Mestre Pastinha kirjutab oma raamatus:
"Capoeirat "mängitakse" kas kavatsustega, mis toovad kaasa tõsiseid tagajärgi ja väljuvad sportlikest piiridest või esitluste stiilis, kus aeglasepoolsed löögid mööduvad vastasest lähedalt, riivates, või peatatakse valitud sihtmärgi lähedal. Viimasel juhul, kahtlemata, meenutab Capoeira Angola suurepärast tantsu, kus salakaval "ginga" näitab capoeiristade erakordset painduvust.
Aga, Capoeira Angola on eelkõige võitlus, vägivaldne võitlus." (Pastinha, Capoeira Angola, 1964)
Mestre Pastinha, suurim capoeira-filosoof, kui arvesse võtta tema kirjutatud raamatut, käsikirju, heli- ja videosalvestisi, rääkis capoeirast kui võitlusest, tantsust ja mängust, isegi kui spordist, sest pani ta ju oma koolile nimekski Centro Esportivo de Capoeira Angola / Capoeira Angola Spordikeskus. Seega on võimalusi capoeira olemuse defineerimiseks suhteliselt palju.
Hakkasin kord mõtlema, miks capoeira angolast räägitakse (sh M Pastinha) kui võitlusest, kui vanades 1950-60ndate videodes pole kusagil midagi päris võitluse moodigi. Võibolla on vastus selles, et pool sajandit tagasi oli videokaamera väga haruldane ja millegi ülesvõtmine vaevaline, nii et capoeiristad jäidki kaamerale vaid ilusa tantsuga ja nii planeeritult. Tänavatel ja vast ka akadeemiates pandi üksteist rohkem proovile, millest ka see "vägivaldse võitluse" loosung.
Aga capoeira kui võitluse kohta lugesin ka kunagi, kui ma ei eksi, siis ühe mestre kommentaari, et capoeira on olelusvõitlus, võitlus ellujäämise nimel. Seda ilmestab näiteks artikkel, mis räägib, kuidas capoeiristad teevad turistidelt raha saamise nimel pikki roda-tööpäevi ja unistavad Euroopasse-kutsest.
Nüüd aga teisele lainele.. Kas capoeiristat seovad mingid aukoodeksid?
Kirjutab M Luiz Renato:
"Capoeirista, olles võitleja, ei tohiks mitte mingil ettekäändel keelduda teise capoeiristaga ei rodas ega mõnel üritusel mängimast, kuna seega käituks ta argpükslikult ja solvaks arusaamu capoeirast, võitlusest, mida iseloomustatab selle võitlusvõime. [selline hüpotees siis]
Nagu teistes sofismideski*, on see argument, mis ei pane tähele uusi arenguid, mis on capoeiraga toimunud. Pole mõtet nõuda, et capoeirista üritaks tänapäeval ennast seada vastavalt "võitlejaeetikale", sest capoeiral tuleb koos eksisteerida paljude muude tegevustega, millest inimese elu koosneb. Kas oleks mingit mõtet suruda karate või mõne muu võitluskunsti harrastajatele peale samuraidele omast käitumist, ilma et kohandutaks kaasaegsele maailmale? Ilmselget mitte, niisamuti nagu tänapäeva capoeiristat ei saa seostada orjaga, kes võitles oma vabaduse eest. Seega on tarvilik, et capoeira-mängijal oleks piisavalt arukust nõuda, et austataks tema valikut praktiseerida capoeirat kui võitlust, mis rikastab tema elu, ja mitte tigedat kahevõitlust, mis seab ta ohtu. Lõppude lõpuks on kõige suurem vabadus, mida capoeira suudab meile pakkuda tänapäeva maailmas, vabastus piirangutest, mida ühiskond meile igapäevaselt peale surub. Praeguse aja ike peab murdma ahelad, mis ei kammitse mitte meie käsi või jalgu, vaid meie mõtteid, mis on loominguliste võimete arendamise teel ja mis väljendavad meie tõelisi isiksusi."
Ega siin polegi muud lisada, kui et piiss määnn :P
* näiliselt õige, kuid sisuliselt väär väide
1 kommentaar:
Postita kommentaar