1937-ndal aastal kirjutas Edison Carneiro väärtusliku
peatüki Capoeira de Angolast oma raamatusse Nergos Bantus (tõlkisin siin). 38
aastat hiljem vaatas ta kirjutatu üle ning avaldas selle raamatus Cadernos de
Folclore – Capoeira / Folklooripäevikud – Capoeira. Võrreldes
varem kirjutatuga jättis ta paljudki selgitused ja lisainfo välja (õnneks ka
viimase peatüki, kus rääkis capoeira hääbumisest), kuid lisas mõningat ka
juurde (tegin tekstis punaseks).
1975 - Cadernos de Folclore - Edison Carneiro - Capoeira
O JOGO DA CAPOEIRA
[...] Sel sajandil, ja pärast selle muutumist
mänguks, tekkis loendamatu hulk capoeira stiile. Kõige järjepidevamad on Angola,
São Bento, jogo de dentro ja jogo de fora. Angola oma, kalkuleeritud, riukalik,
peaaegu koreograafiline, vastandub São Bento’le, kus üksteist piiratakse
kiirete ja pidevate liigutustega, koori suul kõlamas pühaku nimi, samal ajal
kui vastaste omavaheline lähedus või kaugus eristavad jogo de dentro’t ja jogo
de fora’t, esimene peaaegu võitlus, teine akrobaatika-show. Ära tuntavad rütmi ja laulude poolest, need stiilid, nagu
lühema elueaga teised, mis on juba kadunud või kadumas, ei ole piisavad, et
muuta capoeira välimust. [...]
CAPOEIRA DE ANGOLA
Bahia capoeiristad nimetavad oma mängu vadiação’ks – ja sellest kaugemale ei
lähegi capoeira, selline, mida korraldatakse linna rahvapidudel. Mängijad
lõbutsevad, teesklevad võitlust, nagu selles tuntud hoiatuses:
No jogo da capoeira
Quem não joga mais apanha!
Kuid mitte alati polnud see nii. Eelmise sajandi
keskel näiteks värbas provintsi valitsus nendest vabanemiseks capoeiristad
Paraguai sõtta, kus nood isegi vaprusega silma paistsid. Manuel Querino kirjutas,
et capoeirista paistis teiste neegrite seast silma, sest kandis „jõu ja vapruse märgina alati kõrvas kuldrõngast ega unustanud kunagi viltust kaabut“. Nende tegevuste teater oli alati Sé
kvartal, eriti Terreiro [de Jesus], kus Palmipuude püha ja Vaikne laupäev olid mängimiseks
eelistatud päevad. Kuulus ja alistamatuks peetud oli capoeirista Besouro Santo
Amarost, keda tunti ka Mangangá hüüdnime all. Teda leidub tihti mängu lauludes,
alati kiidetud oma järglaste poolt.
Capoeiristad eristavad mitmesuguseid vadiação stiile – ringis mängimise
viisi, muusika, mängijate asetuse kaudu ringis. Nii on meil:
-
Capoeira de Angola
-
Angolinha
-
São Bento Grande
-
São Bento Pequeno
-
Jogo de Dentro
-
Jogo de Fora
-
Santa Maria
-
Conceição da Praia
-
Assalva Sinhô do Bonfim
- üheksa capoeira stiili, millest teine on lihtsalt
esimese variatsioon; kolmas ja neljas ühelt poolt ning viies ja kuues teiselt
poolt, on tegelikult üks ja sama asi... Mõned neist
stiilidest erinevad ülejäänutest vaid berimbau mängimise viisi poolest – tugevalt, aeglaselt, elavalt, ülikiirelt, nagu meenutab (1955) José
Geraldo Vieira.
Uurime capoeirat, mida kutsutakse Angolaks.
