Kõige enne oli asi, mida kutsuti lihtsalt capoeiraks või capoeiragemiks, kuid mida kõige paremini iseloomustas nimi vadiação.
Kui see ilma mingite kindlate reegliteta puhuti vägivalda armastav kehaline tegevus politseirepressioonide (arvati umbes nii, et aafriklased on pahad) tõttu 20. sajandi alguses hääbuma hakkas, võttis M Bimba nõuks teha sellega üldjoontes kolme asja:
1) sõbra soovitusel hakata capoeirat ametlikult kutsuma Bahia regionaalseks võitluseks
2) jätta välja mitteefektiivsed asjad nagu rituaalid jms ning lisada idamaa võitlusstiilide lööke
3) teha see kindlate reeglite alusel spordiks, mis paneks aja- ja võimuhambale paremini vastu, kui piirideta kunst
M Pastinha ja paljud teised meistrid otsustasid aga jätkata vana asjaga ja hakkasid 1930-ndail juurutama nime Capoeira (de) Angola, et tuua esile capoeira aafrikapärasust. Õppesüsteemi lõi ka Pastinha:
1) säilitas rituaale
2) katsetas erinevaid võimalusi bateria (pillikooslus) kinnistamiseks ühtsel kujul
3) käis esinemistel nagu Bimbagi ja sai kooli lõpuks käima oma kuulsate kirjanikest ja kunstnikest sõprade toel
Pastinha ütles, et capoeiristad peaksid mängima "ambitsioonide, pahatahtlikkuse ja pettumusteta, mitte oma korda ootamata ette trügides [...]".
Samuti, et "Hea capoeirista ei ärritu [vaid] proovib alati rahulikuks jääda, et olla täpne ja õige [...]" ja kutsub oma märkmetes asjaga tegelejaid igapidisele korralikkusele - "härrasmehelikule sportlikule käitumisele". Laulda käsib ka..
Nii et sellised lood nende traditsioonidega. Kõik arvasid, et teevad hästi, aga välja tuli veel paremini, kui praegust seisu arvestada :P
Capoeira toodi õuest tuppa, klopiti puhtaks, loeti sõnad peale ja vaikselt hakkasid poisile kombed ka külge jääma..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar