detsember 28, 2010

Palju õnne, Väike Juhan!


Täna 27. detsembril on 93. sünnipäev universumi vanimal capoeiristal Mestre João Pequenol. Meie võime juba magada, aga Brasiilias pidu veel käib. Paslik on selleks puhuks tõlkida üks 2006. aasta artikkel, milles mestre hämmastab nii mõnegi väljaütlemisega.
 
MESTRE PASTINHA PUUDUB, JOÃO PEQUENO ON MANTLIPÄRIJA

Tekst ja fotod: Brígida Rodrigues

"Kui ma suren, matke mind Lapinhasse," alustab João Pequeno laulmist, kui saabub varakult rodasse, mis toimub Vila Cultural Brasili "terreiros" (tagahoovis), Londrinas (Paraná osariigis), 5. Oficina de Capoeira Angola de Londrina (Londrina 5. Capoeira Angola õpitoa) käigus. Õpilased ootasid mestre saabumist järjekordse Jurandiri ja Zoinho, Mestre reisidel üle kümne aasta hoolsate ja lahutamatute õpilaste poolt juhitava treeningu alguseks. Need kolm jätsid oma tegemised Forte Santo Antonio Alem do Carmos, Bahias (kus alates 1982-st asub Academia de João Pequeno de Pastinha), et oma kohalolekuga kaalu lisada iga-aastasele üritusele, mida korraldab Marcelo Pinhatari, capoeirista, kes pärast kaht ja poolt aastat Mestre kõrval lahkus Salvadorist, et viia Angola-mängu õpetused Paranásse.

"Rohkem ma ei laula," ütleb ta, katkestades capoeira-laulu. "Miks mitte, mestre?" küsib üks vähemalt viis generatsiooni noorem capoeirista João Pequenolt, kes 88-aastaselt vaigistab noorimad vastusega: "Sest mina ei kavatse surra".

Õpilaste vaikimine austab sestpeale João Pequeno surematust, kes oli otsene õpilane ja kooli esimene treener (õpetaja) Vicente Ferreira Pastinha (1889-1981) koolis, kes oli 40-ndatel vastutav maailma esimese capoeira-kooli loomise eest. Seal õpetas João Pequeno põlvkonnale meistritest capoeiristadele nagu João Grande, Moraes ja Curió. 23. ja 24. septembril andis vanim capoeira-mestre järgneva intervjuu Jornal Capoeirale:

Kus te sündisite?
Aracis [Bahia siseosa], kust oli pärit mu ema, kus elas mu ema isa. Ja mu isa oli pärit Tanquinho de Feirast.

Mestre, te räägite, et teie isa oli härjaajaja. Kuidas oli olla härjaajaja sertãos [e.k kõnnumaal]?
Ei olnud härjaajaja! Ta oli kau-boi!

Ja kuidas see oli?
See oli sertãos. Sa hoolitsed farmi eest, kauboid käivad metsas metsikuid härgi püüdmas. Kõigil on nahast riided, jalas olevat kutsutakse sääriseks, kas pole? Neil on vestid ja jakid.

Ja teie ei õppinud kauboiks, ega?
Ei, isegi lüpsta ma ei oska... [naer]

Mestre, olen kuulnud lugusid teie kohta... Sain teada, et te olite Bahia hirm...
Need olid mina ja João Grande. Me olime mängu-vennad. Meid hüüti "Pastinha malakameesteks". Just nii, Jumala eest... Aga João Grande on vana, vajab tuge, aga mina mitte, mina olen tegus... Mina ei taha vanaks saada. [naer]

Ja te arvate, et elate veel kaua?
Igavesti. Praegusel hetkel oleme Kristuse aastatuhande lävel ja kõik, kes on surnud, ärkavad ellu. Mõned selleks, et elada igavesti. Ja teised, kes on ingel Lutsiferi poolel, kaovad koos temaga.

Mis on teie religioon?
Ma olen kristlane. Vahel käin kirikus. Mitte iga päev, aga vahel käin mõnd missat vaatamas.

