Antigamente/ Vanasti Tudo era diferente/ Oli kõik teistmoodi No Rio a gente era gente/ Rios olid inimesed inimesed Que beleza de lugar/ Milline koha ilu! Ali na Lapa/ Seal, Lapas Tinha toda a malandragem/ Oli kogu see malandragem Do samba e da capoeira/ Samba ja capoeira oma Vale a pena recordar/ Väärt, et meelde jätta A malandragem/ Malandragem Não era como hoje em dia/ Polnud selline nagu tänapäeval Havia mais poesia/ Oli rohkem poeesiat No jeito de malandrar/ Kavaldamise viisis O bom malandro/ Hea malandro De branco era boa-praça/ Valgesse riietatud, oli tore Cantava e fazia graça/ Laulis ja tegi nalja Era um tipo popular/ Ta oli populaarne tüüp Mas respeitado/ Aga austatud Porque bom de capoeira/ Sest oli hea capoeiras Derrubava de rasteira/ Pani pikali rasteiraga Sem nem mesmo se sujar/ Ilma et end ära määriks E de noitinha/ Ja õhtul Embaixo dos lampiões/ Tänavavalgustite all Lindas moças, rufiões/ Kaunid neiud, sutenöörid Olhando o bonde passar/ Vaatamas trammi möödumas Lá pelos arcos/ Seal [viadukti]kaarte peal Desenhado de beleza/ Joonistatud ilust O céu que a mãe natureza/ Taevas, mille emake loodus Reservou pra esse lugar/ Hoidis selle koha jaoks
Menino onde estava / Poiss, kus sa olid Porque vem chegando agora/ Miks tuled alles praegu Você saiu de manhã/ Sa läksid hommikul välja E me volta esta hora/ Ja tuled alles nüüd tagasi Não trouxe me encomenda/ Sa ei toonud mu tellimust Você hoje cai na sola/ Täna sa lähed oma tuppa Oh que vida de muleque/ Oh seda marakrati elu Eita menino danado/ On alles neetud poisike Mas eu te dei dinheiro/ Ma andsin sulle raha E você diz que foi roubado/ Ja sa ütled, et sind rööviti Cadê minha encomenda/ Kus on mu tellimus Que eu mandei comprar na feira/ Mida saatsin turult ostma Mas você me enganou/ Sa petsid mind E foi jogar capoeira/ Ja läksid capoeirat mängima Camaradinho
2006. aastal kirjutasin ma artikli pealkirjaga „Poiss, kes oli sinu mestre“ [viide teisele artiklile], PortalCapoeira jaoks, et tähistada Mestre Decanio sünnipäeva.
Täna [01.02] sain teate mestre lahkumise kohta... Ja jäin juurdlema selle üle, kui palju see kaotus minu ja capoeira kui terviku jaoks tähendab. Decanio oli capoeirista. Decanio oli Bimba õpilane. Decanio aitas Capoeira Regionali luua. Decanio oli mõtleja. Decanio oli arst. Decanio oli poeet. Decanio oli sukelduja. Decanio oli purjetaja. Decanio oli nõelravitseja ja massaažiterapeut. Decanio oli sõdur. Decanio andis peksa ACMile [ilmselt poliitik Antônio Carlos Peixoto de Magalhães – viimane Bahia kolonel], kui nad mõlemad olid lapsed (tema enda sõnad)! Decanio oli judokas ja poksija. Decanio oli kirjanik. Decanio oli teise inimese töö avalik tunnustaja, jagades alati materiaalseid hüvesid või lihtsalt teadmisi, tehes seda jagamisrõõmu eest.
Mäletan täpselt, kuidas ühe vestluse käigus, kus ma peale käisin, et „capoeira on lagunemas ja et keegi peaks midagi tegema“, ta mind järsult katkestas, öeldes: „Teimosia, sa käid väga pinda. Tee hästi oma osa ja lase teistel teha nende omi. Aeg eraldab terad sõkaldest“. Selle jutu jõud oli minu elus veelahkmeks – üks niivõrd lihtne mõte, aga siiski nii raske üksi hoomata. Tolereerimatus elab mu enda näpu otsas, millega ma osutan teiste poole, aga kui mu näpp osutab kellegi peale, siis kolm sõrme osutavad mu enda poole – võid seda ise järele proovida, kui kahtled...
Decanio oli põhjata teadmistekohver. Oma 80 eluaasta jooksul nägi capoeira regionali ja angolat võtmas kuju, mis neil on täna. Ta nägi capoeira contemporâneat tekkimas. Nägi vormiriietuse ilmumist, nägi vööde ja nööride juurutamist. Ning peale nägemise kirjutas ja jutustas kõigest sellest. Vestlustes temaga olid, vabatahtlikult või mitte, küsimuste alged, mida esitan traditsioonide kohta [viide teisele artiklile]: asjad, mis minu jaoks olid „iidsed“, olid tema jaoks kaasaeg...
Capoeira kuldaastad, mis minu arvates olid 40- ja 50-ndatel aastatel (kui Waldemar, Bimba, Pastinha, Canjiquinha ja Cobrinha Verde tegelesid sellega aktiivselt), olid Decanio jaoks igapäev. Ta nägi, elas ja jutustas hetkedest, millest mina võin ainult unistada: minevikust, mida näen Vergeri (tema suur sõber} mustvalgetel fotodel, mis tema jaoks olid täis Carybé (samuti tema suur sõber) värve.
Aga nüüd Decanio lahkus. Tema nimi jääb ajalukku, ta pärand on hiiglaslik – võtab piisavalt aega, et läbi lugeda kõike, mida mestre kirjutas. Ja pea meeles, et Regionali „käitumisreeglid“ modelleerisid Cisnando ja tema koos Mestre Bimbaga. Ja et Regionali esimesed vormiriided, valged siniste triipudega särgid, olid samuti Cisnando ja Decanio idee. Ja et Mestre Bimba ja Tijubinade esimesed publikule avatud samba-de-roda esinemised toimusid Simpósio de Medicinas, Decanio kutsel. Ja et Pastinha käsikirjad digitaliseeriti ning anti hiljem Forte da Capoeirasse tema initsiatiivil. Ja et „capoeiratranss“ on üks tegevcapoeiristade füüsise ja metafüüsika käitumusuurimus. Ja et Bimba ja Cabecinha salvestised [link artiklile] jõudsid nii paljude inimesteni tema abil. Nimekiri on lõputu.
Decanio lahkus ja meile, kes me siin oleme, jääb küsimus: mida me tegema hakkame, et säilitada meie mestrete elu ja mälestust? Viimased ajad on olnud capoeirale rasked: Leopoldina, Arthur Emídio, Peixinho, Nacional, Bigodinho, João Pequeno, Tigrê, Negão Zumba... ja Decanio. Vähem või rohkem tuntud, kõik nad jätsid oma märgi ajalukku – ent kahtlemata kadus palju teadmisi koos nendega...
Kuid ma ei taha tunda kurbust mestrest rääkides. Ma tahan elurõõmu; sama elavat naeru, mis temal oli; sama viltust vaadet, kui ta tegi sinuga nalja ilma et sa ise arugi said, tahan mäletada julgustükke, silmi säramas meenutades mineviku ägedust; tahan meenutada granadillijäätise söömist Barras ning seeejärel tahan mäletada bussisõitu tagasi Salvadorist Paripesse; tahan mäletada lõbusat mängu tema ja Boinha vahel Zumbimba ajal ning selle järel külma õlukest ja elavat juttu kuumadel pärastlõunatel Vivenda Yemanjás...
"Quando eu aqui cheguei, / "Kui siia jõudsin, a todos eu vim louvar..."/ kõiki tulin ülistama..."
Nii pidi laulma mestre João Pequeno de Pastinha, kui ta jõudis Aruanda maile, müütilisse kohta, kuhu arvatakse, et lähevad surnud... kes kunagi ei sure... nii nagu usutakse Aafrikas!
Nii nagu João laulis palju kordi sedasama ladainhat, kus tahab, et saaks oma capoeira angolat näidata maailma neljas nurgas... vaat see oleks ilus asi, mida näha! Vana capoeirista mängimas tasakesi oma berimbaud ja laulmas... andmas rodale käsku alustada. Priviligeeritud, kes said João Pequenoga neid momente jagada, teavad hästi, millest ma räägin.
Need olid 94 hästi elatud aastat. Vean kihla, et ta ei viinud siit kaasa kahetsusi, see polnud tema moodi. Ei jätnud vaenlaseidki, tema hea hing poleks seda lubanud. Lahkus nagu linnuke, kerge ja õnnelikuna, nagu lähevad kõik suured mehed: kindlana, et missioon õnnestus.
Ta peaks nüüd olema koos isand Pastinhaga, ajades laisalt juttu, mis ei vaja palju sõnu, mida ainult head sõbrad oskavad ajada. Ja isand Pastinha peaks olema uhke oma poja üle. See tegi kõik nii nagu ta palus: hoolitses tema capoeira angola eest kogu väärikusega, tehes nii, et see leviks mööda maailma. Seemet, mille isand Pastinha istutas, oskas João väga hästi kasta ja kasvatada. Vaat, milline tore poiss see João Pequeno!
Ta ei rääkinud kunagi palju. Ainult siis kui oli vaja. Ning tol hetkel tuli temalt kõiksugu asju, mu sõber! Asju, mida meeles ja südames pidada. Aga tihti rääkis lihtsalt vaikusega. Tema alati ärksast pilgust ei pääsenud miski. Ta jälgis kõike enda ümber ja teadis täpselt, millal vahele segada, millal õiget teed näidata, kui arvas, et mäng rodas oli minemas vales suunas. Talle meeldis isegi veidi pingelisem mäng, selline, kus capoeirista peab oskama end pöörata, et mitte jalaga näkku saada. Aga ainult siis, kui nägi, et mängijatepaaril oli selleks „jahu kotis“. João ei lubanud kunagi kogenumal või kurikavalamal mängijal kasutada vägivalda teise, kogenematuma või vähem ettevalmistunuma vastu.
Kui rodas oli naine, siis ei lasknud vana capoeirista ühelgi täismehel näidata oma suuremat füüsilist jõudu või enamat malandragem' tüdruku üle, kes mängust vähem teadlik – asi, mis on tavaline capoeiras, mis ikka veel päris machoistlik. Et tüdruk ei peaks hakkama vastama provokatsioonile samal moel. Ning noomida sai see, keda ta nägi naist rodas väärkohtlemas, kaastunne! Lõpuks ütles ta alati, et „capoeira on tants, nii et kuidas sa kutsud naise tantsima ning taod teda?“ Ei tohi!
Lihtsus, headus, tagasihoidlikkus, kannatlikkus, teadmised, tasane ja kontrollitud jutt, ilma vajaduseta ennast lõputult esile tõsta, need olid João Pequeno kõige silmapaistvamad iseloomujooned, kohased tõelisele mestrele. Hoopis teistmoodi kui see, mida näed enamuse tänapäeva mestrede puhul, kes ise kuulutavad oma tähtsust capoeiras, kes teevad ja juhtuvad... kes löövad rinnale ja räägivad, räägivad, räägivad.
Nende 20 João Pequenole väga lähedal elatud aasta jooksul, oli mul privileeg ja võimalus õppida mõningaid väga hinnalisi (ja haruldasi) elu ja inimsuse õppetunde, mida poleks kunagi õppinud üheski ülikoolis, mida ei omandanuks mitte ühegi diplomiga, milline see ka poleks. See kirjaoskamatu mees, kes kunagi koolipinki ei nühkinud, vastutas teadmistepärandi eest, mille järgi seavad ennast tuhanded ja tuhanded inimesed meie riigis ja samuti kogu maailmas, kes teavad João Pequeno kui ühe läbi aegade kõige tähtsama afro-brasiilia rahvakultuuri ja traditsiooni mestre väärtust.
João Pequeno esindab kõikide kõrvalejäetute, tähtsusetuks muudetute, rõhutute häält, kes capoeiras leidsid viisi võitluseks ja vastupanuks, oma rahva traditsiooni elushoidmiseks ja kultuurile, mida alati taga kiusati ja mille kallal selles riigis vägivallatseti, õigusjärgsuse andmiseks. Vana capoeirista teadis väga hästi, kuidas hallata oma missiooni juhtkohta, vastutada capoeira angola taastamise eest eelmise sajandi 80-ndatest peale, kui pärast Mestre Pastinha surma oli see selgelt alla käimas. Kui ta end 1981 Forte Santo Amaros sisse seadis, siis alustas João oma akadeemias ülitähtsa liikumisega capoeira angola taasväärtustamiseks, tehes nii, et see leviks ja kindlustuks kui afro-brasiilia rahvatraditsiooni väljendus, mis on täna esindatud üle 160 riigis.
Aga João Pequeno ei pidanud kunagi seda kinnitama jääma, rääkimata tema tähtsusest capoeirale. Joãod peetakse üheks suurimaks capoeira angola kindluseks, kuid tema ei käinud seda kunagi kellelegi kuulutamas. Oma tagasihoidlikkusega õpetas ta meile, et mestre väärtuse tunnustamine peab tulema teistelt, kogukonnalt, mille osa ta on ning mitte iialgi tema oma sõnade läbi, mis on tihti kantud edevusest ja ülbusest. João lihtsalt mängis ja õpetas oma capoeirat. Ja seetõttu oli suur!
Ning sealt, Aruanda mailt, jätkab ta meie kõigi teede valgustamist.
João Pequeno pole surnud!
*Pedro Abib (Pedrão de João Pequeno) on capoeirista, sambista, filmitegija ja Universidade Federal da Bahia õppejõud
Ajalehe Tribuna da Bahia osas Caderno de Cultura ilmus 30/07/1988 ajalooline Valber Carvalho (ehkki tekstis teine nimi) reportaaž. Järgmisel aastal kutsuti ta esimest korda USA-sse, kus ta varsti jäi New Yorkis paikseks.
Angola. Capoeira vastupanuvõitlus
VALBER
ROBERTO CARNEIRO
Ühel
päeval kohtas Sérgio Porto, kuulus Stanislaw Ponte Preta, ühel Rio
de Janeiro Ipanema lukstänaval helilooja Cartolat kõnniteel autosid
pesemas ja sai šoki. Kuni eelmise novembrini, enne kui ta pensioni taotles, oli sel, kes Retiros Mataripe tanklast möödus, samuti palju
põhjust šokeerumiseks. 55-aastaselt raiskas üks maailma tähtsamaid
mestreid oma füüsilist energiat, oma osavust ja malíciat mitte
selleks, et gingada ja uutele capoeiristadele õpetusi edasi anda,
vaid selleks, et anda sära ja läiget plateerimiskoja ees peatuvatele räpastele
sõiduautodele. Selline on Brasiilia.
Täna,
"angoleirode" ja kõigi nende rõõmuks, kellele meeldib
capoeira kui rahvakunst, naases João Grande tundide andmise juurde
igal päeval professorite Moraesi ja Cobrinha Grupo de Capoeira
Angola Pelourinho akadeemias. João Grande käis seal vaid nädala
sees õhtuti, kui sai. Pühapäeviti oli kindlalt kohal, hommikuti.
Nüüd elab peaaegu legendaarne mestre capoeirat iga päev, päev
läbi. Nädala sees võivad capoeira angolaga alustajad "tunda
saada" tema malíciat kella 18-st 20-ni. Kella 20-st 22-ni on
juba alustanute kord olla João Grande lähedal. See on unikaalne
võimalus.
KAKS
RISTIPOEGA
"Akadeemias
on kaks poissi/ kellel nimeks João/ üks on taltsas madu/ teine on
kull/ üks mängib kõrgel/ teine väänleb maas/..." Neist
Mestre Pastinha poolt loodud värssidest oma lemmikõpilastele said
ajaloolise Pelourinho akadeemias laulud. Kahe "ristipoja"
nimed olid João; et nende vahel vahet teha, kutsus Pastinha üht
Suureks ja teist Väikseks.
Sündinud
Itagis, Bahia Lõunas, Kaljukitse tähemärgi all, tavatseb João
Grande kuningana valitseda maa lähedal, peaaegu lömitades,
"angoleirode" tüüpilises asendis, et sealt väljuda
kiirete vasturünnakutega tehes jalalööke õhus ja manöövritega,
mille capoeira angola, kõikidest kõige rohkem "juurtega",
võttis üle loomadelt. Jalalööke, pealööke ja rabo-de-arraiasid
imiteeriti analoogsetest liigutustest, mida loomade loomulik
kaitseinstinkt oli täiustanud tuhandete aastate jooksul. Siit
tuleneb, et capoeira angola on kõige lähedasem võimalik
"originaalsele" capoeirale, mida mängisid ohutu tantsu
vormis orjad (et oma isandaid ära petta) Kirde rohumaaks maha võetud
metsades, mida tunti kui capoeirasid, mis hiljem hakkasid viitama
neile, kes seda praktiseerisid. "Kus on neeger?", küsis
ülevaataja. "Ta on seal capoeiras", vastasid ta vennased.
Ei läinud palju aega, kui neist said "capoeirad". Nimi jäi
külge.
ALGUS
Farmitöölistest
vanemate poeg, João Grande, tuli 15-aastaselt Salvadori, et elada
Tororós. Alguses, et elatist teenida, läks ta tööle laadijaks ühte
cachaça-lattu. Irooniline on, et ta ei suitseta ega joo tänaseni, tema
cachaça on capoeira angola, mida ta iga päevaga tunneb ikka enam ja
enam ümber piiratuna, mida ametlik tundetus ja moonutatud
südametunnistused seavad angoleirode vastu. Kurb reaalsus on see, et
iga 10 uue praktiseerija kohta vaid üks eelistab capoeira angolat,
ülejäänud üheksa lähevad praktiseerima regionali. See on üks
stiilivariatsioon, mille lõi Mestre Bimba ja mida mängitakse
seistes, mis võimaldab teha teistest võitlustest pärinevaid lööke.
"Regional on capoeira edasiareng", räägivad selle
praktiseerijad. Angoleirod arvavad, et mitte. "Öeldakse, et me
peaks arenema, aga meile meeldib rütmi, laulu, mängu ja filosoofia
traditsioon, see on capoeira", süüdistavad angoleirod.
Kui arutelud
kõrvale jätta, siis elus on veel vaid kaheksa suurt angoleirost mestret:
Canjiquinha, Paulo dos Anjos, Curió, Virgilio da Fazenda Grande,
Bobó, Bom Cabrito ja kaks Joãod. Just need kaks viimast on tegevad.
Teiste sõnadega, parimat capoeira angolat on võimalik veel õppida.
Mitte lugedes raamatuid, vaid vesteldes ja kogedes võitlust koos
suurte mestretega. "Mestred ei muretse enam filosoofia ega
traditsiooni pärast", tunnistab João Grande ja "lubavad
oma angoleirodest õpilastel teha capoeiraga tuhat imelikku asja".
Waldeloir
Rego raamatus Capoeira Angola kinnitab autor, et Pastinha ei olnud
hea capoeirista. João Grande vaidleb vastu: "Ta oli parim, keda
nägin mängimas, ta oli suurepärane. Tol ajal tegi ta liigutuse,
joonistas selle üles ja pärast saatis Jorge Amadole, et see
jutustaks oma raamatutes", meenutab ta.
Algus oli
huvitav. Ühel pühapäeva pärastlõunal, kohas, mida tuntakse kui
Roça do Lobo, enamvähem seal, kus täna on Av. Centenariol Pedro
Melo Instituut. Oli 1953 ja ta on 20-aastane. Ta nägi üht capoeira
rodat, see oli João Pequeno oma. Teine João oli juba kaks aastat
Pastinha Akadeemias mänginud. "João, kus on su akadeemia?"
"Candeal Pequenos". "Mis päevadel?" "Pühapäeva
õhtul, teisipäeva ja reede öösel". "Kui palju maksab?"
2 mil-réisi (ta teenis 10 kuus). Järgmisel pühapäeval läks ta
sinna ennast kirja panema. Sai tuntuks ja täna on peaaegu elav
legend.
Tal
polnud kunagi hõõrdumist politseiga nagu juhtus Pastinha ajal, ta
ei kakelnud ka kunagi tänaval. "Ma olen juba need leidnud, kes
mu teele sattusid, jätsin selle sinnapaika", tunnistab. Täna
möönab ta, et inimesed, paljud neist, õpivad mängima, et tüli
norida. Ei ole enam seda austust, mis vanasti, ja kõik õpivad
väheke ning tahavad kohe mestreteks saada. "Täna on rohkem
mestreid kui õpilasi", heidab ta ette, meenutades, et
viisakusest pidi ta ootama, kuni Pastinha suri novembris 1981, et saada
contra-mestrest mestreks või tegema nagu João Pequeno, kes küsis
Pastinhalt luba, et avada oma akadeemia. Juhtumisi on mõlemad
akadeemiad täna ühes ja samas Santo Antônio kindluses, endises kinnipidamismajas, nii et João Grande koos Moraesi ja Cobrinhaga ei
aktsepteeri, et ükski õpilane tooks ühegi löögi "väljastpoolt",
mis ei oleks ainult "capoeira angola" oma.
SÜDAMETUNNISTUS
Capoeira
angola tegeleb suuresti capoeira südametunnistuse kui musta
kultuuriga, mis pärineb "juurtest". Seal antakse edasi
aafrika suulise traditsiooni detaile, mis ei käi läbi raamatutest.
"Ainult suurte meistritega koos elades ja vesteldes",
meenutab mestre Cobrinha olles põnevil saamaks teada rohkem
traditsiooni kohta, mida ta praktiseerib João Grande pideval akadeemias
kohalolul. "Käime vahel rääkimas mõne inimesega, kes kutsub
end angoleiroks, aga me ei leia eest midagi", räägib Cobrinha
reisist Kariibi merele, kust plaanib naasta augustis Capoeira Angola
Õpitoaks ja Esitluseks Santo Antônio kindluses.
Õpikoda
toob kokku Bahia ja teiste osariikide nagu Rio de Janeiro, Minase ja
Goiáse angoleirod, mestre Moraesi endised õpilased. Mestre Moraes oli omakorda João Grande õpilane. Nimi on juba valitud: Capoeira Angola,
Vastuvõitlus Orjuse Võltstühistamisele ja niikaua kui see pole
teoks saanud, kogunevad nad iga nädal õpikoda ettevalmistavatel
seminaridel laupäeva pärastlõunati sealsamas akadeemias.
Lõpetuseks
annab João Grande sotsioloog Waldeloir Regole teada, et ta ei olnud
Cobrinha Verde õpilane nagu väidab raamat Capoeira Angola. Tema
ainus mestre oli tagaigatsetud Pastinha. Nii nagu elul on kombeks
inimeste kulul suuri trikke teha, teeb seda temagi saatus: 35
aastat võitleb ta capoeira abil ja selle eest. Oli aeg, kui ta magas vaid
tunni päevas, mis oli pigistatud peatuses autode pesemise ja
Restoran Moenda folklooriliste esinemiste vahele. Täna, pensionil,
on ta tagasi tulemas tegema ainult seda, mis talle meeldib, võideldes
capoeira angola "elu" eest teistest võitlustest
sisseimbuva vastu, ometi ei huvitu tema kuuest lapsest ükski
capoeirast. "Ainult poksist ja kukevõitlusest, capoeira - ütlevad nad - ei anna midagi tagasi", võtab ta kokku. Aga tal
on veel palju ees.
Fiz sertão virar mar/ Tegin kõnnumaast mere Fiz a pedra derreter/ Panin kivi sulama Fiz noite virar dia/ Tegin ööst päeva Fiz o dia escurecer/ Panin päeva pimenema Até menino falou/ Isegi poisslaps tegi juttu Logo depois de nascer/ Kohe pärast sündi Laranjeira botou côco/ Apelsinipuu andis kookost Lampião amedrontei/ Lampiãod hirmutasin Com uma gota de saliva / Tilga süljega Até vulcão apaguei/ Isegi vulkaani kustutasin Mulher parir sete filhos/ Naise panin sünnitama seitset last Mesmo sem engravidar / Rasedaks tegemata Nascer cana na pastagem/ (Suhkru)roo kasvama karjamaal Mesmo sem ninguém plantar/ Ilma et keegi istutanuks Fiz o rio mudar de curso/ Panin jõe suunda muutma Adocei água do mar / Tegin merevee magusaks Tornei a terra quadrada/ Muutsin maa neljakandiliseks Já fiz nevar no verão/ Panin suvel lund sadama No inverno não choveu/ Talvel ei sadanud Depois de tanta bravura/ Pärast selliseid julgustükke Adivinhe quem sou eu/ Arva, kes ma olen camará
PS Enamusel puudest inglise- või eestikeelset vastet ei ole. Punktideta jäid ntsellised levinud puud:Palmeira=palm, Limoeiro=sidrunipuu, Limeira=laimipuu (kuigi tean üht lugu sellega), Aroeira=teat. anakardiline.
Banaan ja kookos on kõigile mõistetavad, edaspidine nüüd CAJUEIRO kohta Sünnivad kätest seotud vennad, üht süüakse toorelt, teist röstitult. Kes nad on?
"Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu ..." aga haljad on ka lääneanakardi (Anacardium occidentalis;sõnadest ana "tagurpidi" ja -cardium "süda"; see käib puu vilja kohta)oksad. Ja see puu on vähemalt sama auväärt kui jõulupuu. Puu söödav vili koosneb kahest osast, akažuuõunast (ehk kašuõunast), mida süüakse toorelt, tehakse mahlaks ja moosiks, ning akažuu- (kašu-) ehk india pähklist, mida röstitakse ja on võimalik eksportida.
Br. uurija Luís da Câmara Cascudo kirjutas:
"Cajueiro on levinud sümbol aja tähistamisel. Tupide kalendri järgi tähendas akažuu ka aastat, sest läks kokku cajueiro viljumistsükliga. Seetõttu hoiustati igal aastal üks akažuupähkel pudelkõrvitsas, et kokku lugeda elatud aastaid. Sealt tuli akažuu populaarne sünonüüm: aasta."
cajueiro kasutus rahvakultuuris
Uurime nüüd, mida cajueiro sümboliseerib Br. laulukultuuris. Alljärgnevalt mõningad laulud sambast, forróst, capoeirast jt stiilidest.
ABALOU CAJUEIRO/ Kõikus Cajueiro (DP, soolod CM Perna)
abalou cajueiro abalou / kõikus, cajueiro kõikus mas abalou deixa abalar / kui kõikus, las siis kõikus abalou cajueiro abalou oh iaia viva os antepassados/ elagu esivanemad abalou cajueiro abalou nunca vi terra dar fruto/ ma pole iial näinud maad vilju andmas abalou cajueiro abalou se não fosse semeada / ilma et sellesse oleks külvatud abalou cajueiro abalou
CAJUÊ /Cajueiro(DP) oh menina linda/kaunis tüdruk cajuê venha me buscar / tule mind otsima cajuê
Prof. Esquilo lisa viimasele laulule:
Eu plantei meu cajueiro/ Istutasin oma cajueiro No terrerio de iaiá/ emanda terreirosse Senhor do engenho/ Veski isand
Cajueiro quer cortar/ Tahab cajueiro maha lõigata
Do caju tirei castanha/ Akažuust võtsin pähkli
E joguei lá no terreiro/ Ja heitsin terreirosse E lá no meio da senzala/ Ja senzala keskel
Nasceu meu cajueiro/ Sündis mu cajueiro
Cajueiro não tem dono/ Cajueirol pole omanikku Não é de ioiô nem de iaiá/ See pole ei isanda ega emanda oma Dá fruta pro negro escravo/ See annab vilju neegerorjale
E sombra pra descansar/ Ja varju, kus puhata
EU VI JARARACA NO CAJUEIRO/Nägin Jararacat Cajueirootsas(autor ?, soolod CM Perna) eu vi jararaca no cajueiro/ nägin jararacat (teat. madu) cajueirootsas mas meu senhor mandou matar/ mu isand saatis mind teda tapma eu vi jararaca no cajueiro eu olhei pra ela, ela me viu primeiro/ ma vaatasin tema poole, ta nägi mind enne eu vi jararaca no cajueiro jararaca é venenosa / jararaca on mürgine eu vi jararaca no cajueiro se picar pode matar/ kui salvab, võib tappa eu vi jararaca no cajueiro
OH CAJUEIRO (autor CM Dorado)
Oh Cajueiro, meu cajuê/ Oh Cajueiro, mu cajuê Oh Cajueiro, meu cazuá/ Oh Cajueiro, mu cazuá
Cajueiro é nossa casa/ Cajueiro on meie kodu Cajueiro é nosso ilé / Cajueiro on meie ilé (maja joruba k.) Cajueiro nós da fruto/ Cajueiro annab meile vilju Que é castanhas pra comer/ Need on pähklid, mida saab süüa
Cajueiro é nosso terreiro/ Cajueiro on meie terreiro É o nosso abassá/ See on meie abassá (Angola terreiro joruba k.) Cajueiro é de Angola/ Cajueiro on Angola oma Olha venha vadiar/ Tule vadiaarima
NA GALHA DO CAJUEIRO/ Cajueiro Oksal (autor Wilson Simonal)
Vou fazer minha queixa / Ma kaeban ära Quando o meu papai chegar/ Kui mu isake tuleb Mamãe não me deixa subir nesse galho/ Emake ei luba mul ronida sellele oksale Ela disse que eu caio / Ta ütleb, et ma kukun E vou lhe dar trabalho/ Ja teen talle muret Quando o meu papai/ Kui mu isake Quando o meu papai chegar/ Kui mu isake tuleb Corro pra ele e vou lhe contar, oh!/ Jooksen tema juurde ja räägin ära! Papai, mamãe não quer/ Isake, emake ei taha Que eu suba no cajueiro/ Et ma roniksin cajueiro otsa Ela falou se eu subir eu caio/ Ta ütles, et kui ma ronin, siis kukun Da galha do cajueiro!/ Cajueiro oksalt!
Me tira, mamãe, me tira/ Võta mult, emake, võta mult Me tira deste castigo/ Võta mult see karistus Eu subo naquela galha/ Ma ronin tollele oksale Não corro nenhum perigo / Ei ole mingit ohtu Eu quero tirar caju/ Ma tahan noppida akažuud Eu vendo e ganho dinheiro/ Müün seda ja saan raha Me deixa, mamãe, subir, deixa subir/ Luba mind, emake, luba ronida Na galha do cajueiro!/ Cajueiro oksale!
Cajueiro pequenino/ Väike cajueiro Todo enfeitado de flor/ Kaunistatud õitega Eu também sou pequenino / Olen samuti väike Carregadinho de amor/ Kantud armastusest
Tradicional cajueiro/ Traditsiooniline cajueiro Dos meus avós traz lembrança/ Mu vanavanematelt toob mälestusi Testemunha evocativa/ Pealtnägija, mis tuletab meelde Dos meus tempos de criança/ Mu lapseaegu
O cajueiro não dá coco/ Cajueiro ei anna kookost Coqueiro não dá limão/ Kookospalm ei anna laimi O amor quando é de gosto/ Kui armastus on meeldiv Não produz ingratidão/ Ei tekita see tänamatust
Abala, abala, cajueiro abalador/ Kõigu-kõigu cajueiro Tão pequenino, carregado de flor/ Nii väike, kaetud õitega Fez um balanço na galha do cajueiro/ Sidusin cajueiro oksa külge kiige Ai que saudade onde eu embalançava meu amor/ Milline igatsus, kus kiigutasin oma armsamat
Deixei gravado no tronco do cajueiro/ Graveerisin cajueiro tüvele O nome dela e também o coração/ Ta nime ja veel südame Ela jurou que nunca ia me deixar, mas me deixou/ Ta vandus, et ei jäta mind kunagi, aga jättis E agora eu fiquei na solidão/ Ja nüüd jäin ma üksi
O nome dela que eu fiz no cajueiro/ Ta nimi, mille tegin capoeirole Faz tanto tempo que o tempo apagou/ Sellest on nii palju aega, et aeg sai läbi É doido um homem que confia em qualquer uma mulher / On segane mees, kes usaldab mistahes naist Ela foi embora e nunca mais voltou / Ta läks minema ega naasnud kunagi
O VALOR DO CAJUEIRO / Cajueiro Väärtus (autor Jacinto Silva)
Quando eu lembro cajueiro/ Kui mulle meenub cajueiro Ai que saudade me dá!/ Millist igatsust see küll tekitab! Uma lembrança bem forte/ Päris tugev mälestus Que faz me acordar / Mis paneb mind ärkama Sou feliz porque eu vejo/ Olen õnnelik, sest näen O cajueiro florar/ Cajueirot õitsemas
Cajueiro quando abala / Cajueiro kui kõigub Alerta o meu viver/ Ergutab see mu elu Se o abalo é muito forte/ Kui kõikumine on väga tugev Isso faz me estremecer/ Paneb see mind värisema Sua sombra vem da luz / Selle vari tuleb valgusest É a força do bem querer/ See on mu armsama jõud
Agora que estou vendo/ Nüüd, kus ma näen ... e o seu valor/ ... ja selle väärtust Eu quero ser pequenino/ Ma tahan olla väikseke Do tamanho de uma flor/ Õie suurune Cajueiro abala-abala/ Cajueiro kõigu-kõigu Cajueiro abalador/ Cajueiro, kõikuja O valor do cajueiro - Jacinto Silva by svencapoeira
CAJUEIRO GRANDE ABALOU/ Suur Cajueiro Kõikus (autor Dona Elza)
Nüüd ka väheke Br. puukirjandust, kus veel rohkem tundeid!
O CAJUEIRO (autor Rubem Braga)
Cajueiro pidi olema juba vana, kui ma sündisin. See elab minu kõige vanemates lapsepõlvemälestustes: ilus, suur, mäe otsas maja taga. Nüüd aga tuli kaart, mis ütleb, et see kukkus pikali.
Ma mäletan üht teist cajueirot, mis oli väiksem ja suri juba pikka aega tagasi. Ma mäletan suhkruõunapuid, cajá-mangot, suuri "ussitaimede"puhmaid (mida me kutsusime lihtsalt "talaks") ja kõrget "seebipuud", mis oli meie rõõm ja kogu ümbruskonna tüdrukute ihaldada, sest pakkus sadu muste pallikesi marmorkuulimänguks. Ma mäletan datlipalmi, ja paljusid põõsaid ja värvilisi lehestikke, ma mäletan ronivaid viinamarju, mis katsid suvekodu, ja tagasihoidlike lillede peenraid, "beijo-lilli", kannikesi. Kõik kadusid; aga suur leivapuumaja kõrvalja hiigelsuur cajueiro seal kõrgendikul olid nagu pühad puud, mis kaitsesid me perekonda. Iga poiss, kes kasvas, õppis selle tüve tundma, selle vilja teravust, parimat kohta, kuhu toetada oma jalg, et ronida cajueiro otsa,et sealt näha kaugemate majade katuseid ja mägesid eemal, tunda kerget kõikumist pärastlõunabriisis.
Viimasel suvel nägin veel teda; see oli nagu alati täis kollaseid vilju ja tangareid.Sadas: aga sellele vaatamata lasin Carybél mäkke ronida, et seda lähedalt näha, nagu keegi, kes tutvustab kaugemalt pärit sõbrale oma armastatud sugulast.
Mu noorema õe kaart ütleb, et see kukkus pikali ühel tuulisel pärastlõunal, raginaga, mis raputas jõekallast; ja kukkus eemale, justnagu mitte tahtes meie vana maja katust purustada.
Õde ütleb, et oli päev otsa heitunud, mõeldes me emast, me isast, meie vendadest, kes on juba surnud. Ta ütleb, et tema väiksed pojad ehmatasid teda; käisid mahakukkunud okste vahel mängimas.
See oli nüüd, septembri lõpus. Cajueiro oli täis õisi.
September, 1954.
cajueiro viljad
Osa tekstist UM AMIGO DE INFÂNCIA/ Üks Lapsepõlvesõber (autor Humberto de Campos, 1933)
Päev pärast kolimist meie väiksesse majja Camposes Parnaíbas, 1896, kui see lõhnas veel lubja, värvi ja värske savi järgi, pakkus Loodus mulle seal ühe sõbra. Kui ma kaevu kõrval asuvasse pooleliolevasse vannituppa sisenesin, siis avastasid mu silmad põrandal, karedate kivide vahel, mis seda katsid, ühe akažuupähkli, mis oli end lahti murdnud, ennasttäis, taimeihas puuks kasvada. Iseenda ümber kõverdatult paistis see rohkem ussi või krabi, kes kannab oma koda, kui arengujärgus taime moodi. Pähkel hoidis ikka veel kinni kahest esimesest kokkupõimunud ja punaseks muutunud lehest, mis olid nagu kaks painduvat juveeli, mis üritasid põgeneda oma seifist.
- Emake, vaata, mis ma leidsin! - hüüdsin, rõõmsalt, hoides lühikeste ja karedate käte haardes ebardit, mis ikka veel unistas päiksest ja elust.
- Istuta see maha, poeg... Pane see kasvama... Istuta see tahaaeda, aiast eemale...
Kiirustan, õnnelikult, koos oma elava pähkliga. Kolm- või nelikümmend meetrit majast, peatun. Teen kätega väikse augu, panen sinna tulevase puu, ümbritsen selle tellise- ja plaaditükkidega. Kastan seda. Kaitsen selle tibude nälja ja kanade ükskõiksuse eest aiaga. Igal hommikul, pärast näo pesemist, langeb lõbusa loputamise vesi just sellele. Jälgin heldimusega selle pehmete lehtede paljunemist. Näen neid värvi muutmas, klorofülli loomulikus arengus. Ja igaüks neist, välja sirutatud ja puhas, on nagu roheline ja liikuv keel, et tänada mind hoole eest, mida talle pakun, armastuse eest, mida talle soovin, maitsva vee eest, mida talle annan.
Mu cajueiro ronib taeva poole, areneb, kasvab jõudsalt. Mina kasvan, aga tema kasvab kiiremini kui mina. Aasta möödudes oleme sama kasvu. Me seisame sirgelt üksteise vastu, et näha, kes on pikem. See on noorukieas puu, elegantne, võluv. Kui ma saan kaheteistaastaseks, siis kannab ta mind juba oma esimestel okstel. Veel mõned kuud ja ma ronin üles, katsetades ta vastupanu. Ta kõigub koos minuga nagu üks suur nooruk, kes kiigutab kätel oma väikevenda. Kuni ühel päeval, kindel tema heraklese tugevuses, ei jäta ma teda enam. Ülendan ta oma laeva mastiks ja igal pärastlõunal ronin kõige püstisemale oksale, kus vasaku käega hoides tugevast varrest, püsti seistes, lasen valla, valjult ja heliliselt, melanhoolse laulu "Chegançast", mis on tol ajal kõige populaarsem pidustus Parnaíbas:
Assobe, assobe, gajeiro, / Roni, roni, mastimadrus, Naquele tope real.../ Sellesse tõelisse tippu... Para ver se tu avistas,/ Et näha, kas sa märkad, Otolina,/ Otolinat, Areias de Portugal! / Portugali liivu!
Parem käsi silmade kohal nagu kellelgi, kes uurib ekvaatoril horisonti, aga tegelikult uurib ainult naabrite aedu, Dona Páscoa aediku lehmi ja hr. Antônio Santeiro eesleid, ma vastan, oma kisendaval häälel, mida tuul tirib kaugele, seda lõhki rebides, nagu helisärki, kookospalmide kätes ja vanade aedikute postide otsas, mis on kaunistatud melão-são-caetanoga:
Alvíssaras meu capitão,/ Head uudised, mu kapten, Meu capitão-general!/ Mu ülem-kapten! Que avistei terras de Espanha./ Nägin Hispaania maid. Otolina, / Otolinat, Areias de Portugal!/ Portuguli liivu!
Värske ja selge mälu taasloob üksteise järel täpselt kõiki eepilisi seiklusi, kõiki melanhoolseid ja lihtsaid vana merelegendi laule, kus majesteetlik mulatt Benedito Guariba kord aastas, oma portugali meremeeste poolt improviseeritud caboclode ees tekitab ärevust Parnaíba liivastel tänavatel. Tugev tuul, mis tuleb Amarração poolt, meenutab mulle suure ookeani briisi. Mu valge särk, maalapse oma, lapendab, narmendades nagu lehviv lipp. Noor cajueiro, kõikudes koos minuga, tekitab mus heisatud masti tunde, see liigub minu ees, silmapiiri kaarel, kus taevas ja maa suud annavad ja segunevad, Hispaania maad ja Portugali liivad.
Vähehaaval saabub öö. Hall loor mähkub õrnalt lähemate kookospalmiaedade ümber. Dona Páscoa vasikad ammuvad kurvemalt. Nendest eraldatud lehmad vastavad suurema igatsusega. Hr. Antônio Santeiro eeslid kisendavad oma viit vokaali ja kooris „epsiloni“, tähistamaks valilt kella kuute. Hr. Antonio do Monte omad, kaugel, arutavad ja kinnitavad seda kisaga, kärss püsti, vahtides esimeste tähtede kuldseid teri. Ja mina, ühe maasse ankurdatud laeva mastimadrus, laskun kurvalt oma cajueiro lehtedega kaetud mastist, unistades tõusuookeanist, kadestades kadunud meremeeste tormilist elu, kel polnud vähemalt kohustust õppida petrooleumlambi valgel, järgmise päeva tundideks...
Kui olen kolmeteistaastasene ja tema kolmene, siis läheme üksteisest lahku, mu cajueiro ja mina. Sõidan ära Maranhãosse, ja tema jääb. Kodu jätmise ajal lähen talle siiski head aega ütlema. Kallistades tema tüve, surun ta oma rinna vastu. Läbipaistev ja lõhnav vaik jookseb vigastatud varrest. Kõrgemate okste otsas tärkavad esimesed väiksed ja lillakad õiekobarad nagu külmetavate laste väikesed küüned.
- Hüvasti, mu cajueiro! Kohtumiseni!
Tema ei ütle midagi, ja ma lähen ära.
Tänavanurgalt vaatan veel, üle aia, tema kõige kõrgemat lehte, väikest rohelist kaelarätti lehvitamas hüvastijätuks. Ja ma olen S. Luises, mehepoeg, eluvõitluses, karastamas oma keha raske tööga ja tugevdamas vaimu kannatustega, kui saan pika hõbepaberipaki, millega on kaasas kaart mu emalt: „Saadan sulle selle väikse karbi akažuumaiusega, siirupis. Need on esimesed sinu cajueiro akažuuõunad. Need viivad keele alla, ja ta saadab sulle tervitusi...“
Kui ma õigesti mäletan, siis Kiplingil on read, kus Ookean, Tuul ja Mets juttu ajavad ja vannuvad. Ja kõige ropum neist kolmest on Mets, sest siis kui lained ja tuuleiilid liiguvad mööda maad ja randu, tema, aheldatuna maa külge puujuurte kaudu, vehib kätega, karjub, vehkleb vihaste okstega, saamata põgeneda ega reisida... Saades oma ema kaardi, nutan, üksinda. Nutan, tema heasoovliku idee pärast. Ja nutan, üle kõige, oma cajueirot kadestades. Miks ei ole mulgi juuri nagu temal, et ma ei peaks lahkuma iial enam maalt, kus ma, vaatamata, mis oli, olin olnud õnnelik?
