CAPOEIRISTA

Kolme aasta tagune üllitis minu sulest..

CAPOEIRISTA

He had stood there by the left side of the bateria all that time having the air of a man who’s seen it all, the ups and downs, the good sides and the bad, yet he was constantly intrigued by what went on inside the ring. His sunpainted face was framed with ginger hair reaching his shoulders, his mouth curved in a barely noticeable smile that seemed to have a hold of his whole, entirely approachable posture. He kept his hands in a wristlock behind his back – if he had a suit you’d probably think he was an distinguished professor giving a lecture on something scientific he knew from side to side, top to bottom or as thoroughly as possible, if you wish. His bare feet touched rather lightly on the ground, his built wasn’t forcing them down with gravity and what a marvellous built that was! Impeccably white cloths fitted him admirably.

But there was something puzzling about his cord around his waist, something that caught everybody’s attention, but made no sense no matter how much they strained their eyes. The cord seemed to have a color nobody had ever seen, ever thought of, at least you couldn’t make one out for it! It wasn’t faded, it wasn’t stained, it was just the color from a spectrum the light only produced for that cord and that cord only. Was it the sun itself that had given it to him to cause confusion among the eyes of men?

You could have easily made a mistake of thinking he was daydreaming as he never answered anybody’s curious looks, yet his eyes told a different story: they were alert to something infinitely attractive about the way the contestants moved around, over and around eachother always carefully timing, swiftly executing and endlessly enjoying the movements, passes and dodges in the mid-circle.

Yes, he was intrigued. He was aware of everything that happened around him: the musicians playing a São Bento Grande, the three berimbaus all perfectly sounding out their variations; the master leading a melodious song:

Berimbau tá chamando menino
Tá chamando você pra jogar
Esse toque que toca no peito
Tá fazendo seu corpo gingar
Capoeira é arte é magia
E a luta pra não apanhar*

And the ring answered:

Vem, começou a roda iôiô
Começou o canto iaiá**

He saw capoeiristas forming the ring: experienced players clapping enthusiastically to the rhythm of the instruments, enjoying the spectacle and the stunned beginners, not knowing where to put their hands, whether to smile or to blush in fear of having to enter the ring themselves.

The energy was good and what an excellent bunch of people they had here today! The guys were eager to buy eachother out, to waltz into the ring and show off their longpolished arsenal of kicks, feints and jumps all worthy of a degree in machismo and trickery.
The strings of the berimbaus held on and so did the opponents as if the energy fed them with unbreakable stamina and unlimited strength.

But there was a black sheep among the merry herd, as always.
It doesn’t happen often nowadays that a player thinks he’s far more superior than the others, at least he won’t openly boast about it. Over and gone are the days when the notorious capoeiristas fought the police, worked as assassins for crooked politicians and possessed all kinds of inhuman powers with the help of candomblé and the evil deities they called upon. It may be that you have heard of the corpo feshado some of them had against bullets and knifestabs and how they fought off ten at a time. These bygone days.. No capoeira-supermen any more.

Never say never as the good old saying goes. The guy who was last to buy into the game obviously never questioned it as far as these legends went. He was a strong guy no doubt about it, an ox of a man of the first quality, a massive upper-body joined to fast legs by a flexible waist and he didn’t mind using any of his superbly developed skills. The guy was like a whirlwind in the roda, he practically owned the ring, putting already third guy on the floor.

...

* Poiss, berimbau kutsub

Kutsub sind mängima

See rütm, mis mängib su põues

Paneb su keha õõtsuma

Capoeira on kunst ja maagia

Ja võitlus, et mitte alistuda

** Tule, algas roda

Tule, algas laul

Mangopuu päevad

Leidsin sellise kirjutise:
https://www.fanfiction.net/s/5257064/1/Days-of-the-Mango-Tree

Patuá (jätk)

Simãole meenus ta lahkumispäev:
-Isa, ma pean minema. Pean minema mööda oma teed, sest ei tunne siin end enam tõelisena. Pean testima ennast teistes capoeiragemides. Tundma värinat, mida tekitab tundmatu viola, ja mõistma chulat õigel hetkel. Simão nuttis tol hetkel, tunnetades, kuidas hirm tundmatu ees segunes otsusekindlusega.
Raske, kuid kindla meelega, ütles vana Euclides järgmist:
-Poeg, ma tunnen, et miski, mida ma ütleksin, ei muudaks seda, mis su peas on juba otsustatud. Maailm pole sama, mis su kodu. Inimesed on halvad, tigedad ja väiksed. Sa kohtad tee peal nii kive kui okkaid, need aga on sulle testiks, milles läbikukkumine annab neile voli valida sulle uus tee. Kui sa jääd kindlaks ja tugevaks, piinavad need sind veelgi enam, ehkki ei suuda sind hävitada. Ent pea meeles, et sinu võitlus puudutab vaid sind, nii et tunnil, mil sa sellega silmitsi, oled sina see, kes läheb võitma või kaotama. Tagasiteed sa tead, meie roda on alati avatud ja minu usk sinuga.
Seepeale võttis ta kaelast ühe merekarbi ja seadis selle Simãole kaela.
-Lahku nüüd! Ära vaata tagasi. Võid kindel olla, et kus iganes ma ei oleks, palvetan ma su eest.
-Jumalaga, isa... Ma tulen tagasi ja toon midagi kaasa. See on mu saatus...
Vanas 32-s võttis Simão oma gunga, pingutas traadi abil selle laiemaks ja seadis paika cabaça. Võttis caxixi pihku, näppude vahele pika vareta ja raske dobrão. Ning hakkas mängima...
Ta mängis vaikselt ning meisterlikult traditsioonilisemaid rütme, mida oli õppinud isa ja mestre käest. São Bento Grande, Angola, Santa Maria või Idalina. Vahel räägitakse, et kui sa mängid hingega, ilmuvad vanad mestred vaimudena, et pillimängijale austust avaldada.
Istudes toa keskel ühe lambikese valguses vanal puust taburetil, Simão, justkui transis, mängis oma berimbaul üha keerukamalt, lootes, et suudab tol hetkel ära teenida Pastinha, Bimba, Sinhozinho, Chibata ja paljude teiste austuse, kellele ta mängis. Ta lõpetas oma palve mängides üht kurba rütmi, mis oli kui kaeve ja otsustas, et on aeg lähemalt tutvuda Conceição rahurikkujatega.
Ta silitas kaelas rippuvat merekarpi ning laskus mööda Marisoli treppi, seades sihi nõlva poole.
-Tere, Simão. Mäletad mind?
-Einoh! Muidugi mäletan. Sa oled... Carmen, eksole?
-Täpselt! Naeris too rahulolevalt.
Carmen oli oodanud Simãod väljas ja Simão, rõõmsalt üllatunud, küsis, mida ta seal teeb.
-Tol päeval, kui sa Vanaemaga rääkisid, nägin seda teed, mida mööda sa ära läksid ja arvasin, et sa peaksid kusagil siinkandis elama. Polnud raske välja uurida, et sa elad Marisolis, sest paistab, et kõik tunnevad sind siin või on sult mõnda teenet palunud. Seega otsustasin sind jalutama kutsuda. Mis arvad?
-Vaata, neiu...
-Mis neiu! Segas ta vahele, veidi tõsine. Ma olen Carmen. Ütles ta meelalt.
-Hea küll, Carmen. Ma olin minemas mujale ja see pole minu meelest hea koht, kuhu sind viia.
-Ja kus see asub?
-Lähen Conceiçãole. Sa tead seda?
-Oh, Simão, kes Conceição rahvast siis ei tea. Kõik teavad, kes on Irineu. Eriti mina.
-Tohoh! Miks eriti sina?
-Tead, ta on mu isa...
-Kuidas? Mida sa ütlesid??? Sinu isa???
-Jah, minu isa, minu isa. Einoh! Imelik lugu... Mida sa imestad, mees?
-Ei midagi! See tähendab... Jätame selle. Kui tahad tõesti ühe tiiru teha, siis lähme. Las ma panen ainult asjad tuppa.
Simão läks mööda Marisoli vana puutreppi üles, süda põlemas üllatusest, mis segunes viha ja heldimusega kena Carmeni vastu. Astus toorutsevalt tuppa. Viskas oma asjad põrandale. Ja võttis ettevaatlikult puusalt terava noa. Ta vaatas seda ainiti mõned sekundid ning viskas selle siis ühte toanurka.
-Neetud!!
Ta laskus Carmeni juurde varjamata oma mossis meelt.
-Mis sulle sisse läks, Simão? Oled vihane, et siia tulin?
-Lollus, men... Carmen! Mulle meeldib sind siin näha, aga mu hing on rahutu ja kuni ma pole... Ta katkestas selle, mida tahtis öelda ja Carmen pidas paremaks ülejäänu kohta mitte küsida, sest pani tähele, et Simão ütles viimased sõnad peaaegu läbi hammaste...
Öö oli meeldivalt palav. Ja kahekesi kõndisid nad ilma sihi või suunata. Carmen rääkis Simãole vanaema ettekuulutustest ja Terreiro igapäevast. Simão omakorda oma perest, kuidas läheb ta isal, „mestrel”, ja oma elust, mille jooksul oli saanud õpetust capoeira rodades.
Kui Simão seda teemat puudutas, siis Carmen peatus, vaatas Simãole otsa ja küsis, kas ta läheb Irineuga Conceiçãole kohtuma. Simão vastas, et oleks parem asjast mitte rääkida. Nad otsustasid minna Sereia Triste randa, sest oli täiskuuöö ja õhustik, mis juba romantiline, oli soodus jalutuskäiguks.
-Lõikame siitkaudu. Ütles Simão.
-See pole hea mõte, Simão. See on „punaste laternate” tänav ja ma ei taha, et mind peetaks...
-Kelleks, Carmen?
-Kuule, Simão, sa tead küll.
-Ei, ei tea.
Carmen ärritus ja ütles selgelt: -litsiks! Nüüd saad aru?
Simão naeris, esimest korda alates sellest, kui nad jalutama olid läinud, ja Carmen, saamata aru, mille üle ta naerab, hakkas samuti naerma.
-Kuule, Carmen, teeme nii: lähme käest kinni hoides. Siis ei mõtle keegi, et sa oled... Sa tead, kes.
-Hea küll!
Nad kõndisid kiirustamata nagu armastajatepaar. Nad olid ilus paar tõepoolest. Carmen käis pea maas, tahtmata näha baare, mis tänava ääres paiknesid.
Mööda vanu augulisi kõnniteid jalutasid mitmed naised edasi-tagasi, peatades mehi, kes sealtkandist möödusid, pakkudes neile oma „teenuseid”.
Nad olid jõudnud juba poolele teele, kui nad peatati pika ja tugeva mulati poolt. Sel oli mitu kullast ketti kaelas, mitu sõrmust ja isegi üks kullast hammas oli mehel.
-Tere õhtust, sõber! Kuidas läheb? Viid selle naisukese jalutama? Tänavast eemal on kallim...
Simão ei saanud midagi aru ning kindlusega sõnades ja eriti pilgus, ütles:
-Tead, „sõber”, olen oma kaaslasega jalutamas ega mõista seda juttu „naisukesest” või „kus on kallim”. Sa ajad meid kellegagi segi. Head õhtut. Ta hakkas Carmeniga edasi minema ja suur mulatt astus neile küünilise naeratusega ette, lastes oma kullast hambal selgemalt paista.
-Heh! Härra on ikka päris jultunud. Mida veel... Kas sa ei tea, et see tänav on minu? Ja et siin naise „võtmiseks” tuleb maksta? Nii öeldes tõmbas ta pükste tagataskust habemeajamisnoa, mille läige teritas Simão meeli. Teisedki mehed tulid lähemale, tundes, et õhus on konflikti hõngu. Veidi ajaga oli koos väike rahvahulk, mis koosnes prostituutidest, gigolodest, homodest, pederastidest ja tänava elanikest.
Simão nägi, et ta on justkui roda keskel, enda ees aga noaga meest. Ta ei näidanud välja ei hirmu ega muret. Lõppeks oli ta ometi „rodas“ ja seda pinda tundis ta hästi. Siis aga lähenes endale uudishimulike seas teed tehes, kuni jõudis roda keskele, üks vanamees, kes küsis:
-Türduk, ega sa Irineu tütar pole?
Carmen tõstis pead, ajas nina püsti ja ütles hooleta, hirmu talitsedes:
-Olen, mis siis?
Suur mulatt muutus tõsiseks ja, peitmata ebameeldivat üllatumust, pani noa ära ning karjus rahvahulgale:
-Kaduge minema, loodrikamp. Pidu on läbi. Kõndige minema, vääritud, või löön mõne veel maha...
Sama kiiresti kui see kogunenud oli, rahvamass kadus, jäid vaid alguses seal olnud kolm.
-Kao siit, mees! Ja võta tüdruk kaasa. Sul on õnne, et sa oled koos sõber Irineu tütrega. Ja sina, tüdruk, ei peaks siinkandis ringi jalutama. Minu pärast ei pea su isa sellest teada saama. On selge? Ütles ta veel ühe küünilise naeratusega, mis oli seekord segatud teatava hirmuga.
-Ära muretse, mees, jäta see sinnapaika... Ütles Carmen, silmitsedes mulatti pealaest jalatallani, põlastavalt.
Nad jõudsid Sereia Triste randa, ikka veel vaikides. Simão ei näidanud välja mingeid emotsioone juhtunu üle. Ta oli lihtsalt mõtetesse kadunud.
Nad valisid rannas ühe vaikse koha ning istusid rahus maha. Simão vaatas kuud teatava egoismiga. Ainult see eksisteeris tol hetkel tema jaoks. Kuldne kuma vaiksetel rannavetel pakkus haruldase ilu vaatemängu sellele, kes mõtliskles selle teose, Jumala täiuslikkuse vilja üle.
-Simão, oled sa pahane juhtunu pärast? Miks sa nii vait oled? Küsis Carmen ettevaatlikkusega hääletoonis.
-Mida? Mis sa küsisid?
-Küsisin, kas sa oled pahane selle pärast, mis juhtus. Sa pole ühtki sõna öelnud.
-Kõik on hästi. Ma ainult mõtlen ühest asjast.
-Mõtled sa sellest, mida olid tegemas, kui ma öömajja tulin? Sa võid öelda.
Carmen tõusis püsti ja seadis ennast Simão ette, tõmmates tema pilgu kuu pealt endale.
-Sa ei saa nendest asjadest aru, Carmen.
-Millest? Capoeirast? Küsis ta tehes madala meia lua de frente Simão poole, kes instinktiivselt (nagu hea capoeirista) tegi esquiva samale poole, minnes rolêsse ja sealt gingasse. Carmen, laskmata Simãol midagi öelda, tegi kiire armada koos arpão de mãoga ning lõpuks meia lua de compasso. Kõikidele Carmeni liikumistele vastas Simão rolêde, cocorinhade, queda de quatrode ja resistênciatega, kuni otsustas „mängu“ lõpetada tehes Carmenile kiire ja täpse tesoura. Carmen kukkus pehmele ja soojale valgele liivale.
Nii nad ka jäid, vaadates külitades tähistaevast. Nende jalad oli ikka veel põimitud. Carmen hingas sügavalt ja Simão, otsides pilguga kuud, küsis:
-Mis sul hakkas? Oled sa hulluks läinud?
-Sa arvad, et ainult sina saad capoeirast aru? Ma kasvasin oma isa juures, kes peaaegu et nõudis mult liikumise saladuste õppimist. Hiljem, kui sain tema kõhta mõned tõed teada, lasin kodust jalga ja läksin ema juurde elama, kes tegeleb vanaemaga, kes sinuga rääkis.
-Miks sa oma isa üksi jätsid?
-Sest ta pole midagi väärt. Pole kunagi olnud ja ma ei lasknud kodust jalga varem ainult selle pärast, et polnud tõest varem teadlik.
-Mis tõest?
Carmen jäi vait. Ta jäi pikali, vaadates taevasse. Simão istus tema kõrvale ning, korrates küsimust, sai Carmenilt vastuseks taas vaikuse.
Simão jäi Carmeni nägu imetlema. Kuu muutis ta naha veel selgemaks, andes sellele kena kontrasti tema pikkade mustade juustega. Carmen rihtis oma pilgu Simão omasse.
-Misasja sa vahid? Ütles ta talle omaselt, meelalt.
-Eimidagi. Sa oled nii ilus.
Carmen vaatas sügavalt Simãole silma ja tundis, kuidas ta veri kuumenes. Simão pikad juuksed, mis langesid ta näo ette, sobisid kokku tema salapärase olekuga. Carmen liigutas pehme käega üle oma näo, viies sellelt lahtised juuksed.
-Tule siia, Simão... Ta tõmbas teda kaelast ja nad suudlesid kirglikult. Simão lasi oma käel mööda Carmeni keha liikuda. Carmen ei suutnud enam oma jalgade, puusade, pea ega käte liigutusi kontrollida ja hingetu Simão lasi end Sereia kujuteldava kadeda pilgu all võrgutuse õhustikust kanda.
Järsku haaras ta Carmenil õlgadest, lükkas ta oma kehast eemale ja ütles resoluutselt:
-Aeg koju minna.
-Oled sa mu peale vihane, Simão?
-Ei. Enda peale...
-Simão, räägi minuga. Ma ei taha, et sul minust vale mulje jääks. Tule, istu siia ja räägi.
-Carmen, ma tulin siia kohtuma ühe inimesega, kes pikka aega tagasi käis mu isa terreiros. Ma olin laps ja see mees tuli koos oma õpilastega. Ta õnnistas ennast Gunga juures ja, pärast ladainhat, palus luba jääda. Ta ülistas vanu meistreid, roda mestret ja läks mängu. Ta oli meisterlik ja tema tehnika fenomenaalne. Üksteise järel kutsus ta õpilasi mängima vana Euclidese tähelepaneliku pilgu all. Kuna teistmoodi polnud võimalik, siis rütm ägenes, Gunga rääkis järjest kiiremini ja energia väljus kontrolli alt. Siis hakkasime tundma igasse mängu tekkiva ohu hõngu. Ühes improviseeritud chulas, esitas Irineu mu isale väljakutse rodasse tulekuks:
„Tule siia mu sõber, siin rodas pole meest, kes suudaks Irineule vastu saada, kui siin on mestre, jäta Gunga, tule mängi minuga ja tea, kui mängu kaotad, see Gunga saab minu omaks“.
-See juhtus kaua aega tagasi, Simão. Mida sa tahad? Kätte maksta?
-Lase mul lõpuni rääkida, Carmen... Mu isa, tundes tol hetkel oma vastutust, andis gunga contramestrele ja kükitas berimbau juurde. Sel ajal tegi Irineu, samuti kükitades, põrandale maagilisi märke, piiritledes loitsu abil oma kaitseruumi. Mu isa laulis siis mängu alustamiseks ladainha. Roda pidi alles sel hetkel tõeliselt algama. „Sina, kes sa tulid kaugelt, teretulemast mängima, kui sa mu maha tõukad, põrandale ma ei jää. Ma tõusen kukkumata, ilma et sind silmist laseks ja vaata ette seltsiline, kui sa oled mandingueiro, tea, et olen ka. Tõde ei kuulu mulle. Ma pole ei hea ega halb, aga Euclidese rodas on berimbau mestre... iê viva meu deus...“
-Mu isa ja Irineu alustasid mängu küürakil. Mõlemad esitlesid end tõeliselt. Kumbki ütles mängurituaali kaudu, kes ta oli ja näitas oma iseloomu. Irineu tegi chamada de costase. Elegantselt hüppas mu isa kõrvale ja vastas sellele, ettevaatlikult. Irineu tegi tema poole rasteira, aga löök tabas ainult õhku, sest mu isa oli juba teisele poole hüpanud. Seekord tegi Euclides oma chamada, sedapuhku näoga vastase poole. Parem käsi tõstetud, peaaegu väljasirutatud. Vasak käsi oli madalamal, kõverdatud, käelaba parema küünarnuki juures. Euclides naeratas tol hetkel, see pani Irineu muretsema. Ta lähenes elegantselt ja madalalt, et chamadale vastata, näidates oma teadmisi ja julgust. Liibus aga põrandale chapa rodada peale, mis tema poole tehti ning tõusis jälle kaslaslikult üles. Ta liikus aupaklikult berimbau jala juurde, kutsudes mu isa sama tegema. Nüüd alustati mängu uuesti, seekord hakkasid nad juba kiirenenud rütmi saatel mängima „jogo de dentrot“, et „duelli“ lõpule viia. Irineu, olles noorem, valitses kiiruse ja jõu ning mu isa pikkade „teel“ oldud aastate kogemuste ja mängunägemuse osas. See mäng, Carmen, kestis algusest lõpuni peaaegu terve tunni, kuni Irineu saavutas axéd kärpides paremuse ja mu isa kukkus põrandale. Samal ajal, nagu kokku sattudes, purunes Gunga traat. Häbistatult jäi mu isa paigale. Irineu vaigistas sel hetkel roda muusika, mis ikka veel kõlas, võttis mu isa vana gunga ja ütles: -võtan selle berimbau endaga kaasa, mestre Euclides, kuniks ühel päeval teie või keegi teie koolist selle tagasi võtab... Ta tegi sõrmega rodas maha ristimärgi, pöördus mu isa poole, tegi mingi žesti, käsi rinnal, ja mine tea, kas pilkavalt või mitte, ütles: axé, mu isa... Nägemiseni...
-Sain juba aru. Sa tulid berimbaud tagasi võtma. Sõnas Carmen, peitmata närvilisust. -Seda sa tahadki teha? Tahad ühe puujupi pärast oma elu ohtu seada?
-Sa ei saa aru, Carmen. See berimbau pole ainult jupp puud. See on meie kooli hing. Seda mängisid ainult mu isa ja tema contramestre... Hea küll, unusta see praegu ja lähme minema, on juba hilja...
Simão jõudis öömajja hilja. Ta läks oma tuppa, pani asjad kokku ja otsustas, et on aeg lahkuda. See tähendas, et ta pidi proovima leida seda, mida tuli otsima. Oma isa gungat.
Päev saabus ja Simão laskus hääletult mööda Marisoli treppi alla. Ta ütles öömajanaisele, et sel päeval ta tööd ei tee ega tea, mis kell tagasi tuleb. Öömaja perenaine ei öelnud midagi, sest märkas moreno näos teistsugust helki. Tõtt öelda polnud ta kunagi Simãod sellise ilmega näinud. Ta pidaski paremaks, et Simão sel päeval sinna ei jäänud. Mitte sellise „kurjakuulutava“ olekuga...
Simão tegi linna peal ühe tiiru, käis läbi Pai João tänavalt ning meenutas esimest päeva, mil Carmenit kohtas. Käis isegi Sereia Triste rannas. Sukeldus selle vetesse ja palus kaitset. Ta väljus vetest, imetles pikalt silmapiiri, mõtles kõigest ja kõigist. Kajakad taevas, tundmata huvi Simão tunnete vastu, kammisid tihedalt rannaliiva, otsides söödavat, midagi koorikuga. Eemal tõmbas grupp viletsalt riietatud mehi hiiglaslikku võrku, mis oli parvelt ühe mehe poolt varem merre visatud. Need, mõeldes samuti pere toitmisele, laulsid laule, mis rääkisid Ogumist, Iemanjást ja kellestki „Josést”, kes kadus kala püüdes lainetesse. Nad laulsid ja tirisid võrku meloodia ja selg-ees-kõnni perfektses kombinatsioonis, mis meenutas rohkem tantsu...
Simão mõtted olid omavahel risti ja tunded segased. Kindlasti oli tal tundeid kena Carmeni vastu. Samas oli ta selle inimese tütar, keda tal oli plaanis Conceicão Rodas välja kutsuda. Ärritunult tõusis ta püsti ja olles otsustanud, ütles iseendale: on aeg...
Ta nägi kaugelt pidevalt kohalolevat rahvahulka roda ümber. Ta hingas sügavalt ja tundis adrenaliini oma kehas liikumas, segunemas hirmu, julguse ja ebakindlusega.
Ta tegi rahva seas teed, kuni jõudis väiksema ringini ning nähes, et ei Irineud ega Gungat polnud kohal, otsustas jääda. Ta märkas, et üks suur neeger, kes oli teisel pool rodat, viipas talle, et ta rodasse siseneks. Simão osutas berimbau jala suunas ja suur neeger, küünilise naeratusega, mis paljastas valgeimast valgema hambumuse, noogutas õlgu kehitades peaga.
Nad hakkasid mängima. Simão ei näidanud oma tehnikat ja tunnetas, et tema „oponent” vastas samaga. See oli tõeliselt „sõbralik mäng”. Nad lõpetasid mängu midagi ütlemata, kätlemata. Simão teadis tänavaroda tõdede kohta. Reegleid polnud ja kes sisenes ei teadnud, kas väljub... Mängud jätkusid ja Simão, tundes ennast rahulikumalt, rohkem omas elemendis, kontrollis sisemist erutust.
Ootamatult ilmus Irineu, keda saatsid kolm tugevat capoeiristat, kindlasti tema contramestred, ja tema paremas käes oli Gunga, mestre Euclidese kooli sümbol. Simão tundis sekundi murdosa jooksul oma verd kord külmuvat, kord keevat. Ta säilitas siiski rahu. Tundes ennast üksi, otsis ta rahva seast mõnd tuttavat nägu. Eimidagi. Ta jätkas rodas käimist, kuni üks kolmest capoeiristast, kes Irineud saatsid, otsustas mängu siseneda. Simão teadis, et Irineuni jõudmiseks tuli teda provotseerida ja otsustas teha seda tema „poiste” kaudu.
Ta „ostis” mängu sellega, kes oli rodasse sisenenud ja hakkas teda maha panema. Rasteirad, bandad, arrastãod. Mees ei jäänud jalgadele seisma. Varsti otsustas teine, nähes oma seltsilise olukorda, sellesse mängu „osta”. Simão juba ootas seda ega värisenud. Ta päästis taas oma mandinga valla (ehkki mitte kogu, sest „jõhkrust” hoidis ta varuks) ja too mees sai samuti maad lähedalt tundma. Ta pani võitleja kolm korda pikali ning Irineu hakkas selle peale rohkem tähelepanu osutama sellele võõrale, kes lollitas tema parimate õpilastega. Ta andis kolmandale märku, et see rodasse siseneks ja too, juba ettevaatlikum, kutsus Simão Angolat mängima.
Nad läksid berimbau jala juurde ja Simão palus luba laulda. Irineu nõustus peanoogutusega. Simão „ütles” siis nii:
-Ma tulen kaugelt, ma ei tunne oma kohta.
Kui sa mind otsid, olen raskesti kohatav.
Härra roda mestre, kuula hästi, mis ütlen.
Pole mõtet rõõmustada, sest see siin teie võitleja
Libastub niisamuti, isegi kui ta on osav.
Ära tee ainult tigedat nägu, mängi minuga viivitamata
Angola mandingas oma berimbau peale...
Simão oli Irineule improviseeritud chula läbi väljakutse esitanud, et mängida berimbau peale.
Irineu Simão poole ei vaadanud, kuid mõistis „sõnumit”. Ta teeskles nagu poleks seda kuulanud (nagu hea capoeirista), aga Simão teadis, et ta oli, ja Irineu teadis, et Simão nagu hea capoeirista teadis seda samuti. Väljakutse oli õhku paisatud, puudus vaid, et Simão lükkaks ümber viimase kindlustuse enda ees. Enne mängu minemist tegi Simão refrääni oma chulale:
-Vihm tuleb, vihm läheb.
Peenike vihm ei tee kedagi märjaks...
Võitleja tema ees kortsutas otsaesist ja Simão naeratas selle peale, kasutades vana pilgu abil heidutamise trikki.
Nad hakkasid mängima angola-mängu. Seekord pööras Irineu, kes Gunga käes dikteeris mängu rütmi, sellele rohkem tähelepanu.
Need kaks tegid selle mängu mandingarias tõelist teatrit. Paistis nagu mängiks nad politseid ja pätti. Ühel hetkel rodas leidis võitleja Simão cabeçadaga ja Simão, kes mängu suhtes väga vastuvõtlik, vähendas selle efekti, pöörates oma keha arpãosse.
Sel hetkel muutus Gunga rütm „Jogo de Dentroks” ja mängimine võttis tõsisema ilme. Reaalsuse muutumise tõttu olid nüüd tehnikale suuremad nõudmised. Nad katsusid üksteist capoeira-võhikutele peaaegu märkamatute liikumistega, kuid suurepärase efektiivsusega mängus kulgevas keeles.
Irineu muutis rütmi São Bento Grande de Angolaks ja mängis pillil veidi kiiremini kui oli kombeks. Simão tundus olevat transis ning lihtsalt sulandus mängu, muutudes ise mänguks ja tõukas viivitamata Irineu viimase võitleja õhku.
Vaeseke ei suutnud ennast üles ajada ja roomas rodast välja. Sel hetkel hüüdis Irineu valjusti ja kiirelt:
-Iê! Selles Rodas on kaks võitlejat, kuid ruumi on vaid ühele. Kes sa oled, poiss? Küsis ta Simão käest, kes raskele hingeldamisele vaatamata, vastas rahuliku ja kindla häälega:
-Olen vaid ühe häbistatud mestre poeg ja olen siin, et võtta omale see, mis õigusega kuulub meie koolile.
-Oled sa hull??!! Millest sa räägid?
-Ma räägin Gungast sinu käes, mida ei peaks mängima keegi peale selle mehe, kes ta valmistas.
Irineu tunnetas „poisi” julge käigu raskust. Ta sammus roda keskele, kus oli Simão, tuli talle päris lähedale ja ütles kindlal ja vihasel toonil:
-Sa lähed liiga kaugele, poiss. Mulle meenub juba. Sa olid väike, kui ma võtsin selle Gunga mestre Euclideselt. Ma võitsin selle ekspertide mängus ja kui sa tahad seda tagasi võtta, siis pead suutma paremat kui tegid nende kolme kasutuga, kelle sa maha panid. Mõistad sa mind?? Ma annan sulle võimaluse rahus minna, aga kui sa tahad siia rodasse jääda, siis ma pole kindel, kas sa suudad sellest lahkuda.
-Rodas ma olengi juba „mestre”, aga puudub muusika. Ütles Simão põlvitades berimbau jala juurde. Irineu vaatas „poissi” „risti jala juures” täitmas oma axéd capoeirista palve abil. Rahvahulk, mis hetke olulisusest aru sai, ootas loo lõppu vaikides.
Irineu pani peanoogutusega bateria jälle mängima. Ta pani vana Gunga maha „risti jala” juurde, võttis taskust noa ja pani selle samuti maha berimbau juurde, Simão tõmbas välja enda oma ja pani selle sinnasamasse. Mõlemad teadsid, et mäng võib saada otsustatuks nii jalalöögi kui noahoobi läbi.
Nad ei jätnud midagi saladuseks. Seetõttu nad oma nuge ka demonstreerisid.
Uus angola-rütm alustas ja Irineu palus, et mängitaks kohe São Bento Grandet.
-Pane mind maha, poiss, ja vii Gunga tagasi mestre Euclidesele.
Simão ei öelnud midagi. Ta vaatas lihtsalt sügavale Irineu mustadesse silmadesse.
Nad hakkasid mängima. Kiirelt, jõuliselt, osavalt, salakavalalt ja ohtlikult. Järsku üks kukkumine. Simão oli maas. Irineu oli naasnud „risti jala” juurde. Simão tõmbas kätega üle pükste, justkui neid puhastades, ja naases samuti risti jala juurde. Nad alustasid taas. Simão oli puhas energia, kiirus ja entusiasm. Aga mõnitaval Irineul olid vana tänavamängija kogemused ja kui ta eest ära ei liikunud, siis tegi kahjutuks Simão ohtlikeimad liikumised. Aga üks ootamatu meia-lua-cortada tabas teda pähe. Ta pöörles kohapeal, kõikus, aga ei kukkunud.
Seekord läks Simão risti jala juurde, et Irineud oodata, kes ütles: -Ma olen ikka veel püsti, poiss. Aga seis on üks-üks.
Ta palus, et rütmi muudetaks ja võttis kätte oma noa, öeldes:
-Otsustav aeg on käes. Simão vastas:
-Olgu nii. Võttes samuti oma noa.
Mängu ei mindud enam Aú, vaid ehmunud kassi laadse hüppega. Mäng toimus nüüd rohkem käte kui jalgade abil ning vaid esquivad päästsid haavadest. Simão, kasutades oma osavust, suutis teha Irineule vingativa. Viimane nägi maha kukkudes nuga oma kõril. Rahvahulk karjatas ühehäälselt, uskumata, mida nägi. Mitte kunagi Conceiçã rodade ajaloo jooksul polnud nähtud kedagi, kes oleks tahtmise korral suutnud puudutada Irineud ekspertide mängus.
Situatsioon oli kontrolli all. Simão jaoks oli saabunud otsustamise hetk. Ta oli seal, tema ja tema „halb asi”. Tema päralt oli valida ühe ja teise tee vahel. Elu ja surma vahel. Sekundi murdosa jooksul meenusid talle Vanaema sõnad. Ta käsi värises. Ta vaatas Gunga poole maas ja Irineu poole, kes oli tema meelevallas, kuid enne kui suutis midagi otsustada, kuulis tõukleva rahvasumma keskelt, vahest kärsitusest näha verd Simão nuga pesemas, hüüdu „iê”, pikka ja tuttavat. Üht sellist hüüdu, mis lõpetasid ükskõik millise roda mistahes mängu. Ta ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägi mestre Euclidest rahva seast väljumas. Too võttis rahulikult poja pihust noa, öeldes talle:
-See mäng on läbi, mu poeg. Lähme koju.
Simão ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Ta ei teadnud, kuidas isa oli sinna „ilmunud” ega saanud millestki aru. Ta oli segaduses õnnest isa nägemise üle, hämmastamapanevast ootamatusest ja kartusest mestrepoolse hukkamõistu pärast. Vaadates Euclidesele silma, ütles ta:
-Ma tahtsin ainult sulle Gunga tagastada, isa.
-Simão, see on alati mulle kuulunud. Nõrga illusioon on arvata, et ta suudab oma saatust muuta, kasutades selleks julguse sümbolit.
Irineu ajas end püsti, vaatas rahva poole, kes tema pilku vältis, võttis Gunga ja ütles:
-See on õigusega sinu, poiss. Vii see tagasi oma kooli ja tea, et mäng pole veel lõppenud. Me oleme lihtsalt volta ao mundos.
Ta vaatas imeliku austusega mestre Euclidese poole, Simão aga, teadmata, mis nende kahe vahel toimub, haaras Gunga ja lahkus isa seltsis, samal ajal kui bateria alustas taas rütmi mängimist. Seekord Iúnat.
Kaugelt vaatas üks kuju isa ja poega horisondi taha kadumas. See oli Carmen, kes tundes Simão vastu tugevat armastust, ei teinud siiski midagi, et takistada teda lahkumast. Ega hüüdnud teda, sest oli kindel, et nad kohtuvad uuesti, et järgida tema täiusliku armastuse saatust. Ta teadis, et see saab juhtuma, sest juba ammu enne Simãoga kohtumist oli kogu see lugu talle vanaema merekarpide kaudu avaldatud...
Lõpp.