Mis on capoeira teie jaoks?
Capoeira on osa mu elust. Võin öelda, et see on mu amet. Mu tööamet on kiviladuja. Ma olen kiviladuja ja maaler. Aga capoeira pärast jätsin ma kõik ja elan ainult sellest.

Mis ajast te alustasite capoeira mängimist?
Capoeiraga tegelen ma juba lapsest saati. Mind valmistas ette mestre Pastinha. Olin umbes 40-aastane, kui alsutasin koos Härra Pastinhaga. Täpselt ei mäleta...

Ja kui vana oli härra Pastinha?
Ta oli üle seitsmekümne. [naer]

Ja tänapäeval käite te ikka capoeira-rodas?
Ma mängin, laulan, mängin pilli, teen kõike. Tead, kui vana ma olen? Sain just 89-aastaseks.

On teil retsepti anda?
[Pärast pikka naeru] Ma ei tea. Ma ei võta ravimeid. Ainult mõnikord, kui olen haige. Aga, et kaua elada, selleks ma ei tea, milline on hea rohi... Ma tean, et on hea hästi süüa, tervist tugevdada.

Ja mängida capoeirat?
Capoeirat mängida on hea. Capoeira on vabadus.

Kas te arvate, et capoeira võib aidata inimestel, kel on limitatsioone, neist üle saada?
Kindlasti. Capoeira ravib isegi haigusi.

Capoeira mängimine pikendab eluiga?
Seda ma ei tea, sest on capoeiristasid, kes surevad noorelt.

Kõvad kutid?
Tühjagi! Kõva kutt elab kauem... [naerupahvak]

Teie olete kõva kutt?
Ei ole [naer]. Ma tahtsin olla kõva kutt. Vanasti oli capoeira angola võitlus. Ja ma kuulsin räägitavat võitlusest, millega sai vastasele ära teha ilma et peaks teda kinni hoidma. Kui ma nägin capoeirat, siis ütlesin, ah, see on hea. Aga mu ema, nähes mu kavatsusi, palus mu eest Jumalat. Ja mina, selle asemel, et jätkata seda hullu mõtteviisi, olen selline, tundeline. Ma nutan iga asja peale, mis tekitab emotsiooni.

Kas mees tohib nutta?
Tohoh, mis loba see on... On mehi, kes nutavad rohkem kui naised.

"Mis päeval teil sünnipäev on?" küsin ma pärast seda, kui olen kuulnud peost, mida tavaliselt peetakse päeval, mil mestre sündis. "See on... Ma pole päris kindel... Ma tean, et see on detsembrikuus," lõpetab ta kahtlemise. Aga hetk hiljem, puudutades nimetissõrmega laupa, jätkab ta: "Ma muretsen oma mõistuse pärast."

Minevikus sai João Pequeno tänu kiirele ja madalale mängule hüüdnime Cobra Mansa tänu ladainhale, mille Pastinha tegi talle ja João Grandele. Tol ajal (70-ndatel) olid mõlemad juba mestre poolt – kes ütles, et oli neile õpetanud isegi "kassihüpet" – valitud "tuleviku suurteks capoeiristadeks". Tänasel päeval pärast nii paljusid ringe ümber maailma, valmis 27. detsembril 2006 saama 89-aastaseks, pingutab João Pequeno, et ta mälu ei kaoks. Kell 7 on ta juba üleval, et vältida Jurandiri ja Zoinho naljatlemistel sihtmärgiks olemist. Kui mõni noorem capoeirista tuleb teda õnnitlema, siis võetakse ta vastu tüüpilise liigutusteseeriaga, mis tabavad ootamatult ja panevad peatuma viisil, mida kogetakse esimest korda. Ta tantsib noorte keskel ikka veel sambat ja reggaet. Capoeira rodas, kus tal on alati käes baqueta (peenike pulk berimbau mängimiseks), mille funktsioon on ka kõige vähem tähelepanelike tähelepanu juhtida, tõuseb João Pequeno ja näitab ette neile, kes ei tea mängu aluseid, kõike seda armastaval viisil, täpselt nagu ütles Pastinha kord, olevat capoeira.

