Mestre Gato Preto juures kogetu

19. märtsil oli M Gato Preto 83. sünniaastapäev. See legendaarne capoeirista on pea-artist kahel plaadil, peakangelane mitmes videosalvestises, artiklis ja temast maha jäänud õpilase lugudes. Ühte sellistest võite allpool lugeda. Lisaks tegin väikse albumi, mida näed pildil klõpsates.

MESTRE GATO PRETO JUURES KOGETU

Sellest artiklis jagab prof. Charllie Brown hr. José Gabriel Goesi ehk Mestre Gato Preto da Bahia juures kogetut

Charles Robson dos Santos

São Jose dos Campos, SP

Mai 2005

Andes järele sõber Miltinho palvele, otsustasin kirjutada selle artikli. See on väike osa mu elust, mille veetsin koos Hr. José Gabriel Góesiga, keda üldiselt tuntakse mestre Gato Preto, Berimbau de Ouro da Bahiana [e.k Bahia Kuldberimbau].

"See, kes arvab, et teab kõike, on loll".

See fraas õigustab mu artiklit.

See, mida kogesin mestre Gato Preto juures, vältas lühikest aega, aga võin kinnitada, et see oli päris kasulik. Tutvusin mestrega aastal 1998, kui ta tuli São José dos Camposesse, et anda õpituba vanale grupile nimega Caxinguelê, kuhu ma tol ajal kuulusin. Võin öelda, et õppisin berimbaud mängima koos temaga, sest tolle ajani mängisin São Bento Grande de Angolatki halvasti.

Tol korral hakkasin ka rohkem huvituma Capoeira Angolast. Ja sellest ajast peale on maailm oma ringe teinud.

Mul oli võimalik temaga aega veeta aastast 1998 kuni 2000. Näha ja kuulda mestret pilli mängimas oli jumalik. Ta muutis berimbau lihtsalt tõeliseks ühe keelega orkestriks. Kõik oli perfektne ja harmooniline ning oma meisterlikkuses ei kaotanud ta kunagi rütmi. See jättis häbisse kelle tahes, kes võttis berimbau kätte ja ütles, et oskab mängida.

Aga mestre ei äratanud aukartust ja omades bahialase maneeri naeris ta ning tegi, berimbau käes, nalja.

Ometi ei olnud kõik nii lihtne. Mäletan, kui esimest korda temaga koos olin, siis küsisin tema käest ühe küsimuse, millele ta ei vastanud. Ma pettusin ning arvasin, et olin küsinud lolli küsimuse. Siiski jäi see mind huvitama, sest ma ei teadnud, mis pani mestret mu küsimust ignoreerima. Kuid jätsin selle sinnapaika ega pööranud rohkem asjale tähelepanu. Siis tegime liikumisharjutusi, mida ta tahtis, et teeksime. Ma ei leidnud nendes midagi huvitavat, sest see kõik oli füüsiline. Ometi vaatas ta mind, nagu mul oleks tema jaoks midagi. Mina eirasin seda ega muretsenud selle pärast. Alles hiljem sain aru, miks ta mind vaatas.

Aga see on teine lugu.

Lugedes praegu mestre Canjiquinha käsikirja, kus too räägib parima berimbau-mängija konkursist, kus ta kaotas mestre Gatole, kuna, tema sõnul, polevat ta lasknud ühel poliitikul ühel oma esinemistest rääkida. Mina mõtlen aga: Mis kriteeriume kasutasid žüriiliikmed, et seda tiitlit anda, eriti kuna pillimängijad omasid erinevaid stiile?

Mestre Gatol oli omapärane viis pilli mängida. Mingil viisil suutis ta berimbau kui instrumendi originaalsuse kinni püüda. Näiteks üks huvitav asjaolu, mida märkasin ühes tema loodud rütmis, oli see, et ta oli loonud selle valsirütmis, kuigi tean väga hästi, et mestrel polnud muusikalist haridust ning et ta oli sellise eripära sündides kaasa saanud.

Kui me mestrega kohtusin, tekkis mul üks muusikaline analoogia ning ma otsisin jälgi, mis viiksid mind mestre inspiratisooni lätetele. End mind tabas üllatus, sest enamus plaate sisaldasid vähem informatsiooni, kui ma arvasin. Pillimängijate traditsioonil oli loomulikult sugupuu, ent ometi rahaliste raskuste tõttu või vahest turismi- ja kultuuriorganite väheste võimaluste tõttu ei ole nende meeste võimete kohta berimbau alal registreid.

Ma analüüsisin erinevaid plaate ning nendes leidus üks rütmimuster, mis tundus nagu oleks see kas salvestise või roda-traditsiooni eripära: Angola, São Bento Pequeno ja São Bento Grande de Angola.

Valdemari ja Canjiquinha plaadil ilmneb seesama muster, seda enam et Valdemari peeti suureks pillimeheks ning mestre Canjiquinhat samuti. Seega ei paljasta see plaat pillimängijate saladust. Kui kellelgi on huvi uurida, on vaja kiirustada, sest on maagiline näha ja kuulda kunsti meistreid mängimas.

Nägin mestret mitmel korral mängimas, kuid ükski neist polnud teisega sarnane. Ta hoidis sama baasi, kuid variatsioonid olid alati spontaansed. See oli mestre eripära - muuta midagi lihtsat ja selget oma imetlejate silmade ja kõrvade jaoks millekski maagiliseks ja harmooniliseks.

Minul kui ühel ta austajal ning berimbautundide õpilasel oli võimalus tunda ühe pillimehe mängu tähtsust. Mängida mestre kõrval või võtta vastutus olla õppinud mängima ühe berimbaurütmide kunsti parima meistri juures, ei olegi nii lihtne ülesanne. Ent tagasihoidlikkuse ja pühendumise läbi võin nautida mõningaid hetki ning korrata ühte ta ütlust, mille arvan olevat üheselt mõistetav ning mis lõpetaks mu artikli. „Ma ei ole parim, olen vaid põhjalik.“ (mestre Gato).

Ta õpetuste eest olen väga tänulik; mälestuseks temast jääb malandro kena naeratus, mille puhul ei saa aru tõelistest kavatsustest; ta mõtete olemusest jääb teadmine, et oma pole kunagi üksi, sest mul on Jumal ja Capoeira.

Eriti neile:

Miltinho, Saci, Dominguinhos, Zé Baiano, Prego ja mestre Gatole nõuannete ja õpetussõnade eest. Ning kõigile inimestele, kes on suutnud inimliku edevuse ületada.