Spordialaliidu Eesti Capoeira Föderatsioon esimehe kiri spordiklubi Kultuuriselts Raio Solar esimeheleHärra Sven Pruul!
Eesti Capoeira Föderatsioon on ühiskondlik organisatsioon, mis ühendab nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid. Põhieesmärk on propageerida ja arendada capoeirat kui spordiala, võitluskunsti ja isiksuse harmoonilisele arengule kaasaaitamise võimalust.
Eesti Capoeira Föderatsioon on huvitatud energiliste, avatud, vastutustundlike, omakasupüüdmatute ja loomulikult haritud noorte inimeste kaasahaaramisest oma tegevusse. Eesti Capoeira Föderatsioonile on parem tegutseda riiklike struktuuride alluvuses, kellel on kogemused tööks inimestega, kui et seda juhivad skeptiliselt meelestatud ja ainult omakasu silmas pidavad indiviidid. Eesti Capoeira Föderatsioon on sõltumatu organisatsioon, kelle jaoks on autoriteet riik ja need riiklikud institutsioonid, kes korraldavad ühiskondlike organisatsioonide ja spordiliitude tegevust Eestis.
Eesti Capoeira Föderatsioon on häälestatud oma ridade ühtekoondamisele, mitte aga omavahelisele konkurentsile nagu väidad Sina. Tahan samuti öelda, et sügisel toimunud seminari tulemused andsid pigem alust optimismiks meie tegevuses, mitte ei kutsunud esile skeptilisi meeleolusid.
Tuleb meelde Sinu poolt mitte kaua aega tagasi öeldud lause: „Aga mis on minu jaoks teinud Eesti Capoeira Föderatsioon?“ Kui 8 tegevusaasta jooksul pole ma Sinult peale skeptilise suhtumise Eesti Capoeira Föderatsiooni saanud ei materiaalset aga moraalset abi, siis kahtlen ma sügavalt selles, et midagi muutub paremuse poole ka nüüd. Tegelik minevik – see mis on olnud – on reaalsus. Sinu minevik, kui tugevalt ma seda ka ei sooviks, ei tekita minus aga mingit usaldust.
Ramid Niftalijev
Eesti Capoeira Föderatsioon on ühiskondlik organisatsioon, mis ühendab nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid. Põhieesmärk on propageerida ja arendada capoeirat kui spordiala, võitluskunsti ja isiksuse harmoonilisele arengule kaasaaitamise võimalust.
Eesti Capoeira Föderatsioon on huvitatud energiliste, avatud, vastutustundlike, omakasupüüdmatute ja loomulikult haritud noorte inimeste kaasahaaramisest oma tegevusse. Eesti Capoeira Föderatsioonile on parem tegutseda riiklike struktuuride alluvuses, kellel on kogemused tööks inimestega, kui et seda juhivad skeptiliselt meelestatud ja ainult omakasu silmas pidavad indiviidid. Eesti Capoeira Föderatsioon on sõltumatu organisatsioon, kelle jaoks on autoriteet riik ja need riiklikud institutsioonid, kes korraldavad ühiskondlike organisatsioonide ja spordiliitude tegevust Eestis.
Eesti Capoeira Föderatsioon on häälestatud oma ridade ühtekoondamisele, mitte aga omavahelisele konkurentsile nagu väidad Sina. Tahan samuti öelda, et sügisel toimunud seminari tulemused andsid pigem alust optimismiks meie tegevuses, mitte ei kutsunud esile skeptilisi meeleolusid.
Tuleb meelde Sinu poolt mitte kaua aega tagasi öeldud lause: „Aga mis on minu jaoks teinud Eesti Capoeira Föderatsioon?“ Kui 8 tegevusaasta jooksul pole ma Sinult peale skeptilise suhtumise Eesti Capoeira Föderatsiooni saanud ei materiaalset aga moraalset abi, siis kahtlen ma sügavalt selles, et midagi muutub paremuse poole ka nüüd. Tegelik minevik – see mis on olnud – on reaalsus. Sinu minevik, kui tugevalt ma seda ka ei sooviks, ei tekita minus aga mingit usaldust.
Ramid Niftalijev
7. detsember 2007
* * *
Spordiklubi Kultuuriselts Raio Solar esimehe kiri spordialaliidu Eesti Capoeira Föderatsioon esimehele
Härra Ramid Niftalijev!
Härra Ramid Niftalijev!
Capoeira on võitluskunst, tants ja osa kultuurist, mis sündinud ja arenenud Brasiilias, väga kaugel Eestist ja Euroopast. Igasugune, nii ametlik kui mitteametlik, tegelemine selle või selle osadega väljapool Brasiiliat p e a b tunnustama inimesi, kes on sellel „alal” eksperdid: ajaloolased, kirjanikud, õpetajad ja muud oma rahva saadikud. Ükski organisatsioon, olgu tema eesmärkideks kuitahes suur püüe propageerida ja arendada capoeirat, mis on üheks nendest eelmainitud kultuuriosadest, kui spordiala, võitluskunsti või isiksuse arendamise võimalust, ei t o h i olla suletud või tõrjuv Brasiilia rahva saadikute või nendega tihedat koostööd tegevatele Eesti inimeste suhtes. Olles 8 aastat vastava alaga seotud olnud, teavad nii adressaat kui allakirjutanu, millega kumbki neist selle aja jooksul tegelenud on.
Eesti Capoeira Föderatsiooni juhatuses on praegu kinnitamata andmetel ametlikult kaks inimest – mõlemad ühest sellele alluvast ja sarnaselt meelestatud klubist, mis ei ole 8 aasta jooksul teinud ühtegi (!) märkimisväärset katset lisada Eesti capoeira-maastikule kultuurilist autentsust, kuulda võtta erinevaid hääli (ka skeptilisi, ent adekvaatseid ja argumenteeritud) ja mitte teha sellest ühe-mehe show’d, mistõttu erinevate capoeirat austavate lähinaabrite ja klubide õpilaste arvamus Eesti Capoeira Föderatsioonist on ümmargune null. Kas see omakorda ei räägi mitte selle organisatsiooni praeguse liidri ebapädevusest?
Tuleb meelde Sinu poolt sepistatud ja korduvalt ette kantud lause: “Capoeira on nagu Brasiilia päike Eestis!” Selles lihtsas lauses ei sisaldu mitte ainult hästi illustreeritud tõde asja olemuse kohta, vaid ka kohustus seda “päikest” hoida ja respekteerida, mitte selle paistel särada ja naiivseid loosungeid pilduda. Alandlikkus käegakatsutamatu vastu on voorus, milleni ma ei ole näinud Sind veel küündivat.
8 aasta jooksul olen ma (ja minust sõltumata kümned inimesed, sh paljud kelle arvamust peaks respekteerima ka Eesti Capoeira Föderatsioon) olnud skeptiliselt meelestatud kõnealuse spordialaliidu suhtes, millel on kallutatud suunitlus isikukultusele, capoeira kasutamisele isiklike nägemuste (litsentseerimata võistlused!) realiseerimiseks ja üleolev suhtumine tõelistesse autoriteetidesse. Ma ei saa aktsepteerida ega moraalselt või materiaalselt toetada ühingut, mille patunimekirjas on kasvõi kõige väiksemate tähtedega ükski nendest kolmest.
Selle asemel olen 8 aasta jooksul korraldanud ja aidanud korraldada autentsete vahendite ja ekspertide kaasamisel neljal korral capoeira-grupp Senzala (mis on maailma üks respekteeritumaid ja eeskujulikumaid oma õpetamismeetodite ja organiseerituse poolest) üritust Eestis, kuhu olen alati kutsunud ka teiste capoeirat Eestis edendada püüdvate klubide esindajaid ja õpilasi, olen toonud Eestisse capoeirat läbi ja lõhki tundva brasiillasest õpetaja ja teda Eesti viletsates oludes igakülgselt abistanud, olen niipalju kui võimalik ennast capoeiras nii keeleliselt, suhtumiselt, vaimselt kui füüsiliselt täiendanud, capoeirat püüdnud võimalikult originaalilähedast teistele edasi anda ja saanud tunnustust töö eest, mille parim indikaator on mu õpilaste ja klubikaaslaste oskus endast üritustel ja rodades haritud ja autoriteete austav mulje jätta. Seda tööd ma jätkan.
Tegelik minevik on fakt, mida ei saa muuta. Eesti Capoeira Föderatsioon on olevik, mille tulevik on praeguse kitsa maailmavaatega juhi käsutada olles niisama tume, kui aastal 2000, mil see sama inimese poolt loodi. Meie 3. detsembri k.a jutuajamises nägin ma märke paremuse – spordialaliidu juhatuse laiendamise, omavahelise mõistmise ja austuse ning Eesti Capoeira Föderatsiooni maine tõstmise – poole, millest saaks kasu kogu capoeira-maastik Eestis, kuid selle esimehe mulle adresseritud kiri ei jäta selleks mingit võimalust.
Nii et, kulla sõber, nagu näed, on usalduse puudumine vastastikune.
Sven Pruul
Eesti Capoeira Föderatsiooni juhatuses on praegu kinnitamata andmetel ametlikult kaks inimest – mõlemad ühest sellele alluvast ja sarnaselt meelestatud klubist, mis ei ole 8 aasta jooksul teinud ühtegi (!) märkimisväärset katset lisada Eesti capoeira-maastikule kultuurilist autentsust, kuulda võtta erinevaid hääli (ka skeptilisi, ent adekvaatseid ja argumenteeritud) ja mitte teha sellest ühe-mehe show’d, mistõttu erinevate capoeirat austavate lähinaabrite ja klubide õpilaste arvamus Eesti Capoeira Föderatsioonist on ümmargune null. Kas see omakorda ei räägi mitte selle organisatsiooni praeguse liidri ebapädevusest?
Tuleb meelde Sinu poolt sepistatud ja korduvalt ette kantud lause: “Capoeira on nagu Brasiilia päike Eestis!” Selles lihtsas lauses ei sisaldu mitte ainult hästi illustreeritud tõde asja olemuse kohta, vaid ka kohustus seda “päikest” hoida ja respekteerida, mitte selle paistel särada ja naiivseid loosungeid pilduda. Alandlikkus käegakatsutamatu vastu on voorus, milleni ma ei ole näinud Sind veel küündivat.
8 aasta jooksul olen ma (ja minust sõltumata kümned inimesed, sh paljud kelle arvamust peaks respekteerima ka Eesti Capoeira Föderatsioon) olnud skeptiliselt meelestatud kõnealuse spordialaliidu suhtes, millel on kallutatud suunitlus isikukultusele, capoeira kasutamisele isiklike nägemuste (litsentseerimata võistlused!) realiseerimiseks ja üleolev suhtumine tõelistesse autoriteetidesse. Ma ei saa aktsepteerida ega moraalselt või materiaalselt toetada ühingut, mille patunimekirjas on kasvõi kõige väiksemate tähtedega ükski nendest kolmest.
Selle asemel olen 8 aasta jooksul korraldanud ja aidanud korraldada autentsete vahendite ja ekspertide kaasamisel neljal korral capoeira-grupp Senzala (mis on maailma üks respekteeritumaid ja eeskujulikumaid oma õpetamismeetodite ja organiseerituse poolest) üritust Eestis, kuhu olen alati kutsunud ka teiste capoeirat Eestis edendada püüdvate klubide esindajaid ja õpilasi, olen toonud Eestisse capoeirat läbi ja lõhki tundva brasiillasest õpetaja ja teda Eesti viletsates oludes igakülgselt abistanud, olen niipalju kui võimalik ennast capoeiras nii keeleliselt, suhtumiselt, vaimselt kui füüsiliselt täiendanud, capoeirat püüdnud võimalikult originaalilähedast teistele edasi anda ja saanud tunnustust töö eest, mille parim indikaator on mu õpilaste ja klubikaaslaste oskus endast üritustel ja rodades haritud ja autoriteete austav mulje jätta. Seda tööd ma jätkan.
Tegelik minevik on fakt, mida ei saa muuta. Eesti Capoeira Föderatsioon on olevik, mille tulevik on praeguse kitsa maailmavaatega juhi käsutada olles niisama tume, kui aastal 2000, mil see sama inimese poolt loodi. Meie 3. detsembri k.a jutuajamises nägin ma märke paremuse – spordialaliidu juhatuse laiendamise, omavahelise mõistmise ja austuse ning Eesti Capoeira Föderatsiooni maine tõstmise – poole, millest saaks kasu kogu capoeira-maastik Eestis, kuid selle esimehe mulle adresseritud kiri ei jäta selleks mingit võimalust.
Nii et, kulla sõber, nagu näed, on usalduse puudumine vastastikune.
Sven Pruul
7. detsember 2007
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar