa peaksid kusagil siinkandis elama. Polnud raske välja uurida, et sa elad Marisolis, sest paistab, et kõik tunnevad sind siin või on sult mõnda teenet palunud. Seega otsustasin sind jalutama kutsuda. Mis arvad?
-Vaata, neiu...
-Mis neiu! Segas ta vahele, veidi tõsine. Ma olen Carmen. Ütles ta meelalt.
-Hea küll, Carmen. Ma olin minemas mujale ja see pole minu meelest hea koht, kuhu sind viia.
-Ja kus see asub?
-Lähen Conceiçãole. Sa tead seda?
-Oh, Simão, kes Conceição rahvast siis ei tea. Kõik teavad, kes on Irineu. Eriti mina.
-Tohoh! Miks eriti sina?
-Tead, ta on mu isa...
-Kuidas? Mida sa ütlesid??? Sinu isa???
-Jah, minu isa, minu isa. Einoh! Imelik lugu... Mida sa imestad, mees?
-Ei midagi! See tähendab... Jätame selle. Kui tahad tõesti ühe tiiru teha, siis lähme. Las ma panen ainult asjad tuppa.
Simão läks mööda Marisoli vana puutreppi üles, süda põlemas üllatusest, mis segunes viha ja heldimusega kena Carmeni vastu. Astus toorutsevalt tuppa. Viskas oma asjad põrandale. Ja võttis ettevaatlikult puusalt terava noa. Ta vaatas seda ainiti mõned sekundid ning viskas selle siis ühte toanurka.
-Neetud!!
Ta laskus Carmeni juurde varjamata oma mossis meelt.
-Mis sulle sisse läks, Simão? Oled vihane, et siia tulin?
-Lollus, men... Carmen! Mulle meeldib sind siin näha, aga mu hing on rahutu ja kuni ma pole... Ta katkestas selle, mida tahtis öelda ja Carmen pidas paremaks ülejäänu kohta mitte küsida, sest pani tähele, et Simão ütles viimased sõnad peaaegu läbi hammaste...
Öö oli meeldivalt palav. Ja kahekesi kõndisid nad ilma sihi või suunata. Carmen rääkis Simãole vanaema ettekuulutustest ja Terreiro igapäevast. Simão omakorda oma perest, kuidas läheb ta isal, „mestrel”, ja oma elust, mille jooksul oli saanud õpetust capoeira rodades.
Kui Simão seda teemat puudutas, siis Carmen peatus, vaatas Simãole otsa ja küsis, kas ta läheb Irineuga Conceiçãole kohtuma. Simão vastas, et oleks parem asjast mitte rääkida. Nad otsustasid minna Sereia Triste randa, sest oli täiskuuöö ja õhustik, mis juba romantiline, oli soodus jalutuskäiguks.
-Lõikame siitkaudu. Ütles Simão.
-See pole hea mõte, Simão. See on „punaste laternate” tänav ja ma ei taha, et mind peetaks...
-Kelleks, Carmen?
-Kuule, Simão, sa tead küll.
-Ei, ei tea.
Carmen ärritus ja ütles selgelt: -litsiks! Nüüd saad aru?
Simão naeris, esimest korda alates sellest, kui nad jalutama olid läinud, ja Carmen, saamata aru, mille üle ta naerab, hakkas samuti naerma.
-Kuule, Carmen, teeme nii: lähme käest kinni hoides. Siis ei mõtle keegi, et sa oled... Sa tead, kes.
-Hea küll!
Nad kõndisid kiirustamata nagu armastajatepaar. Nad olid ilus paar tõepoolest. Carmen käis pea maas, tahtmata näha baare, mis tänava ääres paiknesid.
Mööda vanu augulisi kõnniteid jalutasid mitmed naised edasi-tagasi, peatades mehi, kes sealtkandist möödusid, pakkudes neile oma „teenuseid”.
Nad olid jõudnud juba poolele teele, kui nad peatati pika ja tugeva mulati poolt. Sel oli mitu kullast ketti kaelas, mitu sõrmust ja isegi üks kullast hammas oli mehel.
-Tere õhtust, sõber! Kuidas läheb? Viid selle naisukese jalutama? Tänavast eemal on kallim...
Simão ei saanud midagi aru ning kindlusega sõnades ja eriti pilgus, ütles:
-Tead, „sõber”, olen oma kaaslasega jalutamas ega mõista seda juttu „naisukesest” või „kus on kallim”. Sa ajad meid kellegagi segi. Head õhtut. Ta hakkas Carmeniga edasi minema ja suur mulatt astus neile küünilise naeratusega ette, lastes oma kullast hambal selgemalt paista.
-Heh! Härra on ikka päris jultunud. Mida veel... Kas sa ei tea, et see tänav on minu? Ja et siin naise „võtmiseks” tuleb maksta? Nii öeldes tõmbas ta pükste tagataskust habemeajamisnoa, mille läige teritas Simão meeli. Teisedki mehed tulid lähemale, tundes, et õhus on konflikti hõngu. Veidi ajaga oli koos väike rahvahulk, mis koosnes prostituutidest, gigolodest, homodest, pederastidest ja tänava elanikest.
Simão nägi, et ta on justkui roda keskel, enda ees aga noaga meest. Ta ei näidanud välja ei hirmu ega muret. Lõppeks oli ta ometi „rodas“ ja seda pinda tundis ta hästi. Siis aga lähenes endale uudishimulike seas teed tehes, kuni jõudis roda keskele, üks vanamees, kes küsis:
-Türduk, ega sa Irineu tütar pole?
Carmen tõstis pead, ajas nina püsti ja ütles hooleta, hirmu talitsedes:
-Olen, mis siis?
Suur mulatt muutus tõsiseks ja, peitmata ebameeldivat üllatumust, pani noa ära ning karjus rahvahulgale:
-Kaduge minema, loodrikamp. Pidu on läbi. Kõndige minema, vääritud, või löön mõne veel maha...
Sama kiiresti kui see kogunenud oli, rahvamass kadus, jäid vaid alguses seal olnud kolm.
-Kao siit, mees! Ja võta tüdruk kaasa. Sul on õnne, et sa oled koos sõber Irineu tütrega. Ja sina, tüdruk, ei peaks siinkandis ringi jalutama. Minu pärast ei pea su isa sellest teada saama. On selge? Ütles ta veel ühe küünilise naeratusega, mis oli seekord segatud teatava hirmuga.
-Ära muretse, mees, jäta see sinnapaika... Ütles Carmen, silmitsedes mulatti pealaest jalatallani, põlastavalt.
Nad jõudsid Sereia Triste randa, ikka veel vaikides. Simão ei näidanud välja mingeid emotsioone juhtunu üle. Ta oli lihtsalt mõtetesse kadunud.
Nad valisid rannas ühe vaikse koha ning istusid rahus maha. Simão vaatas kuud teatava egoismiga. Ainult see eksisteeris tol hetkel tema jaoks. Kuldne kuma vaiksetel rannavetel pakkus haruldase ilu vaatemängu sellele, kes mõtliskles selle teose, Jumala täiuslikkuse vilja üle.
-Simão, oled sa pahane juhtunu pärast? Miks sa nii vait oled? Küsis Carmen ettevaatlikkusega hääletoonis.
-Mida? Mis sa küsisid?
-Küsisin, kas sa oled pahane selle pärast, mis juhtus. Sa pole ühtki sõna öelnud.
-Kõik on hästi. Ma ainult mõtlen ühest asjast.
-Mõtled sa sellest, mida olid tegemas, kui ma öömajja tulin? Sa võid öelda.
Carmen tõusis püsti ja seadis ennast Simão ette, tõmmates tema pilgu kuu pealt endale.
-Sa ei saa nendest asjadest aru, Carmen.
-Millest? Capoeirast? Küsis ta tehes madala meia lua de frente Simão poole, kes instinktiivselt (nagu hea capoeirista) tegi esquiva samale poole, minnes rolêsse ja sealt gingasse. Carmen, laskmata Simãol midagi öelda, tegi kiire armada koos arpão de mãoga ning lõpuks meia lua de compasso. Kõikidele Carmeni liikumistele vastas Simão rolêde, cocorinhade, queda de quatrode ja resistênciatega, kuni otsustas „mängu“ lõpetada tehes Carmenile kiire ja täpse tesoura. Carmen kukkus pehmele ja soojale valgele liivale.