Patuá

Kes teist osa ära oodata ei jõua, võib originaali lugeda M Umoi blogist, kuhu saab pealkirja kaudu.

PATUÁ
L.S.

Päev oli lõppemas, kui Simão pärast 64-päevast rännakut väiksesse linna jõudis. See oligi tema meelest koht, kus ta pidi astuma vastu väljakutsele, mis teeks lõpu (peaaegu igavesele) sisevõitlusele tema hinges. Võitlusele, mille algus oli lapseeas, kui ta nägi pealt oma isa häbistamist.
Väsimus oli ilmselge. Ajamata habe ja pikkadest päikselõõsas veedetud päevadest ketendav nahk tegid ta palju vanemaks kui tegelikud 23 aastat. Nahast sandaalid lõid selge mulje, et tee oli olnud raske. Kulunud tald kuulutas rohkeid selja taha jäetud kilomeetreid.
Surudes käe taskusse leidis ta sealt piisavalt üheks ööks Marisoli öömajas. Talle tundus, et nimi oli sellele antud tänu lähedal olevale merele ja aastaläbi kestvale erksale päiksevalgusele.
Saanud võtme nr 32-te, sisenes ta kohta, mida võis tol hetkel toakski kutsuda.
Ta pani vana seljakoti ühte nurka, võttis jalast sandaalid, mis meenutasid rohkem midagi, mis talla alla jäänud, pani kõrvale vana gunga. Mõtles, et heidab end tollele vanale voodile, kuid leidis kõigepealt tee vannituppa. Külm vesi meenutas talle päevi, mil ta teel olles Santa Barbarat(1) kohtas. Taevas läks iga välgu peale valgeks ja iga kõuemürin kinnitas talle, et ta on õigel teel. Talle meenus kurbusega väike surmasuus olev koer, kellele oli otsa sõidetud. Vaese tugeva vihma käes oleva looma pool keret oli lömastatud ja surm oli lähedal. Simão mõistis, et parim oleks lõpetada looma piinad ning üritas ette kujutada parimat viisi, kuidas talle rahu tuua.
Ta võttis loomakese pea käte vahele ning mõtles kiirelt ja valutult tolle kaela keerata.
Loomake vaatas ainiti Simão silmadesse nagu öeldes:
-Jää, palun, minuga. Ma lahkun kohe. Vähemalt kord elus tahaksin tunda end kaitstuna.
Simão mõistis instinktiivselt koerakese "sõnu" ja ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Ise hoomamata silitas ta vaese looma pead, kes juba rahulikult, hingas viimast korda välja. Ta suri Simão kätel, kes koerale tol hetkel kujutas jumalikku inglit, kes seisab selle kõrval, kes valmistub pikale reisile minema.
Imelik viis, kuidas Jumal ennast ilmutab elusolendeile.
Nii ta mõtles..
Istudes maas, vesi ikka veel ta väsinud kehale langemas, ajas ta end üles ja viskus voodile, vajudes uue päeva ootuses sügavasse unne.
-Noormees! Aeg üles ärgata! Noormees!

