Capoeira ja surfamine ja 15 a esimesest Vento de Maiost

Veel enne kui mai läbi saab, tuleb ära märkida, et 15 aastat tagasi, maikuus 2008, alustasime tõsisemalt capoeira Angola õppimisega ja esimest korda käis külas meie mestre Dorado. Temal endal lõppes Bordeaux's eile 21. capoeira-üritus.

Ehkki aeg lendab, siis tegelikkuses on meie Escola Cajueiro'st ikka päris suur hulk õpilasi läbi käinud ja peab tunnistama, et olen tohutu hulga infot läbi töödelnud ja püüdnud seda teistele arusaadavaks teha.

Sellest lähtuvalt on nagu ikka uksed lahti neile, kes capoeira Angolat proovida või õppida tahavad ja peokuu tähistamiseks allpool ka üks väike mõttearendus.

15 a tagasi

CAPOEIRA & SURF
mai 2023

Mis on ühist capoeiral ja surfamisel? Lihtne vastus oleks, et mõlemad on ekstreemspordialad. Võib vaielda, mil määral on capoeira sport ja mil määral ekstreemne, aga las see hetkel jääda.

Olles tegelenud capoeiraga 23 (8 regional- ja 15 Angola-stiiliga) ning purjelauasõiduga 10 aastat, tunnen vajadust oma tegevust veelgi enam mõtestada.

Esiteks on minu meelest huvitav mõelda sellele, mida arvasin teadvat nii capoeirast kui surfamisest enne kui nendega tegelema hakkasin. Selge on see, et iga aasta toob selgusi asjades, millest varem ei pruukinud aru saada. Ometi on päris raske ennast ette kujutada täiesti tühjaks leheks või mingite eelarvamuste kütkesse. Kui seda siiski proovida, siis capoeira jõudis esmalt mu teadvusse filmi Only the Strong kaudu. See ning ca aastal 2000 väljaprinditud liigutuste pildid määrasid mu edasise õpitee järgnevaks kaheksaks aastaks. Võrdlemisi suur vaimustus regional-stiilist tekitas väärarusaama teisest, Angola-stiilist kui aeglasest ja kahtlasest, millega tegelevad ainult mingid veidrikud. Aasta 2008 tõi aga meeldiva muutuse, mis küll algas toonase treeneriga tülliminekust, kuid avas võimaluse sügavama stiiliga tutvumiseks. Tõele au andes olin sellega veidi juba kokku puutunud aastast 2004, kui praeguse treeneri workshopil käisin. Võimalik, et arvasin ka, et eks see Angola-stiil midagi sellist ole, mida regionali kõrval vahel harjutada. Tuleb muidugi ära märkida, et Angolaga Eestis tol ajal mitte keegi ei tegelenud, mistõttu oli mul väga raske selle kohta mingeid normaalseid järeldusi teha.

Nüüd jõuame purjelaua juurde. Võimalik, et ilma aastal 2013 Surfilaagris käimata ei oleks minust ei surfarit ega purjelaudurit saanud. Olin kindlasti väljaspool surfamise infovälja. Eks oma osa oli siin capoeiral, mis võttis kogu tähelepanu ja energia. Ainuke õrn kokkupuude surfiga oli üks tüdruk, kes mõnda aega mu capoeira-trennis käis ja surfama kutsus. Polnud aga ei aega ega tahtmist. Surfilaager muutis seda märgatavalt. Selge see, et nägin toonaseid purjelaudureid kui imeinimesi, kes väikeste laudade ja suurte purjedega kihutasid. Eks seegi tundus esialgu mingite veidrike sport. Enese rehabiliteerimiseks pean siinkohal ära märkima, et tegelen ka normaalsete spordialadega nagu jooksmine ja jõusaal.

Aga mis oleks kui prooviks capoeirat ja surfamist kõrvutada ja neis paralleele otsida? Äkki on nende arengutes ja väljendusviisides mingeid sarnasusi? Küsin seda muidugi sellepärast, et olen nüüdseks vastuse välja mõelnud.

Algupärane capoeira algas sellest, et kusagil mingid inimesed tundsid vajadust üksteise poole jalgadega ja peadega teistmoodi vehkida kui varem. Surfamine jällegi sellest, et mingitel teistel inimestel ei õnnestunud ilma puutükita vee peal seista. Edasine oli puhas fantaasia rakendamine, sest on ju igav niisama jäsemetega vehkida või triivival palgil seista püüda.

Ärgem siin kaldugem liigselt kindlatesse aastatesse, millal midagi järgmiseks loodi. See on mingil määral loomulikult võimalik, isegi vastavaid inimesi on võimalik nimetada. Võtame selle asemel ette arengusuunad. Capoeirast hargnes umbes sada aastat tagasi kaks haru: capoeira Angola (CA) ja capoeira regional (CR). CA-t peetakse seejuures originaalilähedasemaks. Teist stiili aga lihtsustatud variandiks, mida on segatud teiste võitlusviisidega, mis on vähem musikaalne ja rohkem akrobaatiline. Surfist ehk lainelauatamisest, mida algul harrastati vaid laiemal lauakesel, kujunesid tänu purje lauale lisamisele aga purjelauasõit ning hiljem, lohe lauale lisamisega, lohetamine. Ka vanale lainelauale on aeru lisamisega veidi uut hingamist antud.

Sellega kummagi areng muidugi ei peatunud ning CR-st mõeldi välja capoeira contemporânea ehk kaasaegne capoeira ja muid stiile nagu miudinho ja amazonas. Tekkisid vee-capoeira ja capozumba. See nimekiri pole kindlasti lõplik. Purjelauale lisati lõpuks foil ja tiib. Foili sai lisada ka lohelauale. Nii purjelauasõidus kui lohetamises võib veel tegeleda slaalomi, kiirussõidu, freestyle’i või lainesurfiga. Kõiki neid foili või tiivaga.

Arusaadavalt on seda kõike palju, et üks inimene kõige sellega tegeleda jõuaks. Seega on inimesi, kes püüdnud jääda traditsioonilisemate stiilide, vastavalt CA ja purjelaua juurde. Palju rohkem aga neid, keda mistahes põhjusel, aga tõenäoliselt vanema stiili vähese tutvustamise/atraktiivsuse ning suurema keerukuse tõttu, on kohe valinud kas CR-i või lohetamise. Lihtne on mõista, et lihtsam on löövam. Siinkohal ei taha ma muidugi pisendada pingutust ja okkalist rada, mida uuemate stiilide omandamiseks ette võtta tuleb.

Mis capoeirat ja surfi siiski eristab, on see, et üsna keeruline või mõtetu on CA-t ja CR-i läbisegi harrastada, samal ajal kui purjelauasõitu saab vaheldada lohetamisega (vastupidi on pigem suur erand). Siin tuleb mängu see, et capoeira on siiski „rühmasport“ ja surfamine individuaalne. Teiseks tuleb capoeira puhul mängu stiilipuhtus, mis on aja jooksul üsna oluliseks kujunenud.

Lõpetuseks üks pealtnäha pentsik fakt: capoeira puhul eksisteerib palju suurem trend uuemast vanema poole ehk CR-st CA-sse ehk nö juurte juurde suundumine samal ajal kui purjelaua kui vanema stiili hülgab surfar väga palju tõenäolisemalt uuema ehk lohetamise kasuks kui vastupidi. Uute stiilide võidujooks jätkub vaatamata sellele capoeira väiksele iseärasusele.