Nii nad ka jäid, vaadates külitades tähistaevast. Nende jalad oli ikka veel põimitud. Carmen hingas sügavalt ja Simão, otsides pilguga kuud, küsis:
-Mis sul hakkas? Oled sa hulluks läinud?
-Sa arvad, et ainult sina saad capoeirast aru? Ma kasvasin oma isa juures, kes peaaegu et nõudis mult liikumise saladuste õppimist. Hiljem, kui sain tema kõhta mõned tõed teada, lasin kodust jalga ja läksin ema juurde elama, kes tegeleb vanaemaga, kes sinuga rääkis.
-Miks sa oma isa üksi jätsid?
-Sest ta pole midagi väärt. Pole kunagi olnud ja ma ei lasknud kodust jalga varem ainult selle pärast, et polnud tõest varem teadlik.
-Mis tõest?
Carmen jäi vait. Ta jäi pikali, vaadates taevasse. Simão istus tema kõrvale ning, korrates küsimust, sai Carmenilt vastuseks taas vaikuse.
Simão jäi Carmeni nägu imetlema. Kuu muutis ta naha veel selgemaks, andes sellele kena kontrasti tema pikkade mustade juustega. Carmen rihtis oma pilgu Simão omasse.
-Misasja sa vahid? Ütles ta talle omaselt, meelalt.
-Eimidagi. Sa oled nii ilus.
Carmen vaatas sügavalt Simãole silma ja tundis, kuidas ta veri kuumenes. Simão pikad juuksed, mis langesid ta näo ette, sobisid kokku tema salapärase olekuga. Carmen liigutas pehme käega üle oma näo, viies sellelt lahtised juuksed.
-Tule siia, Simão... Ta tõmbas teda kaelast ja nad suudlesid kirglikult. Simão lasi oma käel mööda Carmeni keha liikuda. Carmen ei suutnud enam oma jalgade, puusade, pea ega käte liigutusi kontrollida ja hingetu Simão lasi end Sereia kujuteldava kadeda pilgu all võrgutuse õhustikust kanda.
Järsku haaras ta Carmenil õlgadest, lükkas ta oma kehast eemale ja ütles resoluutselt:
-Aeg koju minna.
-Oled sa mu peale vihane, Simão?
-Ei. Enda peale...
-Simão, räägi minuga. Ma ei taha, et sul minust vale mulje jääks. Tule, istu siia ja räägi.
-Carmen, ma tulin siia kohtuma ühe inimesega, kes pikka aega tagasi käis mu isa terreiros. Ma olin laps ja see mees tuli koos oma õpilastega. Ta õnnistas ennast Gunga juures ja, pärast ladainhat, palus luba jääda. Ta ülistas vanu meistreid, roda mestret ja läks mängu. Ta oli meisterlik ja tema tehnika fenomenaalne. Üksteise järel kutsus ta õpilasi mängima vana Euclidese tähelepaneliku pilgu all. Kuna teistmoodi polnud võimalik, siis rütm ägenes, Gunga rääkis järjest kiiremini ja energia väljus kontrolli alt. Siis hakkasime tundma igasse mängu tekkiva ohu hõngu. Ühes improviseeritud chulas, esitas Irineu mu isale väljakutse rodasse tulekuks:
„Tule siia mu sõber, siin rodas pole meest, kes suudaks Irineule vastu saada, kui siin on mestre, jäta Gunga, tule mängi minuga ja tea, kui mängu kaotad, see Gunga saab minu omaks“.
-See juhtus kaua aega tagasi, Simão. Mida sa tahad? Kätte maksta?
