Artikleid

Mõni aasta tagasi ilmus selline artikkel Avenüüs. Tegin nurksulgudesse vaid ühe paranduse.


Võitlustants capoeira oli kunagi Brasiilia orjade ajaviide ja kurikaelade tööriist, vaba nii vormis kui otstarbes. Sellega tegelejaid kardeti, vahel põlatigi. Aastate jooksul on see ala üle elanud tagakiusamise politsei, keelustamise riigi ja kuritarvitamise omakasupüüdlike poolt. Tänaseks on capoeirast saanud oma juuri meeles pidav võitlustants, mille mitmekesisust väga raske üle trumbata.

CAPOEIRA – TANTSIDES TULEVIKKU
Sven Pruul, Kadri Kiiskmann

Capoeira on inimloomuse väljendus. See on energia, mis paneb ühekorraga laulma, tantsima, hüppama ja mängima. Tal ei ole piire ja alati võid sa temas midagi uut leida. Capoeira on leevendus vajadusele tunda, et oled elus. Capoeiras väljendub Brasiilia ja tema inimesed – kogu see mentaliteet, millest esimesena torkab silma tohutu rõõm elust enesest. Raskustest saadakse üle imetlusväärse kergusega, justkui mängeldes. Paistab, et brasiillastele ei tule pähegi, et mingile asjale võiks reageerida depressioonivajumisega, istumajäämisega, tegevusetusega. See on inspireeriv.

Brasiilia hing
Capoeira on lahutamatu kultuurist, kus ta sündinud on. Jutt pole vaid Bahiast (osariik, kuhu hakati esimesena orje tooma) ega väljavalitud ajaloolõikudest, vaid kogu kultuuriruumist, rahvusest ja keelest, isegi mustadest ubadest ja tänapäeva kehakultusest Rio de Janeiros. Capoeira pole vaid valitud seltskonna privileeg ega lahuta sellega tegelejaid teistest inimestest.

Kunsti salapärasse saab selgust tuua alles aastaid selle sees olles, kuid ka siis vajatakse edasiminekuks abi endast kõvasti kogenumatelt. Capoeira tarkusi ja oskusi pärandadakse meistrilt õpilasele, kes omakorda ühel hetkel saab küpseks saadud elukogemusi teistega jagama. Aja jooksul kunst muutub, kaotab osa oma algupärast, võidab juurde uut ja kasulikku.

400 aastat pärast capoeira arvatavat sündi ja 200 aastat pärast selle esmakordset kirjalikku mainimist reisikirjeldustes, on kunagisest peksupoisist saanud ahne vallutaja – maailma tantsulavad, spordisaalid, tagahoovid – kõikjal võib kohata kummalise kaarja pilli, berimbau, rütmi järgi mängivat ja tantsivat noorsugu. Capoeira austajate hulgas leidub nii pühapäevaharrastajaid, kes oma vähese kogemuse varal püüavad hakkama saada, kui ka tõeliselt pühendunuid, kes erinevate koolkondade poolt välja töötatud tehnikate järgi üha edasi täiusele pürgivad.

Roda energia
Capoeira tundmaõppimiseks tuleb ise seda kunsti proovida. Osa sellest moodustavad treeningud: kerged ja väsitavad, rütmikad ja rutiinsed, sinna kuulub teiste ja enese füüsiline ja vaimne edenemine, isegi grilliõhtuid treeningkaaslastega, aga enim kindlasti maagiline ring – capoeira roda, mille sees on igaühel võimalus olla originaalne ja end hästi tunda.

Roda loovad treeningust osavõtjad, kellel kõigil on oma roll. Ringi „pea” moodustab väike löökpillirühm (pandeiro, atabaque, agôgô), mida berimbau abil dirigeerib ringi „aju” ehk mestre, keda võib asendada ka õpetaja või mõni kogenum õpilane. Enamuse ringist moodustavad „kopsud, käed ja jalad” ehk siis koor, mille hulgast siseneb järgemööda ringi kaks vastast, kes füüsiliselt ja vaimselt mõõtu võtavad, hoidudes seejuures üksteisele haiget tegemast. Lubatud on nii kontrollitud jalalöögid, igasugune akrobaatika kui pettemanöövrid, arvestada tuleb aga oponendi oskustega. Võitja, ehkki nende üle arvet ei peeta, selgub selle järgi, kes end rodas rohkem kodus tunneb. Allajäänu aga võidab ehk rohkemgi, kui ta oma vigadest aru saab ja neist õpib. Pillimängijad tekitavad juhi eestvedamisel rütmi, koor saadab seda käteplaksudega, samal ajal toimub solisti ja koori vahel laulu vormis dialoog. Laulud on portugali keeles, sisult lihtsakoelised, vahel ka kahemõttelised, ning pärinevad enamjaolt sajanditetagusest müstilisest ajast.

Võitlustants ise on väljakutse eelkõige iseendale – et seda hästi teha, peab end põhjani tundma ning oskama nii vaimselt kui füüsiliselt mobiliseeruda. Roda toob välja esineja nii tugevad, olgu nendeks loomingulisus, mängulisus või tähelepanelikkus, kui nõrgad küljed: viha, arguse või ükskõiksuse. Oma iseloomu on capoeiras raskem varjata kui tavakeskkonnas, kuid capoeira-identiteet ei pea tingimata igapäevasest, tavalisest ja tõelisest erinema.

Jõud ja graatsia
Peale mängu, tantsu ja vahva ajaveetmisviisi on capoeira ka enesekaitse [mitte tingimata ainult füüsilise vägivalla vastu]. Sellega tegeldes hakatakse tahestahtmata võrdlema enda keha teiste omadega, õpitakse tajuma ja teadma oma reaktsioone ning teiste omi rahuga võtma. Et igasugusteks ootamatusteks ettevalmistunud olla, piisab ka vähestest oskustest. Enesekindlust saab siit aga juurde kuhjaga.

Capoeiraga võib alustada igaüks – ei vanus, sugu ega füüsiline vorm pole piiriks, kui inimene ise neid omale piiriks ei sea. Esimesed sammud tehakse koos treeneriga, millele lisandub ajapikku teiste õpilaste poolehoid ja toetus. Kui oled maitse selle originaalse võitlustantsu järele suhu saanud, siis julgus, teadmised ja janu nende järele kasvavad iga päevaga. Ja enne, kui arvatagi võib, on eilsest algajast saanud osa ülemaailmsest sõpruskonnast, mis ühendab vanu meistreid, toredaid treenereid, vahvad ja külalislahked kolleege. Capoeirast saavad kasu kõik.

Neide-naisi võib alguses heidutada vajalik füüsiline jõud, mis tundub meestele capoeiras eeliseid andvat. Kuid ka naistel on oma tugevad küljed – hea painduvus, intuitsioon, aga ka naiselik kavalus. Hea capoeirista tunnuseks – olgu ta siis mees, naine või laps – on siiski tehnika valdamine ja osavus. Igaühe keha ja võimed on ju erinevad, sestap tuleb üles leida enda eelised ja neid arendada.

Piisava järjekindluse, tugeva tahte ja entusiasmiga on kõik saavutatav – tõkked on meie endi peas. Ja lõppude lõpuks õnnestuvad kõige paremini asjad, mida tehakse kirega.