-Noormees! Aeg üles ärgata. Oled veel siin?
-Siin ikka. Olen juba end üles ajamas. Kohe tulen ja räägin sinuga.
Päev oli saabunud ja Simão, oma ärateenitud unes, oli ületanud toast väljakolimise aja.
-Siin ma olen. Mis lahti?
-Nonoh! Tahaksin teada, kas tahad jääda öömajja või ei. Kui tahad, siis pead ette maksma.
-Ära siis pahanda! Olengi ära minemas, lase mul ainult asjad võtta.
-Hea küll...
Simão kõndis linnatänavail olles jõu tänu heale unele ja öömaja perenaise poolt pakutud hommikusöögile taastanud. Mõtles, et kõige parem oleks otsida mingi töö, et oma otsinguid lihtsamini jätkata.
Ta laskus mööda "Morro da Conceição" nõlva ja enne kui lõppu jõudis, kuulis äkki hea angola-bateria tehtavat rütmi. Ta ühines massiga, mis pressis end kokku, et näha jämedate näojoonte, räbaldunud riidete ja katkiset hammastega meeste poolt moodustatud ringi. Muusikas oli palju kordusi ja see rääkis midagi São Bentost, kes pidi kellegi mängu kaitsma.
Simão eemaldus rahvahulgast ja lasi end veel mõne hetke meloodiast kanda. Ta laulis mõttes refrääni kaasa: São Bento kaitse seda mängu. São Bento mul lase mängida...
-Kaitse mind São Bento. Ütles ta läbi hammaste justkui keegi veel peale tema kuuleks neid sõnu. Tagasi vaatamata eemaldus Simão massist ja kuulis veel eemaltki viimast refrääni, mis ütles: kes oled sa, kes siia tulemas? Ta peatus hetkeks ja ikkagi veel tagasi vaatamata ütles veelkord iseendale:
-Iga asi omal ajal, Simão!
Ta jätkas teed, mis viis mööda tänavaid, käänakuid, teekitsuseid ja väljakuid. Kõndis kuni Sereia Triste(2) nimelise rannani ning sai teada, et selline nimi oli sel tänu ühele vanale kohalikule legendile. See rääkis, et ammusel ajal oli olnud üks merineitsi, kes armus kalurisse, kes teda samuti armastas. Armastus nende vahel oli aga võimatu, sest kalamees ei saanud elada meres ega merineitsi sellest väljas. Vaid kord kuus, kui oli täiskuu, said nad tänu salajasele nõidusele paariks minutiks kohtuda.
Ükskord täiskuu ajal kalur enam ei ilmunud ja merineitsi, nuttes võimatu armastuse pärast, hakkas vastu merejumalannale, kes needis ta ära igavesele elule, ilma et too saaks oma kalamehega paradiisis kohtuda.
Legend räägib, et täiskuuöösiti võib tänaseni kuulda merineitsi kibedat nutulaulu kalamehe pärast, mis ühineb merekohinaga, samal ajal kui kalamees ootab paradiisis needuse lõppu.
Simão vaatas taevasse ja nägi, et palju ei puudunud, et kuu saaks taaskord täis ja mõtles, et ehk peaks minema randa, et kuulda merineitsi laulu. Päev oli lõppemas ja Simão oli kindel, et sel päeval ta enam tööd ega kohta, kuhu jääda, ei leia. Ta naases randa ja enne kui öö oma vana musta linna kohale heitis, silmitses ainiti päikest, mis oli end ettevaatlikult merehorisondi taha peitmas.
Ta magas rahulikult hällitatuna lainete häälest. Rannaliiv pakkus Simãole päeval päikse käest napatud soojust ja teistest kuuvalgusele pretendeerivatest elusolendeist mitteteadlik Simão rändas unes oma lapsepõlve...
-Simão, tule jooksuga, kohe algab.
-Juba tulen. Ära paanitse, me jõuame õigeks ajaks.
-Jajah, aga kui me hiljaks jääme, saab mestre kurjaks ja sa juba tead, kuidas see välja näeb, onju? Lõppude lõpuks on ta sinu isa. Täna on reede ja rodas on täna külaline. Räägitakse, et mestre Damião poisid tulevad sinna. Tead ju küll, kuidas sellega on, onju? Mestre tahab, et kõik oleksid õigel ajal kohal.
-Mestre Damião pojad?! Hm! Tahaks näha, kas see Bodinha-tüüp tuleb veel. Tahaksin maha arvutada selle kõrvakiilu, mille sain temalt eelmises rodas.
-Oh, Simão, ära hakka sellest numbrit tegema. Seda enam, et täna tulevad kutid koos selle Diabo Louro(3), mestre Damião kõige vanema õpilasega.
-Midagi ütlen talle kindlasti! Koos heleda saatana või tumedaga, täna Bodinha mu eest ei pääse.
-Mulle tundub, et lisaks külalisele tahad sa ka mestre käest kere peale saada. Eks ise tead. Läksime...
Ta ärkas esimeste päiksekiirtega ja leidis, et üks merevann teeks algavale päevale head. Teinud kindlaks, et kedagi rannase ei ole, riietus ta lahti ja ühines vetega. Simão lõdvestas oma keha, mida merelained edasi-tagasi kandsid. Ta sukeldus nii sügavele kui suutis ja lasi end vabaks keset piiratut sinist ja läbipaistvat. Ta paistis merede valitsejana. Ta pikad juuksed lõid temast väärika mulje selles merealuses stseenis. Ta ujus ranna poole ja siis, madalamates vetes, sukeldus ja leidis ühe valge merikarbi, mis teiste
hulgast välja paistis. Simão haaras selle pihku ja väljus veest, et kiirelt riietuda. Enne rannast lahkumist heitis sügava pilgu horisondi poole ja pigistas käed instinktiivselt rusikaisse, hoides ühes valget merikarbikest.
Ta naases Marisoli öömajja ning läks registraatoriga rääkima.
-Võtad jälle 32?
-Ei vea välja, aga tahaksin, et proua mulle räägiks ega ta ei tea millestki, mida ma võiksin kõhutäie ja voodi eest teha.
-Mida sa teha oskad?
-Einoh! Ühel või teisel ajal on saanud natuke kõike teha. Aga kogu oma elu, sestpeale kui ennast mäletan, olen elanud capoeiras, mida õpetas mestre Euclides, mu isa.
-Aga see on ju loodrite asi. Siinsamas, Conceição nõlva jalamil on Irineu kamp. Irineu on tugev mulatt ja tubli kakleja. Seal on alati rahvast koos jalgadega vehkimas, ebaviisakate lauludega möödujaid solvamas ja raha kerjamas. Sellega sa tegeledki?
-Vaata, proua, ma ei tunne neid nõlva-inimesi, aga seda, mis olen tänaseni õppinud, on meie peres edasi antud juba pikka-pikka aega. Mu vanaisa jutustas lugusid oma esiisadest, kes tulid kaugelt, ja sellest, kuidas nad oma isandaid tüssasid. Meie traditsioon on seotud me ajalooga ja kõik, mida saan öelda, on see, et tänu õpetusele õppisin endast vanemaid austama, elu väärtust ja vabaduse hinda. Ma ei ole looder, eksole proua. Vabanda mind… Ja hakkas minema.
-Oh Simão, tule tagasi. Anna mulle andeks, palun! Ma olen üles kasvanud nähes seda capoeira-asja kogu aeg tänavail ega kujutanud kunagi ette, et keegi võiks sellest Conceição-mürglist selliseid asju omandada. Ära siis pahanda! Ma ei tahtnud solvata. Tead, mul oleks siin vanas öömajas vaja veidi korda luua. Uksi oleks vaja parandada, aknaklaase vahetada ja torusid remontida. Kui nõus oled, võid jääda 32-te, mida juba tunned, süüa siin koos meiega ja, kui saan, annan sulle ka mingit raha. Mis arvad?
-Jumal sind õnnistagu! See sobib. Öömaja “naine” oli tegelikult 50-ndates proua. Ta oli pärinud selle öömaja oma emalt ja räägitakse, et see oli olnud linna parim, kuna oli ainuke. Turismi arenemisega tulid aga suuremad hotellid ja vana Marisol jäi kõige madalamasse kategooriasse suutmata oma tururivaalidega võrdselt konkureerida. Teenindas peamiselt, rännumehi, sadamatöölisi ning, nädalavahetustel, noori armunud abiellunuid, kes otsisid kohta privaatse öö veetmiseks.
Peaaegu terve kuu möödus ja Simão, olles öömaja perenaise teenistuses, töötas päiksetõusust loojanguni. Parandas kraane, mis tilkusid, toppis kinni seintes olevaid auke, improviseeris linke ustele, millel ei saanud enam lukke kasutada, seadis sirgemaks vana käsipuu, mis oli ajaga usside poolt puretud, ja iga päev käis enne päikeseloojangut Sereira rannas silmapiiri silmitsemas. Sel hetkel silitas ta oma patuád(4), mida kandis kaelas, ja ütles iseendale: see on lähedal, ma tean. Aga millal see juhtub?
Ta oli naasmas veel ühelt käigult randa ja otsustas öömaja juurde teist teed kaudu minna. Ta kõndis mööda Pai João nimelist tänavat ja imestas korraga rütmi üle, mis tuli ühest majast. Täpsemalt nr 46-st. Heli tekitasid trummid ja lauludest oli raske aru saada, sest Simão polnud kunagi sellist keelt kuulnud. Ta otsustas oma teed jätkata, kui kuulis selja tagant:
-Sisse ei taha tulla? Simão vaatas tagasi ja nägi üht pikkade mustade juuste, kena näo, valge seeliku ja paljaste jalgadega tüdrukut, kes naeratas talle, samal ajal küsimust korrates:
-Sisse ei taha tulla? -Ma ei taha tüli tekitada, neiu, olin lihtsalt mööda minemas.
-Sa ei tee tüli ühti. Täna on pidupäev ja kõik on teretulnud. -Aga mis pidu see on?
-Iansã(5). Tule! Tule sisse ja võta sellest koos meiega osa. -Tohoh! Ma arvan, et suutäis meelelahutust ei teeks paha. Lõppeks ju töötasin täna. Kuidas su nimi on?
-Ma olen Carmen. Ja sina? -Mina olen Simão.
-Tule siis, Simão... Sümpaatne Carmen juhtis Simão paarist banaanipuust mööda. Simão tundis sealaudale omast haisu ning mõistis hetkega, et seal kasvatatakse sigu. Mõned kanad jooksid vabalt ringi, otsides õrt, sest päev oli lõppemas.
Nad jõudsid maalapi lõppu, kus seisis ringis väike hulk rahvast, mis meenutas Simãole Conceição rodat, aga seekord ilma traditsiooniliste muusikavibudeta, mis mängiksid oma São Bento või Angola rütme. Seal oli valgetes riietes inimesi, kellel valge riie ümber pea keeratud ja teisi, kes tekitasid oma trummide taga rütme ja maagilisi helisid. Simão mõistis kogu müstitsismi, mis ümbritses kogunenud inimesi, kuid ei tahtnud ennast stseenile vahele segada. Ta märkas, et üks ringis olevatest inimestest oli mitte palju rohkem kui 12-aastane ning hoidis käes mingit lühikese varrega haamrit. Üks ta kätest oli selja taga ja teine koos haamriga üles tõstetud. Aeg-ajalt päästis ta valla karje ilma et oleks seejuures silmi avanud. Karje oli pikk…
Teised vaid tantsisid grupis, moodustades mõnikord ridu, ja käisid edasi-tagasi. Ta nägi, et Carmen oli tantsuga liitunud ja nüüd, oma pikkade juustega näo ees, nägi ta välja vaid kui hüpnotiseeriv kuju, kes tantsis justkui osana trummide häälest. Poole tseremoonia peal ühines üks paks lohvakate ja kirjude riietega naine teisega, kes jäi pidevalt tema kõrvale. Naine hoidis silmi suletuna ning oma füüsise kohta pöörles ja hüples ta imekspandava kiirusega ning puhuti naeris mõnitavalt nagu ei-tea-kes. Kogu sellest stseenist hämmastuses, hakkas Simão ühtäkki, kui paks naine tema poole suundus, end ebamugavalt tundma. Ta peatus paari sammu kaugusel ja hakkas Simão ees tantsima, justkui talle austust avaldades. Simão ei saanud midagi aru, kuid sellele vaatamata aktsepteeris tantsu respektiga.
Äkki jättis naine tantsimise, tuli lähemale ja kallistas Simãod kõvasti, samal ajal kui lasi valla pilkava naerulagina. Simão tundis oma kehal külmavärinaid.
Sel hetkel jäid trummid vait. Naine lasi Simão vabaks, andis talle sule - kindlasti ühelt peo puhuks ohverdatud kanalt - ja palus tal endaga kaasa tulla. Simão otsis silmadega Carmenit ja too, mõistes nooruki segadust, noogutas julgustavalt peaga.
Naine, kõndides ees, viis Simão kättpidi majja sisse.
Siis, ühes hubases, kuid tänu pühakute piltidele ja kirevatele küünaldele veidi imelikus toas, instrueeriti Simão istuma väiksele puust pingile, mis asus ühes nurgas. Paks naine ütles:
-Oota siin, pojake, mul ei lähe kaua.
Ei möödunudki kaua aega, kui naine teistes rõivastes tagasi tuli. Ta istus Simão ette ja palus, et too oma käed annaks.
Tüse naine rääkis nüüd nagu 80-aastane vanur. Ta süütas vana piibu ning vaatas ühe ja teise suitsupahvaku vahel Simão käsi, kuni hakkas rääkima:
-Ära muretse ühti, "lats", sul on hea süda. Su hing on rahutu su teekonna tõttu. Aga vanaema on siin, et sulle nõu anda. Sa ei tohi laste oma mõtetel kalduda kurjuse poolele. Rahutus su peas on võitlus hea ja kurja vahel. Ole valvel, lats!! Sa pead otsustamise tunnil valima. Pead silmitsi seisma halvaga, mis on su kõrval nagu kõigil. Vanaema ütleb sinu eest ühe palve, et mu latsel oleks valikutunnil kindel meel.
Simão vaatas vana naise süngetesse silmadesse – naine muutus veelgi vanemaks vähese valguse ja piibupahvakute tõttu, mis tekitasid talle juskui mingi maski. Vanaeit hakkas rääkima kiirelt üht algelist keelt, samal ajal kui üks ta kätest tegi maagilisi märke Simão pea kohal. Too, jälgides, mis toimub, respekteeris seda tseremooniat, paludes mõttes Jumalalt andestust, juhuks kui ta sel hetkel oli patustatamas oma usu vastu.
-Võid minna, lats. Vanaema juba õnnistas sind ja nüüd jätka oma teed.
Simão tõusis püsti, vanaeit jäi aga istuma ning, nautides oma piipu, oli kadunud oma mõtetesse ega vaadanud tema poole. Vaid siis, kui Simão oli majast väljumas, kuulis ta veel vanaeite valjult naermas, seekord aga üsna erinevalt sellest, mida ta kuulis, kui paks teda kallistas. Seekord tuli naer läbi kinnise suu.
Väljapääsu juures ootas teda Carmen, kes suure õhina ja säraga silmades küsis Simãolt, kas too oli "Vanaemaga" rääkinud. Simão noogutas jaatavalt ja ütles, et juba oli hilja ning et ta pidi minema.
-Jää veel veidiks, Simão. Läheme sööma.
-Tõesti? Ja mida me sööme?
-Kana...
Kolm päeva läks mööda ja Simão ei unustanud vanaema öeldud sõnu, et ta ei tohi lasta oma mõtetel kalduda kurjuse poolele ja et ta pidi silmitsi seisma halvaga, mis on ta kõrval. Ta tunnetas nüüd oma sisemist võitlust, mis käis ta hinges hea ja kurja vahel.

(jätkub)



(1) – tuulte, tugevate vihmade ja välgu jumalus
(2) – Kurb Merineitsi
(3) – Hele Saatan
(4) – maagiline amulett, mida kantakse kaelas kaitseks kurja silma eest
(5) – sama, mis Santa Barbara

Ennemuistseid Seiklusjutte Siit ja Sealt 5

his story is about a young boy who was walking in the woods and came across some ruins, where he encountered an Afro-Brazilian man with a berimbau. The man began to play, and the boy (who was named Leo) opened his eyes so wide it seemed as if he was listening through them. When the man stopped playing, he told Leo that the upper part of the bow pointed towards the sky. Leo looked up and saw himself growing into a man, and saw his sons, his grandchildren, and the future. The lower part of the bow pointed towards the ground, and Leo eventually saw all of his ancestors, including his grandmother, great-grandmother, and the past. When the image disappeared, the man handed the berimbau to Leo and said, "the upper part is the future, the lower part is the past, and in the middle, there's a young boy, who is a little distracted and full of
stories in his head...and that little boy is you.... The berimbau is my present to you. Every time you play it, remember me and these things I have told you"

These themes echo similar concepts discussed by some capoeira masters who believe that the berimbau possesses the ability to bring positive energy from the spirits high above, and the ancestors below, together in the present.

Eric A. Galm, Beyond the Roda, 2004:79 jutustab ümber lugu Raquel Coelho lasteraamatust Berimbau, 2000

Ennemuistseid Seiklusjutte Siit ja Sealt 4

ulo-do-gato or "cat's jump" refers to a story belonging to Brazilian folklore in which the onça (a sort of jaguar) flatters the domestic cat: "Cousin cat, you are so smart and beautiful, I wonder if you could teach me all those incredible jumps you do so masterfully."

The cat teaches the onça, and as soon as the onça has learned it all, it jumps toward the cat in an effort to devour it. The cat does a startling and unexpected jump and flees the onça.

"Cousin cat! You didn't teach me that one!"

"That's right, cousin onça. That's my pulo-do-gato."

If you are smart, like cats are, you should always have a last recourse-a pulo-do-gato-to be used only in extreme conditions.

Nestor Capoeira, A Street-smart Song, 2006:48

Ennemuistseid Seiklusjutte Siit ja Sealt 3

(jätk)

ITA-Sa ütlesid, et kui alustasid capoeira õppimist, siis oli see Angola, Bimba tegeles Angolaga ja kui teda "kutsuti" [chamada*ga], siis ta läks?

ATE-Kui talle tehti chamada, siis see oli üks asi, Bimba tõstis käe, kui talle käsi ulatati, aga ta peatus kohe ja ei jäänud edasi-tagasi käima nagu angoleirod, ta tõmbas käe ära ja kui ära tõmbas, siis liikus juba madalat ja kui liikus, siis võisid eemale tõmbuda, sest sealt tuli löök. Asi oli tõsine!

ITA-Ta ütles mulle nii: "Vaata Itapoã, ma lõin Regionali, sest võtsin välja kõik, mis oli rämps, millel polnud väärtust!" Ta kutsus rämpsuks seda, mis talle ei meeldinud.

ATE-Kui ma rääkisin, et ta formeeris Regionali Engenho Velhos, siis oli Pastinha üks, kes ütles: "Ei, Bimba, ma olen sinuga, homme või hiljem saavad meie õpilased tänaval peksa."

ITA-Pastinha oli samuti kokkusaamisel?

ATE-Oli, kõik nad olid, kõik angoleirod. Oli Waldemar, kes, siis kui asjad olid arutatud, ütles: "Ah, pole midagi, jääme ikka Angola juurde, sest see on vanast ajast pärit Capoeira, see on meie Capoeira!" Siis Bimba kutsus ühte, kutsus teist, keegi ei tahtnud, nii ta läks minema.

ITA-Tahad öelda, et ta sai vihaseks, et keegi ei tahtnud [asjaga kaasa minna], kui ta oma jama korraldas, siis jäi sellega üksi!

ATE-Siis kui Bimba hakkas oma õpilasi ette valmistama, ütles: "Ma ei taha kedagi näha nendelt [angoleirodelt] peksa saamas." Nii hakati rääkima: "Su Mestre õpetab kähmlust, see on tapmiseks, ta ei õpeta mängima, parem pane kohe nuga mängu ja verista!" Ha-ha-ha

ITA-Nii et läks moodi, kas pole? Kui ma sinna läksin, siis ta ütles: "Kui lähete Angola rodasse, siis lööge pihta, andke tappa, sest see on neil kõik rämps!"

ATE-Kõik, kõik jah, kui tahtsid lüüa asfixiante**ga, siis lõid korralikult, kui marteloga, siis korralikult, kui läksid angoleiroga mängima ja lõid marteloga, sai too vihaseks!

ITA-Nii et angoleirodele ei meeldinud!

ATE-Ei, tagumine neile ei meeldinud. Kui nemad meile pihta saavad, on pidu lahti, kui me neile tuupi teeme, siis rikume korda.

ITA-Nad rääkisid nii ja praegu kaklevad ise samamoodi.

ATE-Aga nüüd teevad nad vale Regionali, see on neile karistuseks.


*chamada - käsi-käes liikumine capoeiras; otsetõlkes kutse
**asfixiante - käelöök näo pihta

Ennemuistseid Seiklusjutte Siit ja Sealt 2

M Itapoã (ITA) intervjueerimas M Atenilot (ATE), M Bimba üht pikaaegset õpilast:

TA-Kus toimus kohtumine, mille Bimba korraldas, et Regionali luua?

ATE-Siin, Bogum'is, Engenho Velho liini lõpus. Korraldas selleks, et muuta Capoeira Angola Regionaliks!

ITA-Ütle mulle ühte asja, enne kui ta kokkusaamise korraldas, kas kõik need tüübid tulid sinna mängima?

ATE-Tulid, Waldemar, Pastinha, Aberrê, tulid veel Gingate, see seltskond.

ITA-Rääkisin Falcão akadeemias ühe tüübiga ja too ütles, et mitte Bimba ei käinud ringi angoleirodele tappa andes, vaid olid paar Pastinha ja Waldemari tüüpi, keda sellisteks peeti, kas polnud nii Atenilo?

ATE-Pastinha tahte järgi andis Bimba igal pühapäeval neile tunde ja puhkuste ajal käis Bimba Sangradouros neile tunde andmas seal, Pastinha akadeemias!

ITA-Ja sa olid ka seal asjasse segatud?

ATE-Me mängisime aeglaselt, kui nad oleks meid puudutanud, oleks jamaks läinud. Pastinha oli Bimba suur sõber, sest ta teadis samuti capoeira-saladust, mängis Angolat ja kaitses end hästi, Pastinha ütles: Treenin edaspidigi Manoeliga (Bimbaga)! Pastinha käis õhtuti Bimba juures treenimas, Bimba akadeemias!

ITA-Kust siis hiljem tekkis selline teema, et angoleirole ei meeldinud Bimba Regional?

ATE-Sest tol ajal mängis Bimba koos angoleirodega, mängis sadamas, Bimba oli dokitööline, mängis Amaralina rannas ja Waldemar Preguiças.

ITA-Gigante samuti?

ATE-Hiljem, kui Bimba hakkas rääkima, et kavatseb Angola Regionalist eraldada, läksid kumbki oma teed.

ITA-Sa nägid Pastinhat mängimas?

ATE-Palju kordi.

ITA-Ja Pastinha mängis palju?

ATE-Mängis, Pastinha oli kogu aeg Bimbaga, enne kokkusaamist (et Angola Regionalist eraldada) mängis palju, pärast kohtumist ütles, et Bimba õpetab tapma ja jäi sellest välja..

ITA-Kuid Canjiquinha ütles, et õpetas Pastinhale capoeirat...

ATE-Hmm!..

ITA-Ta ütles: "Pastinha õppis capoeirat vanalt, mina õpetasin teda"! Võis nii olla, Atenilo?

ATE-Vaata ma võin sulle öelda, et kohtasin Pastinhat esmakordselt Sangradouros mängides. Ta oli capoeiras väga vana!

(jätkub..)

Ennemuistseid Seiklusjutte Siit ja Sealt 1

Sissejuhatuseks selline vana lugu M Waldenorilt São Paulost:

ks vana Võitluskunstide Meister, keda tunti eriti tema järeleandmatuse tõttu oma Kunsti traditsioonide eest seismisel, juba päris vana, otsustas enne surma kaeda viimane kord, kuidas läheb tema kunstil, külastades selleks erinevaid akadeemiaid üle riigi.
Puhates teepervel ühe ja järgmise visiidi vahel, nägi ta tulemas oma nii armastatud Kunsti ühe halvima instruktori kaht õpilast.
Üks pättidest, eriline nadikael, ütles teisele:
Seal on Härra Kõiketeadja, teeme nii, et sa lähed, näed seal, selle pesa juurde, võtad ühe linnupoja ja hoiad teda pihkude vahel. Mina lähen ja küsin selle kõbi käest, kas see, mis sul peos on, on elus või surnud.
Kui ta vastab, et on elus, pigistad ja tapad ära.
Kui ütleb, et on surnud, avad peod ja lased vabaks!

Kokku leppinult lähenesid nad närviliselt:
Tervist Mestre, mis siia kanti toob?
Olen viimast korda Akadeemiaid külastamas!
Mestre, olete suuteline ära arvama, kas see, mida mu sõber hoiab, on elus või surnud?
Mestre vaatas teraselt kahele naljavennale, ülalt alla, mõtles hetke ja vastas rahulikult:
See, mis tal käes on, on midagi väga ilusat, ent samas ohtlikku, see, mis tal käes on, ei ole ei elus ega ole surnud, see, mis tal käes on, on Capoeira!