Üle mere ma tulin. Üle mere ma lähen tagasi.

ÜLE MERE MA TULIN. ÜLE MERE MA LÄHEN TAGASI.

Teimosia

2006. aastal kirjutasin ma artikli pealkirjaga  „Poiss, kes oli sinu mestre“ [viide teisele artiklile],  PortalCapoeira jaoks, et tähistada Mestre Decanio sünnipäeva.

Täna [01.02] sain teate mestre lahkumise kohta... Ja jäin juurdlema selle üle, kui palju see kaotus minu ja capoeira kui terviku jaoks tähendab. Decanio oli capoeirista. Decanio oli Bimba õpilane. Decanio aitas Capoeira Regionali luua. Decanio oli mõtleja. Decanio oli arst. Decanio oli poeet. Decanio oli sukelduja. Decanio oli purjetaja. Decanio oli nõelravitseja ja massaažiterapeut. Decanio oli sõdur. Decanio andis peksa ACMile [ilmselt poliitik Antônio Carlos Peixoto de Magalhães – viimane Bahia kolonel], kui nad mõlemad olid lapsed (tema enda sõnad)! Decanio oli judokas ja poksija. Decanio oli kirjanik. Decanio oli teise inimese töö avalik tunnustaja, jagades alati materiaalseid hüvesid või lihtsalt teadmisi, tehes seda jagamisrõõmu eest.

Mäletan täpselt, kuidas ühe vestluse käigus, kus ma peale käisin, et „capoeira on lagunemas ja et keegi peaks midagi tegema“, ta mind järsult katkestas, öeldes: „Teimosia, sa käid väga pinda. Tee hästi oma osa ja lase teistel teha nende omi. Aeg eraldab terad sõkaldest“. Selle jutu jõud oli minu elus veelahkmeks – üks niivõrd lihtne mõte, aga siiski nii raske üksi hoomata. Tolereerimatus elab mu enda näpu otsas, millega ma osutan teiste poole, aga kui mu näpp osutab kellegi peale, siis kolm sõrme osutavad mu enda poole – võid seda ise järele proovida, kui kahtled...

Decanio oli põhjata teadmistekohver. Oma 80 eluaasta jooksul nägi capoeira regionali ja angolat võtmas kuju, mis neil on täna. Ta nägi capoeira contemporâneat tekkimas. Nägi vormiriietuse ilmumist, nägi vööde ja nööride juurutamist. Ning peale nägemise kirjutas ja jutustas kõigest sellest. Vestlustes temaga olid, vabatahtlikult või mitte, küsimuste alged, mida esitan traditsioonide kohta [viide teisele artiklile]: asjad, mis minu jaoks olid „iidsed“, olid tema jaoks kaasaeg...

Capoeira kuldaastad, mis minu arvates olid 40- ja 50-ndatel aastatel (kui Waldemar, Bimba, Pastinha, Canjiquinha ja Cobrinha Verde tegelesid sellega aktiivselt), olid Decanio jaoks igapäev. Ta nägi, elas ja jutustas hetkedest, millest mina võin ainult unistada: minevikust, mida näen Vergeri (tema suur sõber} mustvalgetel fotodel, mis tema jaoks olid täis Carybé (samuti tema suur sõber) värve.

Aga nüüd Decanio lahkus. Tema nimi jääb ajalukku, ta pärand on hiiglaslik – võtab piisavalt aega, et läbi lugeda kõike, mida mestre kirjutas. Ja pea meeles, et Regionali „käitumisreeglid“ modelleerisid Cisnando ja tema koos Mestre Bimbaga. Ja et Regionali esimesed vormiriided, valged siniste triipudega särgid, olid samuti Cisnando ja Decanio idee. Ja et Mestre Bimba ja Tijubinade esimesed publikule avatud samba-de-roda esinemised toimusid Simpósio de Medicinas, Decanio kutsel. Ja et Pastinha käsikirjad digitaliseeriti ning anti hiljem Forte da Capoeirasse tema initsiatiivil. Ja et „capoeiratranss“ on üks tegevcapoeiristade füüsise ja metafüüsika käitumusuurimus. Ja et Bimba ja Cabecinha salvestised [link artiklile] jõudsid nii paljude inimesteni tema abil. Nimekiri on lõputu.

Decanio lahkus ja meile, kes me siin oleme, jääb küsimus: mida me tegema hakkame, et säilitada meie mestrete elu ja mälestust? Viimased ajad on olnud capoeirale rasked: Leopoldina, Arthur Emídio, Peixinho, Nacional, Bigodinho, João Pequeno, Tigrê, Negão Zumba... ja Decanio. Vähem või rohkem tuntud, kõik nad jätsid oma märgi ajalukku – ent kahtlemata kadus palju teadmisi koos nendega...

Kuid ma ei taha tunda kurbust mestrest rääkides. Ma tahan elurõõmu; sama elavat naeru, mis temal oli; sama viltust vaadet, kui ta tegi sinuga nalja ilma et sa ise arugi said, tahan mäletada julgustükke, silmi säramas meenutades mineviku ägedust; tahan meenutada granadillijäätise söömist Barras ning seeejärel tahan mäletada bussisõitu tagasi Salvadorist Paripesse; tahan mäletada lõbusat mängu tema ja Boinha vahel Zumbimba ajal ning selle järel külma õlukest ja elavat juttu kuumadel pärastlõunatel Vivenda Yemanjás...

Puhka rahus, Deco!

Axé.