Roda tehakse berimbaude, pandeirode ja kõristite
orkestriga, kuid vaid berimbau on asendamatu. Üks mängijatepaar siseneb ringi
ja kükitab muusikute juurde. Kaks capoeiristat ei või sellest hetkest alates
rääkida – ja jäävad sinna, kükki, seni kuni kaaslased laulavad:
Tava no pé da Cruz
fazendo a minh’oração,
quando chega Catarino,
feito a pintura do cão
Ê ê Aroandê!
Iaiá, vamos embora,
iaiá, pelo mar afora!
Ê faca de ponta,
iaiá, é de furá.
iaiá, joga prá cá,
iaiá, joga pra lá
Ê e viva meu mestre,
iaiá, que me ensino,
iôiô, a malandrage,
iaiá, a capoeirage!
iaiá, vorta do mundo,
ioiô, que o mundo dá!
Värsid võivad varieeruda, ent jõuavad alati vorta do mundo’ni, mis on märk mängu
alustamiseks.
Capoeiristad annavad sellele ootamishetkele nimeks
ettekirjutus, aga pealtvaatajad tavatsevad öelda, et mängijad palvetavad või ootavad pühakut [orixa’d].
Pärast vorta do mundo’t
käivad capoeiristad marsisammul ringis – ja esimene ründeliigutus tuleb
sellelt, kes käib ees. Mäng kasutab kogu keha, aga eriti sääri ja
jalalabasid. Käed, vaid, hoiavad keha tasakaalus, välja arvatud golpe-de-pescoço (tronco) [mingi kaelalöök], dedo-nos-olhos
[näpud-silma] ja balões [heited]
puhul, kui toetavad vastase keha, et teda heita üle pea taha. Sääred, millesse
paistab olevat koondunud capoeirista maksimaalne kiirus, löövad rasteira’s ja rabo-d’arraia’s – esimene on lihtne jalaga tõmme, et liigutada
vastase üht jalga, teine on lihtsam löök, kui capoeirista, käed maas, teeb
pinguletõmmatud säärtega poolringi, et püüda vastast ja panna ta kukkuma,
abitult, maha – [lisaks] bananeira’s,
meia-lua’s, tesoura’s, chapa-de-pé’s
ja chibata’s, kus jalg kukub ülalt, liikudes kaares 45 kraadi. Cabeçada ja aú, salto, nõuavad kogu tähelepanu nii
ründel kui kaitses. Nii nagu, üldiselt, pole capoeira rohkemat kui vadiação, on paljud löögid keelatud, ja
eriti need, mis sihivad neerusid, südant, magu, kõrva, munandeid, silmi. Kui
siiski läheb päris võistluseks, loevad loomulikult kõik löögid. Capoeiristad treenivad vahetevahel nugadega.
Capoeira laulud on lihtsad nagu need, mida tuntakse
Bahias hästi:
1)
Zum-zum-zum,
capoeira
mata um!
2)
Menin' pequeno é dengoso!
Joga
de dentro pra fóra!
Joga
de fóra pra dentro!
3)
Tiririca é faca de cortá.
Prepar'a
barriga pr'apanhá!
4)
Camarada, bota sentido!
Capoeira
vai te baté...
või
need, hilisemad, minu poolt kogutud:
1)
Ê aquindèrreis!
Ê
Aroandé!
Que
vae fazé
com
capoeira?
Ele
é mandingueiro
e
sabe jogá...
2)
Dona Maria, como vai você?
Vim
de má para te vê.
Você
como passo?
3)
Como vem de má,
dona
Margarida?
4)
Ô goma de gomá!
Ô
goma de gomô!
Ô
galo canto,
ô
côcôrôcô...
São Bento stiili omad on järgmised:
1) Óie que a cobra lhe morde,
— Sinhô São Bento!
Óie a cobra damnada,
— Sinhô São Bento!
Óie o bóte da cobra,
— Sinhô São Bento!
Óie o laço da cobra,
— Sinhô São Bento!
2)
Cobra mordeu São Bento,
— Caetano!
(Caboclo
candomblé’s on neile sarnaseid laule Mao-pühaku auks).
Cai, cai, Catarina,
sarta de má, vem vê Dalina.
Quem te ensino essa mandinga?
— Foi o nêgo de sinhá.
O nêgo custo dinheiro,
dinheiro custo ganhá.
Cai, cai, Catarina,
sarta de má, vem vê Dalina.
Amanhã é dia santo,
Dia do Corpo de Deus.
Quem tem roupa vai na missa,
quem não tem faz como eu.
Cai, cai, Catarina,
sarta de má, vem vê Dalina.
Minino, quem foi teu mestre?
quem te ensino a jogá?
— Sou discip'o que aprendo
Meu mestre foi Mangangá
Na roda que ele esteve,
outro mestre lá não ha.
Cai, cai, Catarina,
sarta de má, vem vê Dalina.
Capoeira laulud kasutavad paljusid rahvalaulude katrääne,
sidudes neid vastavalt vajadusele ja laulja fantaasiale. Sellised on kõige
levinumad:
1) Desidério de Sauípe,
— ô cabra pra amarrá! —
quand'dá um nó escond'a ponta,
não ha quem possa desatá!
2) No tempo qu'eu tinha meu dinheiro,
camarada me chamava parente;
quando meu dinheiro se acabô,
camarada me chamô valente.
3) Vamos no mangue,
lá tem caranguejo.
Vamos na cama,
lá tem percevejo...
4) Quem quizé peixe gelado,
vá na praia da Preguiça.
O 19 tá acabando
co'os sordado da Poliça.
5) Amanhã é dia santo,
vou-m'embora pro sertão.
Candieiro de dois bico
não lumeia dois salão.
(19 on 19. Ratsapataljon, sõjaväearmee, mis asub
Bahias.)
Peale selle on hüüdeid, et saata berimbausid ja
pandeirosid:
Ê rua de Baixo!
Ê Morro de São Paulo!
Ê Rio de Janeiro!
Ê agua de bebe, camarado!
või kasulikke tähelepanekuid, ettevaatamatutele ja
ülbetele:
Brincá com capoeira?
Ele é bicho farso...
Soolo lõppeb tavaliselt hüüdega – camarado! – ja vihjab kuulsatele Bahia Angola mängu isikutele nagu
Antonio Pequenino, Pedro Porreta ja Manganga. Tihti,
siiski, taandub soolo mõtteta häälikutele – ha-ha-ha-hai,
le-le, lai-lai...
Capoeiristade
lemmikkohad vadiaarimiseks olid Boa Viagem Uuel
Aastal, Ribeira Bonfimi Esmaspäeval, Terreiro Karnevali ajal ja Mercado Modelo
Senhora da Conceição peo ajal, aga nüüd praktiseerivad „moleques de sinha“ [pt. k „prouapoisid“]
kindlates kohtades, Pelourinhos, vana Pastinha, Waldemari, Traira, Canjiquinha
ja teiste „akadeemiates“.
Capoeirista
Bimba, berimbau-virtuoos, on kuulus sellest saati, kui 30-ndatel lõi kooli, kus
treenivad atleedid seda, mida ta kutsub bahia regiooni võitluseks. See on segu
capoeirast jujitsu, poksi ja catchiga.
Folkloorilisel, Angola pärandiga rahva-capoeiral on vähene, peaaegu olematu
seos Bimba kooliga.
Bahia
suured capoeiristad olid, kuni hiljutiste aastateni, kalur Samuel Querido de
Deus ja lossija Maré, mõlemad pealinnast, ja Siri do Mangue Santo Amarost. Teised tuntud
capoeiristad olid „kapten“ Aberre, Juvenal, Polu, Onça Preta, Barbosa,
Zepelin... Mõned
nende Rio de Janeirosse emigreerunud õpilastest proovivad jätkata vadiação’ga carioca’de maadel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar