Mestre João Pequeno

http://joao-pequeno.com/imagens/

Samas eas, milleni elas ta õpetaja mestre Pastinha, ja paar aastat vanem kui mu vanaema, on mestre João Pequeno capoeira angola kõige väärtuslikum kehastus. Mõni aeg tagasi lisasin blogisse ka linke, kus ta mängib 60-ndatel, aga kes tahab, siis saab tema kohalolu jälgida ka videodes, mis tehtud kaasaegsetest rodadest.

Mestre João Pequeno

Pühendatud 90-le eluaastale ja 70-le aastale capoeiras. Biograafia:

27. detsembril 1917 sündis Bahia siseosas, Aracis, João Pereira do Santos, indiaani päritolu keraamiku Maria Clemença de Jesusi ning Queimadase regioonis Vargem do Canto farmis lehmaajajana töötanud Maximiliano Pereira dos Santose poeg.
15-aastaselt (1933) põgenes ta jala põua eest, minnes Alagoinhasesse ja selle järel Mata de São Joãosse, kus oli paigal kümme aastat ja töötas suhkrurooinstanduses lehmadega. Seal tutvus ta São Pedro farmis Juvêncioga, kes oli sepp ja capoeirista - seal tutvustati talle capoeirat.

25-aastaselt siirdus Salvadori, kus töötas konduktorina trammides ja müüriladuja abina ehitustel, hiljem müüriladujana, saades lõpuks töödemeistriks. Ehitustööl sai ta tuttavaks Cândidoga, kes tutvustas talle mestre Barbosat, kes oli kaubavedajaks Dois de Julho väljakul. Barbosa andis treeninguid: ajas kokku grupi sõpru ning nädalalõppudel käis Cobrinha Verde rodades Chame-chames.

Registreeris end Centro Esportivo de Capoeira Angola'sse, mis oli capoeiristade ühendus, mida koordineeris Mestre Pastinha.

Sellest peale oli João Pereira pidevalt mestre Pastinhale seltsiks, kes pakkus talle kohe treineli vastutust - see oli umbes 1945 - mõni aeg hiljem sai João Pereirast João Pequeno. Sellise hüüdnime andis talle mestre Pastinha.

Kuuekümnendate lõpus, kui Pastinha ei saanud enam õpetada, andis ta ohjad üle João Pequenole, öeldes: "João, sina hoolitse selle eest, sest ma suren, aga suren ainult kehalt ja vaimus olen elus. Niikaua kui on Capoeira, siis mu nimi ei kao".

Mestre Pastinha akadeemias õpetas João Pequeno capoeirat kõigile teistele kuulsatele capoeiristadele, kes seal olid ja hiljem said suurteks Meistriteks, nende seas João Grande, kellest sai tema suur capoeiramängukaaslane, Moraisile ja Curióle. Mestre Pastinha soovitas tal vähem töötada ja pühenduda rohkem capoeirale. Ehkki João arvas, et ta ei ela vanemaks kui 50 aastat, sai ta varsti aru, et elab palju kauem.

Suure linna raskustele vastupanemiseks töötas João Pequeno ka turumüüja ja söekauplejana - sai tuntuks ka kui Söe-João, elas Garcias ühes lobudikus Tororó tammi lähedal.

Tema esimene naine suri, aga veidi hiljem tutvus ta pr Edalzuitaga, keda tunti rohkem kui Dona Mãezinhat. Hr Pastinha akadeemia kuldajal lõid nad Pelourinhos perekonna ning läbi raskuste ehitasid maja äärelinnas Coutosi farmis, kaugel keskusest, kuhu kolisid elama ja vastu võtma külalisi erinevatest maailma paikadest.

João Pequeno jaoks peaks capoeirista olema haritud inimene - "korralik puu, mis annaks häid vilju". Keegi, kelle jaoks capoeira on väga hea mitte ainult kehalises mõttes, et säilitada painduvust ja noorust, vaid ka mõistuse arendamiseks ja isegi eneseteraapiaks, kasutamiseks erinevates vormides. Töötades sellega nagu maaga, saab sellega isegi ennast elatada.

João Pequeno näeb capoeirat kui indiviidi arendamise protsessi, nõrgema poolt tugevamale vastu astumiseks loodud võitlust, aga samuti kui tantsu, milles keegi ei peaks teist vigastama. Ta kaitseb ideed, mille kohaselt hea capoeirista oskab peatada jalga, et vastasele mitte haiget teha.

Mõnda aega pärast mestre Pastinha surma 1981. aastal taasavas mestre João Pequeno Centro Esportivo de Capoeira Angola Santo Antônio Alem do Carmo kindluses (1982), kus seadis üles uue vastupanukeskuse, kust capoeira angola hakksa maailma levima. Kohates mitmeid raskusi oma akadeemia eest hoolitsemisel, suutis ta hariduse anda mõnedele meistritele ja suurele hulgale õpilastele.

[...]

Lõpuks aastal 2008 anti talle Bahia Föderaalülikooli (UFBA) poolt audoktori tiitel*. "Ta on meeldiv inimene", kinnitavad kõik, kel on olnud võimalust Mestre João Pequenoga tutvuda. Tema lihtsus, spontaansus ja karisma hämmastavad kõiki, kes käivad Santo Antônio kindluses kaemas tema rodasid. Ta on naljahammas, kuid niisamuti ei jäta "koolitamata" neid, kes endaga kiitlevad ja unustavad lõbusa mängu ja tantsu põhitõed.

Tema iga-aastane sünnipäevapidu on tõeliselt spontaanne capoeira-sündmus, kus toimub suur roda, milles osalevad mitmed meistrid ja capoeira-kogukonna liikmed.

Peale selle, et jätab kõigile, kel on võimalik tema suurepärast capoeirat ja mandingat näha, sügava mulje, paistab João Pequeno silma ka capoeira-õpetlasena, oma aja kõige suurema capoeira-autoriteedina, eeskujuna võitluses ja elus kaitsmaks üllast afropäritolu kunsti.

Mestre João Pequeno on uhke capoeiras saavutatu üle - see selgub ühest tema ütlusest, mida ta iga võimaluse korral kordab: "... mu isa kutsus mind doktoriks, kuid ei pannud mind kooli - olen doktor capoeira tõttu."


Tekst on võetud ja tõlgitud sellelt aadressilt.


* see tiitel on omistatud capoeiristadest vaid postuumselt M Pastinhale ja M Bimbale