-Lase mul lõpuni rääkida, Carmen... Mu isa, tundes tol hetkel oma vastutust, andis gunga contramestrele ja kükitas berimbau juurde. Sel ajal tegi Irineu, samuti kükitades, põrandale maagilisi märke, piiritledes loitsu abil oma kaitseruumi. Mu isa laulis siis mängu alustamiseks ladainha. Roda pidi alles sel hetkel tõeliselt algama. „Sina, kes sa tulid kaugelt, teretulemast mängima, kui sa mu maha tõukad, põrandale ma ei jää. Ma tõusen kukkumata, ilma et sind silmist laseks ja vaata ette seltsiline, kui sa oled mandingueiro, tea, et olen ka. Tõde ei kuulu mulle. Ma pole ei hea ega halb, aga Euclidese rodas on berimbau mestre... iê viva meu deus...“
-Mu isa ja Irineu alustasid mängu küürakil. Mõlemad esitlesid end tõeliselt. Kumbki ütles mängurituaali kaudu, kes ta oli ja näitas oma iseloomu. Irineu tegi chamada de costase. Elegantselt hüppas mu isa kõrvale ja vastas sellele, ettevaatlikult. Irineu tegi tema poole rasteira, aga löök tabas ainult õhku, sest mu isa oli juba teisele poole hüpanud. Seekord tegi Euclides oma chamada, sedapuhku näoga vastase poole. Parem käsi tõstetud, peaaegu väljasirutatud. Vasak käsi oli madalamal, kõverdatud, käelaba parema küünarnuki juures. Euclides naeratas tol hetkel, see pani Irineu muretsema. Ta lähenes elegantselt ja madalalt, et chamadale vastata, näidates oma teadmisi ja julgust. Liibus aga põrandale chapa rodada peale, mis tema poole tehti ning tõusis jälle kaslaslikult üles. Ta liikus aupaklikult berimbau jala juurde, kutsudes mu isa sama tegema. Nüüd alustati mängu uuesti, seekord hakkasid nad juba kiirenenud rütmi saatel mängima „jogo de dentrot“, et „duelli“ lõpule viia. Irineu, olles noorem, valitses kiiruse ja jõu ning mu isa pikkade „teel“ oldud aastate kogemuste ja mängunägemuse osas. See mäng, Carmen, kestis algusest lõpuni peaaegu terve tunni, kuni Irineu saavutas axéd kärpides paremuse ja mu isa kukkus põrandale. Samal ajal, nagu kokku sattudes, purunes Gunga traat. Häbistatult jäi mu isa paigale. Irineu vaigistas sel hetkel roda muusika, mis ikka veel kõlas, võttis mu isa vana gunga ja ütles: -võtan selle berimbau endaga kaasa, mestre Euclides, kuniks ühel päeval teie või keegi teie koolist selle tagasi võtab... Ta tegi sõrmega rodas maha ristimärgi, pöördus mu isa poole, tegi mingi žesti, käsi rinnal, ja mine tea, kas pilkavalt või mitte, ütles: axé, mu isa... Nägemiseni...
-Sain juba aru. Sa tulid berimbaud tagasi võtma. Sõnas Carmen, peitmata närvilisust. -Seda sa tahadki teha? Tahad ühe puujupi pärast oma elu ohtu seada?
-Sa ei saa aru, Carmen. See berimbau pole ainult jupp puud. See on meie kooli hing. Seda mängisid ainult mu isa ja tema contramestre... Hea küll, unusta see praegu ja lähme minema, on juba hilja...
Simão jõudis öömajja hilja. Ta läks oma tuppa, pani asjad kokku ja otsustas, et on aeg lahkuda. See tähendas, et ta pidi proovima leida seda, mida tuli otsima. Oma isa gungat.
Päev saabus ja Simão laskus hääletult mööda Marisoli treppi alla. Ta ütles öömajanaisele, et sel päeval ta tööd ei tee ega tea, mis kell tagasi tuleb. Öömaja perenaine ei öelnud midagi, sest märkas moreno näos teistsugust helki. Tõtt öelda polnud ta kunagi Simãod sellise ilmega näinud. Ta pidaski paremaks, et Simão sel päeval sinna ei jäänud. Mitte sellise „kurjakuulutava“ olekuga...
Simão tegi linna peal ühe tiiru, käis läbi Pai João tänavalt ning meenutas esimest päeva, mil Carmenit kohtas. Käis isegi Sereia Triste rannas. Sukeldus selle vetesse ja palus kaitset. Ta väljus vetest, imetles pikalt silmapiiri, mõtles kõigest ja kõigist. Kajakad taevas, tundmata huvi Simão tunnete vastu, kammisid tihedalt rannaliiva, otsides söödavat, midagi koorikuga. Eemal tõmbas grupp viletsalt riietatud mehi hiiglaslikku võrku, mis oli parvelt ühe mehe poolt varem merre visatud. Need, mõeldes samuti pere toitmisele, laulsid laule, mis rääkisid Ogumist, Iemanjást ja kellestki „Josést”, kes kadus kala püüdes lainetesse. Nad laulsid ja tirisid võrku meloodia ja selg-ees-kõnni perfektses kombinatsioonis, mis meenutas rohkem tantsu...
