september 09, 2010

Ego capoeiras - ego, see närune!!

M Squisito seletab alljärgnevalt pikemalt lahti, mida ta mõtleb, kui ta räägib egost capoeiras. Paljude jaoks võib see olla üllatav, aga kindlasti olete kuulnud gruppidevahelisest vimmast, kogenud seda minu blogigi vahendusel, või käitunud ise egoistlikult. Kui veel mitte capoeiras, siis elus. Aga eks me kõik ela ja õpi, kes rohkem, kes vähem..



EGO CAPOEIRAS – EGO, SEE NÄRUNE!!

Tahan selle tekstiga väljendada veidi rohkem seda, milleni olen jõudnud aja jooksul, mil olen jälginud Egot capoeiras. See on ühtlasi teemaks raamatus, millega plaanin tegeleda tulevikus.

Kahjuks pean tunnistama, et ego on capoeiras muutunud patoloogiliseks, tal on epideemia tunnused.

Aga kuidas? Kas on see selle pärast, et capoeira on praktikas hakanud enda järgijates egoistlikku faasi looma? Või on see osa tänapäeva capoeirista eneseületamise protsessist, mis tekitab temas kui indiviidis oma kõrvalmõjuna teatava ülepingutatud ja patoloogilise enesehinnangu?

Või on see veel üks loomulik tagajärg faktile, et capoeiristad peavad hakkama saama nende üle domineerivate maailma ebaõiglusega?

Pane tähele, et selle viimase hüpoteesi süüdlane on poliitiline küsimus, millega capoeirista seisab silmitsi oma vabanemisprotsessis – vähemalt kehtib see capoeiristade kohta, kes algselt ja ajalooliselt pärinesid ühiskonna kõige madalamatest kihtidest, keda hävitati pikki aastaid esialgu valgete ja hiljem kõrgklassi poolt, kes tavatsesid end kutsuda marksistideks ja lendlehelikuma nimega – aktivistideks .

Tänaseks on see muutunud ja seostunud keskklassi capoeirapraktiseerija diskursusega, kellel on pidev juurdepääs meediale. Sellega kaasnevad küsitava väärtusega hoiakud nagu individualism, nartsissism ja seesama ego, mis katavad ja kaitsevad niivõrd paljusid meist igasuguste nõudmiste, kriitika ja vastutuse eest, mis peaks kaasnema sellise degradeerunud käitumisega, mida kohtame capoeiras.

Et see uurimus ei paistaks pelgalt akadeemiline, mis baseerub raskesti tõestatavatel hüpoteesidel, võiks keegi küsida, kus ja kuidas see EGO manifesteerub...?

Ego fenomen on üllatavalt levinud. Võite seda uskuda. Enesekultus, olgu selle esinemisvorm milline tahes, on ego manifestatsioon...

•Paljud küsimused, mis eksisteerivad capoeiras, nagu inimeste- või gruppidevaheline sobimatus, on reeglina mõne ego toode, mis deklareerib seda vaevu hoomatavalt, peites selle politiseeritud diskursuste taha, mida kirjeldasin üleval.

•Paljude capoeiristade negatiivne või deformeerunud vormimine, kes käituvad rodades ebaelegantselt või halvastikasvatatult: laulavad (reeglina viisist mööda või nagu üksildased paabulinnud!) tihti siis, kui rodas on kohal teisi palju vanemaid capoeiristasid või meistreid, nõuavad vahel mõnel üritusel privileege nagu osalemine kooli lõpetanute või meistrite rodas ja soovivad olla vabastatud maksudest kursuste või särkide eest. See on ego.

•Austusepuudumine uustulnukate vastu: jätavad nad tihti tundideks rodade järjekorda ilma mingi võimaluseta mängida ja on tundetud selle suhtes. See on ego.

•Ostavad välja vanema rodas mängiva mestre, laskmata tal kasutada oma vabadust valida, millal rodast lahkuda. See on ego.

•Proovivad domineerida või solvata teist capoeristat või kaaslast, kes pärit samast grupist või mõnest teisest. Tihtipeale teevad seda vägivaldselt, ainult ebajärjekindla suhtumise või tehnika puudumise tõttu algaja liigutustes, justkui paistab, et viimane võiks kooli lõpetanut kuidagi ähvardada. See on ego.