Ma lähen tagasi, ometi. Mu cajueiro on nüüd oma käed välja sirutanud, kristlikus püüdes kõigele varju pakkuda. Tema tüvest jookseb vaiku, aga ta kõigub, rahulolevalt, samade sõbertuulte muusika järgi. Tema kõige madalamad oksad moodustavad toole, mida see pakub lastele. Tal on õisi sumisevatele putukatele ja kahvatukuldseid vilju hallidele tangeritele. Ta on noor cajueiro, ja robustne. Ta on kogu elujõus ja oma taimeeksistentsi naiivses hiilguses.
Üks aasta edasi, ja ma lahkun uuesti. Teistkordne hüvastijätt; teistkordne jumalagajätt, veel tummem, ja veel kurvem:
-Hüvasti, mu cajueiro!
Maailm võtab mind oma titaanlike käte vahele, mis on täis pikitud okkaid. See lõbustab ennast minuga nagu Brobdingnagi kuninga tütar kapten Gulliveri haprusega. See monstrum käitub minuga halvasti, haavab mind, piinab mind. Ja mina, surmasuus, tõmbun tagasi Parnaíbasse, naasen, et näha oma maja, ja taasnäha oma sõpra.
- Mu cajueiro, siin ma olen!
Aga ta ei tunne mind enam ära. Ma olen mees; tema on vana. Haigus tekitab mulle näoarme, muudab mu välimust, muudab hääletooni. Tema on hiiglaslik ja tume. Ta oksad embavad kookospalme, uputavad apelsinipuid, kellega kurameerivad, või kasvavad üle aia ja pakuvad varju, tänaval, väsinud kitsedele, puhkepaigata kerjustele, ilma omanikuta kanadele... Ma tahan teda kallistada, ja ma ei saa. Tema tüve ümber on tehtud püstine aedik. Suures aedikus, mis on mudasse uppunud, kajab sea hääl... Õie pehmele ja vilja metsikule lõhnale järgnevad allpool muda ja mäda!
- Hüvasti, mu cajueiro!
doce de caju /akažuumaius
Nagu näha on cajueirol puu kohta palju häid omadusi:
see suur ja tugev, tihti vana ja auväärne, annab palju vilju, mida saab süüa ja müüa, selle otsa on lihtne ronida ja see kõigub toredalt, pakub varju ja tekitab nostalgiat (saudade).
See on ka mõnevõrra ohtlik, kuna selle otsast võib kukkuda või see võib ise pikali kukkuda.
Et sama tulemust meie kliimas saada, tuleks tamm, õunapuu ja pähkel omavahel ristata :)
CM Dorado rääkis, et tema üheks mitte vähem tähtsaks mõtteks oma koolile cajueiro nimeks panemisel oli ka see, et selle hääldamine ei ole mittebrasiillastele liiga raske.
Mestre Moraes Já vi muita falsidade/ Olen näinud palju valelikkust
Já vi muita falsidade/ Olen näinud palju valelikkust Parente da traição/ Reetmise sugulast O beijo de Judas é pouco/ Juudase suudlus on vähe Pra fazer comparação/ Sellega võrreldes Cuspir no prato que come / Sülitus taldrikule, kust sööd Depois que se alimentou/ Pärast seda, kui kõhu täis said É prova que tu combinas/ On tõestus, et klapid Com esse mundo enganador/ Selle petva maailmaga Da minha água bebeu/ Minu veest sa jõid Do meu pão se alimentou/ Minu leivast said söönuks Do obrigado esqueceu/ Tänu sa unustasid E do adeus nem se lembrou/ Ja hüvastijätt ei tulnud isegi meelde Prenderam Jesus na cruz/ Jeesus seoti ristile E você apedrejou/ Ja sina heitsid kive Camará
Kauksi puhkebaasis (mis saab sel aastal 50-aastaseks!) toimub tänavu muude tegevuste seas Kauksi Angola LAager (KALA), mis jätkab viimase 3 aasta traditsiooni suvel seal mändide all kokku saada.
M Pedrinho Angoleiro Parece Uma Cobra/ Angoleiro on kui madu
Angoleiro parece uma cobra/ Angoleiro on kui madu Se rasteja pelo chão/ Ta väänleb mööda maad E o seu veneno é perigoso / Ja ta veri on ohtlik Quando não cega, aleija / Kui see ei tee pimedaks, siis teeb vigaseks Até pode lhe matar / See võib su isegi tappa Parece praga de madrinha/ See on kui ristiema pandud needus* Quando roga é pra pegar / Kui ta selle "tellib", siis jääb see külge Andam dizendo por aí / Käivad jutud Que Angola vai acabar / Et Angola saab otsa Andam dizendo por aí / Käivad jutud Que Angola morreu / Et Angola on surnud Mandinga de Ambalas /Ambalade mandinga Quilombos do Arerê / Arerê** quilombo Angola ressuscitou / Taaselustas Angola
* guugeldasin, pidavat kõige kõvem olema
** see on M Arerê, sain teada M Pedrinho enda käest
Zeca Pagodinho lugu Saco Cheio/ Kõrini, ladainhaks adapteerinud CM Dorado:
Os habitantes da Terra / Maa elanikud Eles estão abusando/ Nad kuritarvitavad Do nosso supremo divino/ Meie jumalikku ülimust Estão sobrecarregando / Nad koormavad (Maad) üle Fazendo mil besteiras / Tehes tuhandeid tobedusi E o mal sem ter motivo / Ja põhjuseta halba E só se lembram de Deus / Neile meenub Jumal vaid siis Quando estão a perigo / Kui nad on ohus Deus lhe pague, Deus lhe crie/ Jumal sulle tasub, Jumal sulle loob Deus lhe abençoe / Jumal sind õnnistab Deus é nosso pai/ Jumal on meie isa Deus é nosso guia/ Jumal on meie teejuht Tudo que se faz na Terra/ Kõiges, mida teed Maa peal Se coloca Deus no meio/ Aseta Jumal keskele Olha Deus já deve estar/ Jumalal peaks juba Ficando de saco cheio/ Olema kõrini Camará
Külas olid Contra Mestre Dorado Bordeaux'st, Mico ja õpilased Escola Cajueiro Turku'st ja Canelão õpilastega Os Angoleiros do Sertão koolist Helsingis. Üks video Katoliku kooli saalist siin, teisi vaata sealt: youtube.com/simunista
Toimus ka tänava-roda - Küüni ja Poe tn nurgal -, mille videodest üks siin ja teisi vaata sealt: youtube.com/simunista