Simão mõtted olid omavahel risti ja tunded segased. Kindlasti oli tal tundeid kena Carmeni vastu. Samas oli ta selle inimese tütar, keda tal oli plaanis Conceicão Rodas välja kutsuda. Ärritunult tõusis ta püsti ja olles otsustanud, ütles iseendale: on aeg...
Ta nägi kaugelt pidevalt kohalolevat rahvahulka roda ümber. Ta hingas sügavalt ja tundis adrenaliini oma kehas liikumas, segunemas hirmu, julguse ja ebakindlusega.
Ta tegi rahva seas teed, kuni jõudis väiksema ringini ning nähes, et ei Irineud ega Gungat polnud kohal, otsustas jääda. Ta märkas, et üks suur neeger, kes oli teisel pool rodat, viipas talle, et ta rodasse siseneks. Simão osutas berimbau jala suunas ja suur neeger, küünilise naeratusega, mis paljastas valgeimast valgema hambumuse, noogutas õlgu kehitades peaga.
Nad hakkasid mängima. Simão ei näidanud oma tehnikat ja tunnetas, et tema „oponent” vastas samaga. See oli tõeliselt „sõbralik mäng”. Nad lõpetasid mängu midagi ütlemata, kätlemata. Simão teadis tänavaroda tõdede kohta. Reegleid polnud ja kes sisenes ei teadnud, kas väljub... Mängud jätkusid ja Simão, tundes ennast rahulikumalt, rohkem omas elemendis, kontrollis sisemist erutust.
Ootamatult ilmus Irineu, keda saatsid kolm tugevat capoeiristat, kindlasti tema contramestred, ja tema paremas käes oli Gunga, mestre Euclidese kooli sümbol. Simão tundis sekundi murdosa jooksul oma verd kord külmuvat, kord keevat. Ta säilitas siiski rahu. Tundes ennast üksi, otsis ta rahva seast mõnd tuttavat nägu. Eimidagi. Ta jätkas rodas käimist, kuni üks kolmest capoeiristast, kes Irineud saatsid, otsustas mängu siseneda. Simão teadis, et Irineuni jõudmiseks tuli teda provotseerida ja otsustas teha seda tema „poiste” kaudu.
Ta „ostis” mängu sellega, kes oli rodasse sisenenud ja hakkas teda maha panema. Rasteirad, bandad, arrastãod. Mees ei jäänud jalgadele seisma. Varsti otsustas teine, nähes oma seltsilise olukorda, sellesse mängu „osta”. Simão juba ootas seda ega värisenud. Ta päästis taas oma mandinga valla (ehkki mitte kogu, sest „jõhkrust” hoidis ta varuks) ja too mees sai samuti maad lähedalt tundma. Ta pani võitleja kolm korda pikali ning Irineu hakkas selle peale rohkem tähelepanu osutama sellele võõrale, kes lollitas tema parimate õpilastega. Ta andis kolmandale märku, et see rodasse siseneks ja too, juba ettevaatlikum, kutsus Simão Angolat mängima.
Nad läksid berimbau jala juurde ja Simão palus luba laulda. Irineu nõustus peanoogutusega. Simão „ütles” siis nii:
-Ma tulen kaugelt, ma ei tunne oma kohta.
Kui sa mind otsid, olen raskesti kohatav.
Härra roda mestre, kuula hästi, mis ütlen.
Pole mõtet rõõmustada, sest see siin teie võitleja
Libastub niisamuti, isegi kui ta on osav.
Ära tee ainult tigedat nägu, mängi minuga viivitamata
Angola mandingas oma berimbau peale...
Simão oli Irineule improviseeritud chula läbi väljakutse esitanud, et mängida berimbau peale.
Irineu Simão poole ei vaadanud, kuid mõistis „sõnumit”. Ta teeskles nagu poleks seda kuulanud (nagu hea capoeirista), aga Simão teadis, et ta oli, ja Irineu teadis, et Simão nagu hea capoeirista teadis seda samuti. Väljakutse oli õhku paisatud, puudus vaid, et Simão lükkaks ümber viimase kindlustuse enda ees. Enne mängu minemist tegi Simão refrääni oma chulale:
-Vihm tuleb, vihm läheb.
Peenike vihm ei tee kedagi märjaks...
Võitleja tema ees kortsutas otsaesist ja Simão naeratas selle peale, kasutades vana pilgu abil heidutamise trikki.
Nad hakkasid mängima angola-mängu. Seekord pööras Irineu, kes Gunga käes dikteeris mängu rütmi, sellele rohkem tähelepanu.
Need kaks tegid selle mängu mandingarias tõelist teatrit. Paistis nagu mängiks nad politseid ja pätti. Ühel hetkel rodas leidis võitleja Simão cabeçadaga ja Simão, kes mängu suhtes väga vastuvõtlik, vähendas selle efekti, pöörates oma keha arpãosse.
Sel hetkel muutus Gunga rütm „Jogo de Dentroks” ja mängimine võttis tõsisema ilme. Reaalsuse muutumise tõttu olid nüüd tehnikale suuremad nõudmised. Nad katsusid üksteist capoeira-võhikutele peaaegu märkamatute liikumistega, kuid suurepärase efektiivsusega mängus kulgevas keeles.
Irineu muutis rütmi São Bento Grande de Angolaks ja mängis pillil veidi kiiremini kui oli kombeks. Simão tundus olevat transis ning lihtsalt sulandus mängu, muutudes ise mänguks ja tõukas viivitamata Irineu viimase võitleja õhku.
Vaeseke ei suutnud ennast üles ajada ja roomas rodast välja. Sel hetkel hüüdis Irineu valjusti ja kiirelt:
-Iê! Selles Rodas on kaks võitlejat, kuid ruumi on vaid ühele. Kes sa oled, poiss? Küsis ta Simão käest, kes raskele hingeldamisele vaatamata, vastas rahuliku ja kindla häälega:
-Olen vaid ühe häbistatud mestre poeg ja olen siin, et võtta omale see, mis õigusega kuulub meie koolile.
-Oled sa hull??!! Millest sa räägid?
-Ma räägin Gungast sinu käes, mida ei peaks mängima keegi peale selle mehe, kes ta valmistas.
Irineu tunnetas „poisi” julge käigu raskust. Ta sammus roda keskele, kus oli Simão, tuli talle päris lähedale ja ütles kindlal ja vihasel toonil:
-Sa lähed liiga kaugele, poiss. Mulle meenub juba. Sa olid väike, kui ma võtsin selle Gunga mestre Euclideselt. Ma võitsin selle ekspertide mängus ja kui sa tahad seda tagasi võtta, siis pead suutma paremat kui tegid nende kolme kasutuga, kelle sa maha panid. Mõistad sa mind?? Ma annan sulle võimaluse rahus minna, aga kui sa tahad siia rodasse jääda, siis ma pole kindel, kas sa suudad sellest lahkuda.
-Rodas ma olengi juba „mestre”, aga puudub muusika. Ütles Simão põlvitades berimbau jala juurde. Irineu vaatas „poissi” „risti jala juures” täitmas oma axéd capoeirista palve abil. Rahvahulk, mis hetke olulisusest aru sai, ootas loo lõppu vaikides.
Irineu pani peanoogutusega bateria jälle mängima. Ta pani vana Gunga maha „risti jala” juurde, võttis taskust noa ja pani selle samuti maha berimbau juurde, Simão tõmbas välja enda oma ja pani selle sinnasamasse. Mõlemad teadsid, et mäng võib saada otsustatuks nii jalalöögi kui noahoobi läbi.
Nad ei jätnud midagi saladuseks. Seetõttu nad oma nuge ka demonstreerisid.
Uus angola-rütm alustas ja Irineu palus, et mängitaks kohe São Bento Grandet.
-Pane mind maha, poiss, ja vii Gunga tagasi mestre Euclidesele.
Simão ei öelnud midagi. Ta vaatas lihtsalt sügavale Irineu mustadesse silmadesse.
Nad hakkasid mängima. Kiirelt, jõuliselt, osavalt, salakavalalt ja ohtlikult. Järsku üks kukkumine. Simão oli maas. Irineu oli naasnud „risti jala” juurde. Simão tõmbas kätega üle pükste, justkui neid puhastades, ja naases samuti risti jala juurde. Nad alustasid taas. Simão oli puhas energia, kiirus ja entusiasm. Aga mõnitaval Irineul olid vana tänavamängija kogemused ja kui ta eest ära ei liikunud, siis tegi kahjutuks Simão ohtlikeimad liikumised. Aga üks ootamatu meia-lua-cortada tabas teda pähe. Ta pöörles kohapeal, kõikus, aga ei kukkunud.
Seekord läks Simão risti jala juurde, et Irineud oodata, kes ütles: -Ma olen ikka veel püsti, poiss. Aga seis on üks-üks.
Ta palus, et rütmi muudetaks ja võttis kätte oma noa, öeldes:
-Otsustav aeg on käes. Simão vastas:
-Olgu nii. Võttes samuti oma noa.
Mängu ei mindud enam Aú, vaid ehmunud kassi laadse hüppega. Mäng toimus nüüd rohkem käte kui jalgade abil ning vaid esquivad päästsid haavadest. Simão, kasutades oma osavust, suutis teha Irineule vingativa. Viimane nägi maha kukkudes nuga oma kõril. Rahvahulk karjatas ühehäälselt, uskumata, mida nägi. Mitte kunagi Conceiçã rodade ajaloo jooksul polnud nähtud kedagi, kes oleks tahtmise korral suutnud puudutada Irineud ekspertide mängus.
Situatsioon oli kontrolli all. Simão jaoks oli saabunud otsustamise hetk. Ta oli seal, tema ja tema „halb asi”. Tema päralt oli valida ühe ja teise tee vahel. Elu ja surma vahel. Sekundi murdosa jooksul meenusid talle Vanaema sõnad. Ta käsi värises. Ta vaatas Gunga poole maas ja Irineu poole, kes oli tema meelevallas, kuid enne kui suutis midagi otsustada, kuulis tõukleva rahvasumma keskelt, vahest kärsitusest näha verd Simão nuga pesemas, hüüdu „iê”, pikka ja tuttavat. Üht sellist hüüdu, mis lõpetasid ükskõik millise roda mistahes mängu. Ta ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägi mestre Euclidest rahva seast väljumas. Too võttis rahulikult poja pihust noa, öeldes talle:
-See mäng on läbi, mu poeg. Lähme koju.
Simão ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Ta ei teadnud, kuidas isa oli sinna „ilmunud” ega saanud millestki aru. Ta oli segaduses õnnest isa nägemise üle, hämmastamapanevast ootamatusest ja kartusest mestrepoolse hukkamõistu pärast. Vaadates Euclidesele silma, ütles ta:
-Ma tahtsin ainult sulle Gunga tagastada, isa.
-Simão, see on alati mulle kuulunud. Nõrga illusioon on arvata, et ta suudab oma saatust muuta, kasutades selleks julguse sümbolit.
Irineu ajas end püsti, vaatas rahva poole, kes tema pilku vältis, võttis Gunga ja ütles:
-See on õigusega sinu, poiss. Vii see tagasi oma kooli ja tea, et mäng pole veel lõppenud. Me oleme lihtsalt volta ao mundos.
Ta vaatas imeliku austusega mestre Euclidese poole, Simão aga, teadmata, mis nende kahe vahel toimub, haaras Gunga ja lahkus isa seltsis, samal ajal kui bateria alustas taas rütmi mängimist. Seekord Iúnat.
Kaugelt vaatas üks kuju isa ja poega horisondi taha kadumas. See oli Carmen, kes tundes Simão vastu tugevat armastust, ei teinud siiski midagi, et takistada teda lahkumast. Ega hüüdnud teda, sest oli kindel, et nad kohtuvad uuesti, et järgida tema täiusliku armastuse saatust. Ta teadis, et see saab juhtuma, sest juba ammu enne Simãoga kohtumist oli kogu see lugu talle vanaema merekarpide kaudu avaldatud...
Lõpp.