Mida te arvate sellest, et Jurandir ja Zoinho teid kogu aeg saadavad?
See on tore! Mul on väga head seltsilised. Tema isa [pöörates Jurandiri poole] oli mu capoeira-kaaslane João Grande.

Mis on teie arust oluline, mida õpilased peaks teadma, et oma tööd jätkata?
Tähtis on, et nad tegeleksid capoeiraga nagu nägid seda minu juures ja hoiaksid teda niisamuti nagu mina seda teen. Ma olen juba terve maailma läbi käinud...

Kas te olete mõelnud Brasiiliast lahkumise peale?
Ma tahan terve maailma läbi käia, et capoeirat näidata, aga lahkuda Brasiiliast, lahkuda Bahiast, seda mitte.

Kas te arvate, et capoeira kannatab ikka veel eelarvamuste käes?
Ei arva. Capoeira on praeguseks kunst ja capoeirista on kunstnik.

Tol ajal võis see, kes capoeirat mängis, kinni minna?
See oli malandro, vagabond...

Kas teie olite kinni?
Kui ma capoeirasse tulin, oli capoeira juba vaba.

Kas capoeira oli varem vägivaldne?
See on sama asi. Mõned lõid vägivaldset capoeirat, aga sellest ei saanud asja. Nagu capoeira regional. Mestre Bimba tegi selle. Ta oli võitleja ja arvas, et capoeira Angola oli nõrk. Nii ta pani sellesse teisi võitluslööke ja nimeks regional. Ta ütles nii: "ma nimetasin selle regionaliks, sest selles on asju, mis tulevad regioonidest." Aga igaüks paneb uusi lööke juurde. Isegi härra Pastinha pani. Mina samuti.

Kas te peate capoeira angolat nõrgaks?
Ei, ma ei pea capoeira Angolat nõrgaks. Temas ei ole neid lööke, mida regionalis, aga kui vaja, siis me suudame lüüa [naer].

Kas võib öelda, et capoeiras on olnud kedagi, keda peeti suurimaks mängijaks?
Kõige rohkem räägiti Härra Pastinhast. Oli teisigi, kes nüüdseks on surnud, aga kõige suurem mängija oli Vicente Ferreira Pastinha.

Mida head oli Mestre Pastinha juures õppimises?
Ta oli mu Mestre. Kõike, mida ma tean, õpetas tema mulle. Kui ta oli suremas, siis ütles ta: "João, hoolitse selle eest. Hoolitse selle eest, sest ma suren, aga seda ainult ihus. Vaimus ma elan. Kuniks on capoeira, minu nimi ei kao." Ja siis hakati mind kutsuma João Pequeno de Pastinhaks. Pastinha de Vicente Ferreira.

Mestre, mis on "kassihüpe", millest Mestre Pastinha rääkis?
Ma ei tea, kuidas see capoeiras on. Ma tean, et kass teeb nii: kui ta tahab midagi püüda, siis ta jääb passima. Kui loom talle läheneb, siis ta ta hüppab peale ja püüab kinni. Härra Pastinha ütles, "ma õpetasin neile kõike, isegi kassihüpet."

Mestre Pastinha tegi ühe ladainha, kus kutsub teid taltsaks maoks...
Need olid mina ja João Grande. Mina olin taltsas madu ja João Grande oli kull. Seda selle pärast, et minu capoeira rullus alati põrandal ja João Grande oma oli kõrge capoeira. Seega pani härra Pastinha mulle hüüdnimeks taltsas madu ja João Grandele kull.

Kas te saate seda laulda?
Na minha academia tenho "dois menino" / Mu akadeemias on kaks poissi
Todos dois se chama João / Mõlema nimi on João
Um é cobra mansa / Üks on taltsas madu
E outro é gavião / Ja teine on kull
Quando um anda "pelos ar" / Kui üks käib õhku mööda
O outro se enrosca pelo chão / Keerleb teine mööda maad
camaradinha.

Ja milline on laul, mis teile kõige rohkem meeldib?
Selleks on ladainha [alustab laulu]:
Quando eu aqui chequei / Kui ma siia jõudsin
A todos eu vim louvar / Tulin kõiki kiitma
Vim louvar a Deus primeiro / Kiidan Jumalat esimesena
E "os morador" desse lugar / Ja selle koha elanikke
Agora tô cantando / Nüüd ma laulan
Cantando, dando louvar / Laulan ja kiidan
Tô louvando a Jesus Cristo / Kiidan Jeesus Kristust
Porque nós abençoou / Sest tema õnnistas meid
Tô louvando e tô rogando / Kiidan ja palun
Ao Pai que nós criou / Isa, kes meid lõi
Abençoe esta cidade / Õnnista seda linna
Com todos seus moradores / Kõigi selle elanikega
E na roda de capoeira / Ja capoeira rodas
Abençoe jogadores / Õnnista mängijaid
camaradinha.
Mulle meeldib laulda. Kui ma kusagile lähen, siis meeldib mulle seda ladainhat laulda.

"Capoeira tegi minust doktori," ütleb mestre João Pequeno katkestades 5. Oficina de Capoeira Angola de Londrina debati pärast seda, kui on silmade särades jälginud kõige nooremate kommentaare 09/01/2003 seaduse 10.639 kohta, mille järgi on Brasiilia põhi- ja keskkooliõppes kohustuslik õpetada Aafrika Ajalugu ja Kultuuri. Hetkel, mil keegi mõtiskles selle üle, kas capoeira-õpetajal oleks vaja end koolitada akadeemilises õppes, et koolides töötada, andis João Pereira dos Santos, kellel ei olnud võimalusi, et Bahia sisemaal õppida, endast märku, et rääkida oma diplomitest. Peale tiitli Dr. Honoris Causa, mille ta sai Uberlândias (MG), on mestre João Pequenol veel Comendador República tiitel, mille andis talle minister Gilberto Gil Brasílias, Cidadão da Cidade de Salvador, mille andis linnavalitsus, ja Mérito dos Palmares, Serra da Barrigast, Alagoases, mis oli Quilombo dos Palmarese viimane kindlus.

"Spetsialist", kui tegemist on korraliku vestlusega, sõltumata teemast, kui see puudutab Capoeira Regionali, on João Pequeno kategooriline: "see sai otsa, kui Bimba suri." Tšempionaatide suhtes esitab mestre ühe uudse ettepaneku, mille järgi käiks võistlus capoeira-koolide vahel ja autasustataks gruppe atleetide asemel. "Et teha capoeirast võrdväärne sport sellele, mis jalgpall on täna," kirjutab Mestre João Pequeno oma raamatus, Uma vida de Capoeira. "(...) Capoeiristad võiks olla professionaalid ja elada selle pealt sissetulekust," näeb mestre ette.

Ja mida te arvate capoeira angola tšempionaatidest?
See on ka hea. Siiani pole olnud võimalik koolides tšempionaate korraldada. Mina tahaksin, et see oleks osa capoeirast, koolid, mis korraldaksid tšempionaate. Tšempion oleks capoeira-kool, millel on õpilased, kes võidavad kõiki teisi koole.

Kas teil on mingi visioon, kuidas capoeira saab olemas tulevikus?
See saab olema sama, mis praegu. See jätkub sama asjana [palju naeru]. See on nii, et varem oli capoeira malandrote asi ja tänapäeval toimib capoeira juba nagu kunst.

Mestre, mida te arvate capoeira contemporâneast?
Contemporânea on see, mis säilib edaspidigi. See on sama capoeira, sest capoeira regionali tegi Bimba. Bimba suri ja capoeira regional sai otsa.

Mis te arvate angoleirost, kes mängib capoeiristaga, kes treenib capoeira regionali või contemporâneat?
Ma arvan, et keegi ei tegele enam capoeira regionaliga. Aga nad võivad koos mängida. Nad tegelevad capoeira regionaliga ainult sellepärast, et capoeira angolat mängitakse rohkem maas. Ja regionali kõrgemal.

Kas te võiksite rääkida noa, habemenoa ja matšeete kasutamisest capoeira-mängus? Kas seda tehti Santa Maria rütmil?
Ei, selle jaoks ei olnud kindlat rütmi, aga me panime noatreeningu capoeirasse. Mäng habemenoaga ei ole capoeirast pärit... Habemenuga oli vanasti capoeiristade relv. Härra Pastinha kasutas samuti üht. Noa nad panid capoeirasse. Me naljatlesime noaga, treenisime mängu sellega. Kõik oli harjutatud. Olemas on nii noa- kui matšeetemäng. Aga et seda õppida, on sul vaja treenida, ilma treenimata ei õpi midagi...

Mis te arvate, mis on capoeiras tänapäeval sellist, mis ei ole hea?
Capoeira on tänapäeval hea. On kohti või inimesi, kes tegelevad capoeiraga tänaval. Kool peab olema siseruumis, eksole? Ja tänav ei või olla capoeira-kool. Ja see tänaval on malandroasi, vagabondiasi. Näiteks, kui keegi tahab lapse capoeirasse panna, aga capoeira-roda tänaval pole midagi väärt, ainult akadeemia-treeningud on lapse õpetamiseks. Raha teenitakse capoeiras õpilase pealt. Ja õpilane peab maksma, et õppida. Akadeemiates tuleb maksta.

Kas eksisteerib side candomblé ja capoeira-rituaali vahel?
Ei. Ainult laul, mida lauldakse candomblés ja capoeiras ka. Aga Capoeiral ei ole sidet Orixága.

Aga asjad, mis juhtuvad capoeira-rodas, mille kohta öeldakse, et see on roda energia?
Ah, jah, kui berimbaul läheb traat katki. Nii öeldakse, aga ma arvan, et see pole nii. Läheb katki, sest on kulunud, nii läheb katki...

Räägitakse sellist lugu, et kes naisega magab, ei või pärast berimbaud mängida. On see tõsi?
See on tõsi, sest siis on ta avatud kehaga. See on üks traditsioon, mis on capoeiras, aga keegi ei austa seda. Kui magasid naisega, siis on hea, kui berimbaud üldse ei puutu. Ei tohi isegi capoeirat mängida. Sul on keha räpane.

On mõni teine traditsioon, mida tänapäeval ei austata?
Õpilane teeb chamadat mestrele. Seda ei tohi... Õpilased võivad "kutsuda" üksteist. Aga mestret mitte.

Nii et mina võin teha chamadat Zoinhole?
Võid. Aga see ei ole kuigi õige, et naine teeb chamada mehele. [naer] Aga seda juhtub... [Zoinho küsib: "kas see pole mitte seksism? Vanasti ei olnud capoeiras naisi. Aga kas tänapäeval pole mitte õigused võrdsed, mestre? Kas naine on vähem kui mees?] Naine on nõrgem kui mees, poiss... Ei tohi teha mitte, poiss... Võib isegi teha, aga see pole õige.

Ja mida te arvate sellest, kui naine mängib rodas berimbaud?
See ei ole kuigi hea... Aga kui ta oskab mängida, siis võib mängida, pole tähtsust. Ainult on üks asi: see käib nii meeste, kui naiste kohta. Kui nad koos magavad, siis jääb nende keha avatuks.

Lõpetuseks, mida tahaksite te jätta sõnumiks neile, kes alustavad capoeiraga, mida võiks lugeda Jornal Capoeiras ja võtta kaasa kogu eluks?
Mulle meeldib anda üht nõu: kes tegeleb capoeira või tahab tegeleda, tegelegu capoeiraga armastusega. Sest ma ei tahaks capoeirat juhtida halvale teele. Capoeira on kasulik meie elule, tervisele, kõigele. Tegele capoeiraga armastusega! Sest vanasti oli capoeira kõvade kuttide asi ja tänapäeval ei ole... Sest täna ma palun Jumalat, et capoeirast saaks amet, mitte spirituaalne, vaid personaalne. See on mu sõnum, mida saata neile, kes juba teavad ja tahavad ka capoeirat õppida.

Kommentaare ei ole:

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...