ks vana Võitluskunstide Meister, keda tunti eriti tema järeleandmatuse tõttu oma Kunsti traditsioonide eest seismisel, juba päris vana, otsustas enne surma kaeda viimane kord, kuidas läheb tema kunstil, külastades selleks erinevaid akadeemiaid üle riigi.Puhates teepervel ühe ja järgmise visiidi vahel, nägi ta tulemas oma nii armastatud Kunsti ühe halvima instruktori kaht õpilast.
Üks pättidest, eriline nadikael, ütles teisele:
Seal on Härra Kõiketeadja, teeme nii, et sa lähed, näed seal, selle pesa juurde, võtad ühe linnupoja ja hoiad teda pihkude vahel. Mina lähen ja küsin selle kõbi käest, kas see, mis sul peos on, on elus või surnud.
Kui ta vastab, et on elus, pigistad ja tapad ära.
Kui ütleb, et on surnud, avad peod ja lased vabaks!
Kokku leppinult lähenesid nad närviliselt:
Tervist Mestre, mis siia kanti toob?
Olen viimast korda Akadeemiaid külastamas!
Mestre, olete suuteline ära arvama, kas see, mida mu sõber hoiab, on elus või surnud?
Mestre vaatas teraselt kahele naljavennale, ülalt alla, mõtles hetke ja vastas rahulikult:
See, mis tal käes on, on midagi väga ilusat, ent samas ohtlikku, see, mis tal käes on, ei ole ei elus ega ole surnud, see, mis tal käes on, on Capoeira!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar