Tagasivaade aprill 2000 kuni aprill 2008 ehk kuidas Capoeira Eestis kaht jalga lonkama õppis

Eestlaste capoeiravaimustus sai alguse aastal 2000 filmist ATV. Sellest aitas paariks aastaks paaniliseks asjaarmastamiseks.

2002. aastal käisime vööde järel batizadol Helsingis. R-le jäi see üheks viimastest välismaistest üritustest, kus ta elu sees käis. Järgnevalt liikus L kordi Eesti ja Soome vahet, et vältida kõikjal varitseva oskamatuse süvenemist. R-le olid need viimased korrad, kui ta kellegi pilli järgi tantsis.

S võttis tundmatu asja kätte Tartus ja tegi sellest korralikku huinjaad. 2005 tuli C, et siiski süvenenud oskamatus halvimast, st mugavusest, päästa. R-i ei päästnud enam miski. 2005 tuli ka väike L, et natuke eemal poolpimedana pimedate üle valitseda. Korraliku propaganda kui mitte petlike töötulemuste eest premeeriti teda mõningaste mittevajalike vööde vahelejätmise ja asevalitseja staatusega. R oli selleks ajaks oma igikestva ülemvõimu juba kehtestanud. S-l õnnestus ka ühest jamamaist vöist üle astuda, aga vahepealiku tiitlit ta kahjuks ei saanud.

2006-2007 oli Ürituste periood. Läbisegi toodi välismaalt kohale külalisi. Areng tundus sedakorda kui mitte katsutav, siis vähemalt mõeldav.

Ja 2008.
Muutuste periood. Vähem R-le, kes aktiivsest treenimisest ammu loobunud, kuid valitseb jokki ega muretse Capoeirat kindlasse hukku viivate vahepealike tegevuse pärast. Vähem ka väiksele L-le, kes fanaatilisest jäädvustamismaaniast hoolimata jõuab rodas solvunud tiineritari kombel kätega vehkida. Rohkem S-le, kellel sai üleüldisest regionalikummardamisest villand, ja C-le ning tema sõbrale B-le, kes koos lähevad uuele terascapoeiristade väljatöötamise katsele.

Õnneks on nagu igal aastal ka tänavu tulemas päästev suvi, et pärast talv läbi pimeduses kompamist saaks silmipimestavas päikseereduses rannas oma lonkavaid jalgu lohistada.