•Takistavad mõne inimese tunnustamist tema talendi tõttu, jättes ta varju kui võimaliku konkurendi või kellegi, kes võiks nemad varju jätta hetkel või tulevikus. See on ego.

•Annavad trenni demonstreerides oma oskusi ja suutlikkust, austamata algajate või mistahes põhjusel nõrgemas seisus olevate inimeste piire.

•Okupeerivad roda, kus on palju inimesi ja tahavad mängida n korda, samal ajal kui paljudel pole mingit võimalust mängida. See on ego.

•Uhkustavad toime pandud agressioonidega, ülistavad ennast ise, uhkustavad oma talentide või arvatavate talentidega. See on ego.

•Seavad ennast alati esimesele kohale, kujutlevad end priviligeerituiks ja peavad end teistest inimestest paremaks, vaatamata oma tasemele. See on ego.

•Tõmbavad end õhku täis, et pajatada enese võimetest ja lasevad end paista kõikjal ülivõimekaina. See on ego.

•Keelavad teistele võimalusi, kehtestavad oma autoriteeti või esitavad kohatuid nõudmisi. See on ego.

•Kritiseerivad põhjendamatult inimesi, kes proovivad kasutada oma prestiiži või oma sära teiste ees, või isegi siis, kui selleks on põhjust. See on ego.

•Vaadavad ennast peeglist ja tunnevad ennast suurema või paremana kui teised. See on ego, pealegi morbiidne lollus...

•Proovivad igal hetkel silma paista ja eriti siis kui kohal on palju inimesi või tehakse pilte, kui kohal on autoriteete, vanimaid meistreid etc... See on ego.

•On loogiline, et see nimekiri võib jätkuda veel pikalt...! Proovin siin vaid illustreerida situatsioone, kus egod ennast capoeiras manifesteerivad...

Ja see, mida me näeme, on enamasti selles suunas: me peame ennast kehtestama... Capoeira on julge tüüp... Keegi ei suuda capoeiristat kinni pidada... Mina olen üle kõige... Need ja teised tobedused, mis on tänapäeval levinud.

Võibolla võiks seda kõike pidada õiglaseks mineviku capoeiristade argumendiks ja motivaatoriks, nende, kellel oli põhjust ühiskonna reegleid täis ämber kummuli lüüa... Aga meil tingumustes, kus enamus gruppe koosneb keskklassi kuuluvatest praktiseerijatest...? Meile see diskursus ei kohandu.

Aga juba öelduga on seotud veel kurvem seik.

Ego on üks kannatuse vorm. See on ebakindlusest põhjustatud kannatus. See on lahendamata sisekonfliktid. See on probleem, mida me ise ei pea probleemiks. See on elamine minevikus, seal, kus juba olime või mida tegime. See on reaaalsuse mittetundmine. See on vajadus endale oma staatust pidevalt kinnitada, seega on see vaimuseisund, kus peame alati kellelegi midagi tõestama... See on kahtlemata dimensioon, kus puudub inimhinge sära.

Hästi, miski või keegi ei suuda seda protsessi kontrolli all hoida. Kuni sinnamaani, et capoeiristad ei taju, milliseks see capoeira-praktika muudab. Kui me näeksime selliste hoiakute negatiivseid aspekte, siis ehk hakkaksime sellele vastu või vähemalt näitaksime selgelt välja oma tülgastust selle suhtes.

Nimetatud valented (e.k ~ hulljulged), näiteks, on enamasti ennasttäis ja ärritavad superegod, kes tahavad tõestada oma ülemuslikkust vähem õppinute, vormist väljas olevate, teadmatute, rahulike, füüsiliselt nõrgmate üle etc... Ego on sel juhul paljukasutatav retsept, millega uusi gruppide uste juurest eemale peletatakse. Ning hiljem ei saa me ikka veel aru, miks capoeira oma osavõtjate osas on nii palju vähenenud.

Teiste sõnadega kinnitan, et capoeira, mis on enim keskklass käsutuses, toodab oma praktikas kollateraalselt paljusid negatiivseid tagajärgi. Seda iseloomustab eelkõige indiviidis paisunud ego.

On selge, et paljud madalamates ühiskonnakihtides langevad niisamuti selle ohvriks. Keegi ei pääse egus patologicus urbanuse – kui sellele nähtusele anda pompoosne nimi – viiruse käest. Ei saa unustada, et kommunikatsiooniplahvatus, mida toetab globaliseerumine, viib suurtes keskustes algatatavad mõjutused kõigi sotsiaalsete ringkondadeni. Nagu ütles Caetano Veloso: Vesinikpomm, luksus kõigile! See esindab halvimate asjade propageerimist kõikide ühiskonnakihtide seas.

Nii on meil capoeira puhul igaühel vääramatu õigus hakata tundetuks pommitajaks või kohutavaks kaagiks, keda kõik sellisena ka teavad... See on massegofitseerimise arengu allprodukt, mis lubab ja stimuleerib ego epideemia õhutamist capoeiras.

Capoeira juurutas arvatavasti kuni XX sajandi keskpaigani ennast vaid ühiskonna majanduslikult kõige madalamates kihtides.

Capoeiristad olid pärit perifeeriast, äärelinnadest, linnaliste favelade ja muudelt ühiskonna vähemsoositud populatsiooni aladelt. Loogiliselt võttes see muutus, kui keskklass tuli capoeirasse, alguses diskreetselt, kuid alates viiekümnenda dekaadi lõpust inkorporeerus capoeiraliikumistesse seda klassi hulgi.

On lihtne mõista, et majanduslikult kõige madalamast klassist pärit capoeiristad suutsid vaid harva capoeira-õpetajatena esile kerkida. See tee oli ilmselgelt avatud keskklassi esindajatele.

Seetõttu diskursus, mis algselt oli õigustatud capoeira, selle opressiooni ja klassivõitluse seisukohast, pandi keskklassi poolt capoeira akulturatsiooni protsessis käeraudadesse, mis capoeirat elustas ja arendas, luues midagi, mida mu sõber Jota Bamberg, Mestre Angoleiro, kutsub capoeira-riiuliks, kus meedia abil hajutati capoeiristade mass üle kõigi sotsiaalsete astmete.

Mitteorja-klassi tulek capoeira-praktikasse on hästi uuritud Letícia Vidor de Sousa Reisi töös, uurimuses, mis on avaldatud raamatus O mundo de pernas para o ar, Ed. Publisher Brasil, aasta 2000, kus autor näitab muuhulgas, et seadusandlus, mis meile paistab alati lihtsalt viisina, millega valitsus üritas capoeiraga võidelda, sisaldas tegelikult teatud määral kontrolli politseipoolsete tegude üle, politsei üle, kellel oli õigus capoeirisitasid kinni võtta ja karistada. Tänu sellele seadusandlusele tekkis õigusemõistmine enne karistamist, mis vabastas politsei üleliigsest autoriteedist ja andis õigusemõistmise üle kohtuprotsessile...

See näitab, et isegi capoeiraga võitlemise või kontrolli sotsiaalsetel mehhanismidel ja selle negatiivsetel sotsiaalsetel tagajärgedel – gängide konfliktid, röövimised ja inimeste peksmine, võimulolijate hirmutamine etc, oli olemas teine pool, milleks oli anda peavarju ja kaitsta juhuslikke mitteorja-capoeiristade esindajaid, kes läksid kinni keelatud capoeira-kunsti praktiseerimise tõttu.

Hiljem hakkasid paljud selliste linnade getode nagu Rio de Janeiro või Salvadori (mitte tingimata selles järjekorras) capoeiristad oma positsioone poliitiliselt polemiseerima, paljud liitusid keelatud Kommunistliku parteiga (nagu oli Mestre Onça Tigre puhul, kes õpetas Komparteis marksistlikku teooriat). See debatt oli stimuleeritud mitmete teiste capoeiristade poolt XX sajandi esimese poole lõpus, sealhulgas capoeiristade poolt nagu Mestre Decânio, austatud Mestre Onça-Tigre, Mestre Traíra ja Mestre Bimba, kellel oli palju keskklassi, ülikoolide ja teiste kõrgemate ühiskonnakihtide õpilasi.

Mestre Onça-Tigre rääkis alati oma parandamatu kommunistliku kalduvuse tõttu teatava lüürilisusega, et capoeira oli olnud Brasiilia esimene poliitiline partei...

Meie poliitiliseetud õigustamiste asemel oleks meil võibolla hea omada teatud määral patukahetsust või sügavamaid, humaansemaid, mõttekriitilisemaid, julgemaid ja meie piiridega sobivamaid väärtusi. Oleks hea seada capoeira õppimise teekonnal uusi väljakutseid, ka capoeirale endale, kui selle teoreetilise, moraalse või filosoofilise kasvu uusi verstaposte või lihtsalt selleks, et Capoeira võiks ennast elustada humaansemate teadmiste kõrgemate tasemete suunas. Nii küündiks see kõikides kogukonnakihtides võibolla isegi sügava ja respekteeritud teadmistekogu staatuseni ja isegi planeedi mõtteeliidini.

Aga capoeira ei arenenud oma praktiseerijate seas selle juhtlause üle mõtisklemise läbi, selle egoga ettevaatamise läbi. See paistab olema pigem capoeirasiseste mõtlejate ebavajalik mõtestus... Õnneks sätivad paljud ennast selle ettepaneku suunda, mis taotleb filosoofilise toodangu suurendamist capoeiras... Ettepaneku suunda, mida esmases plaanis pakub see blogi siin...

Tahan kinnitada, et kõik siinsed mõtted on alati lukku pandud pärast hoolikat analüüsi.

Kui meie egoistlik probleem oleks lahendatud, võiksime kasvada sotsiaalse aktsepteerituse ja respekti poole, meie, capoeiristad, kes me oleme ülikompetentsed olendid oma mõttekriitilises emantsipatsioonis, mille limiiks on võibolla vaid ainult uute horisontide, mida läbida, või uute perspektiivide puudumine, mis tõstaks meie võitlejavaime suurema vaimse suutlikkuse läveni...

Kuid tunnistan strateegilise mugavuse tõttu ja alibi loomiseks oma lõpetamata mõtetele, et teema on väga delikaatne.

See on nagu lõigata liha lihuniku elegantsiga – me peame vaagima tõiku nagu capoeira negatiivsed tagajärjed, mida tuleb käsitleda kindla kavatsusega tõsta meie arusaamade taset ja parandada meie suhet kunsti-capoeira ja maailmaga, mis meid ümbritseb, justkui volta do mundo, nagu ütleme, kui viitame jalutamisele capoeira sümboolses ja füüsilises maailmas, kus toimub selle tehnika, selle teadmiste ja selle praktiseerijate ning kaitsjate arenemine, samuti selle jaoks ruumi hõivamine, mis meid paneb imestama ja rohkemgi... Kuid meie tahame enam... nagu ütles Toni Vargas oma koostöös Nestor Capoeiraga: tahame, et capoeira jõuaks planeedilt välja...!

Niisamuti tasub jälle pöörduda Mestre Pastinha poole, kes ütles, et „see, kus capoeira lõpeb, on hoomamatu isegi kõige targemale mestrele“. Usun, et ta viitas võimaluste kogumile, mida capoeira sisaldab, nii rodas, kui väljaspool seda...

Kuna teema, millega alustasin juba oma tekstis Kahe teraga mõõk – ego capoeiras, on keerukas, siis veetsin kaua aega otsides viisi, kuidas sellega tegeleda ilma kedagi solvamata. Kuid kahjuks paistab see võimatu!

Väga raske on kontrollida seda lõputut egode lainet, kes asju juhivad!

Aga lähme edasi...
__________________+++++_______________

(jätkub...)

2 kommentaari:

Mestre Squisito ütles ...

hi everybody who is reading this article...!
I'm glad to know some way it could interest you all!
I'm aways trying to put new approuch for our capoeira's praticings around the world, but specificly for who want to improve each time better the deep sense we can find on it! Capoeira is not just a pair of legs movings... Its a way of life and a very large amount of knowledge and is our compromise to grow this knowledge tree...! My thanks for Sven for his interests on this articles!
Mestre Squisito

Mere Käsi ütles ...

Thanks to Mestre Squisito for allowing me to translate the articles. I learned alot from them.
All the best!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...