Aastal 2000 tegin vastloodud grupile Berimba mingil hea põhjusel pepsivärvides logo. Ekslikult sai arvatud, et nii kirjutatakse puud, millest tehakse berimbausid. Praeguseks on seda kahtlast sõna jäänud kasutama ainult R Tallinnas.
Teine pilt on V-Maarjast, kus sama aasta suvel käis suht tihe harjutamine. Mina paremal (olin talla millegi otsas katki tõmmanud, sellest sokid).
Ühesõnaga, tahtsin öelda, et möödas on 10 a meie esimestest katsetustest capoeiras. Nii roosiline kui see algus ka ei olnud, on mul hea meel, et Only the Strongist inspireeritud ajad on möödas ja nüüd inspireerib vähemalt mind rohkem see, mida reaalsusel pakkuda on. Eesti capoeira-reaalsusega tuleb veel tööd teha, aga arvestades meie piiratud võimalusi, on meil minu arust hästi läinud. Tänud teile, kes te olete ühel või teisel ajal oma osavõtuga kaasa aidanud. Mul on hea meel, et ma ei pea enam kõigi eest ette kujutama, mis capoeira on - neile, kes on otsustanud minu tegemistega mitte kaasa minna, võib jääda oma arvamus ühtsest capoeirast, aga mina näen capoeirat kui võimalust otsida oma identiteeti, oma mängu ja omi ideaale, mida soovi korral võib piisava aja pärast rodasse kui testkeskkonda teistega kokku panna. Olen muide kuulnud, et capoeiristadel on suured egod, nii et sel puhul aitab minu arust ainult mõistlike inimeste vahel kokkuleppele jõudmine.
Kui ma viimasel ajal ka olen capoeira Angolat rohkem esile tõstnud, siis tuleneb see kahest aspektist: minu isiklikest veendumustest, mis on aja jooksul õnneks muutunud, ja angola kui (veel) marginaalsema capoeira-stiili vajadusest võita enamat populaarsust. Kirjutasin 'veel'i sulgudesse, kuna 10 a jooksul olen näinud, kuidas nt meie põhjanaaber (ja eeskuju capoeiras) Soome on hakanud ühe rohkem kalduma angola-stiili poole. Suuremates linnades on capoeirakoolide suhe angola kasuks üldistatult selline: Helsingi 4:2, Turu 2:1. Helsingi 4-st angolagrupist 3 on välja kasvanud kunagi grupis Senzala tegevatest olnud inimestest. Janus värske allikavee otsijale ei saa tee peal kokakoola joomist pahaks panna. Kes tahab, võib Eestiga paralleele tõmmata.
Ma olen üldiselt rahul, et olen aastate jooksul mingeid võimalusi Eestis capoeira proovimiseks loonud. Nii nagu varem, nii pakun ka aastal 2010 seda, mis endale meeldib, ei tee asja raha ega aitähi eest, vaid enda ja oma inimeste lõbuks. See omakorda ei tähenda, et ma ei tunnetaks vastutust selle ees, mida teistele edasi annan.
Ei hakka seekord kulissidetagustel teemadel heietama, ehkki ühtteist oleks öelda alati. Mõnda varasemat liigsete emotsioonide ajel kirjutatud postitust võiks teisest küljest ka pisut kärpida, aga olgem ausad, tsirkus ei vaja tsensuuri. Eriti klounide eneste poolt.
Kui keegi peaks mõistatama selle kohta, mida Sven endast kui treenerist mõtleb, siis see on segu tahtest viia oma roda vähemalt mõistlikule tasemele, soovist igal võimalusel ennast täiendada ja mõnedest iseloomujoontest, millest igaühe eest ei pruugi just auhinda saada. Peaasi, et palk silmas liiga palju hoogu ei pidurdaks. Samas tuleb oma saba ikka aegajalt kergitada, et sellele peale ei astutaks.
Rohkem ei viitsigi praegu siin seda teksti punnitada. Ei tea, kas peaks mingit torti ka pakkuma.. Pakun parem lähemal ajal ühe ülevaatlikuma asja capoeira ajaloo kohta ja alustasin siin ka just ühe toreda ilukirjandusliku capoeiraloo tõlkimist, nii et ütleme, et saate seda ka ümmarguse aasta puhul. Ja mõne ladainha kaunistuseks pealekauba, kui midagi kõrva jääb.
Olge siis tublid, õppige kodus laulud selgeks ja ärgem trennis looderdagem, sõbrad! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar