Sügiskollektsioon

Mõned muljed viimaselt workshopilt.

Teatavasti minnakse capoeira-ringi kahelt poolt, mõlemast bateria otsast, ja on juhuse tahe, kellega sa mängima satud. Ometi on asi tegelikkuses natuke keerulisem.

Ütleme, ja seda juhtub alatasa, et rodas on paarisarv mängijaid ja kui kõik läheks "reeglite kohaselt", siis mängiksid ühed ja samad inimesed omavahel korduvalt umbes elu lõpuni. Ja alati ei taha ka näiteks selgelt nõrgema vastasega mängida..

Õnneks kaovad mõned tegelased vahelt ära, et minna pille mängima ja tulevad asemele teised, pillide tagant. Ja õnneks huvitavad ka roda juhti põnevamad mängud, nii et ta näitab vahel berimbauga, kes omavahel mängima peaksid. Kui on head rodad (mida need viimane kord ka olid) ja kogenud mängijad, siis elatakse üksteisele ikka tõeliselt hõisetega kaasa.

Nagu igal workshopil, nii tekkis ka seekord ühe roda lõpus kõigil võimalus ülikogenud õpetaja käest küsimusi küsida ja nii nagu enamasti, algas see piinliku vaikusega. Hea, et mul mõned küsimused varuks olid, et see kord ära päästa: kuidas peaks ateistist capoeirista suhtuma capoeiralauludesse, millesse on tihedalt religioosseid motiive põimitud ja mil määral uskuda ajaloolasi-meistreid, kes väidavad, et capoeira tuli Brasiiliasse valmis kujul Aafrikast ja sealsest n'golost (kui kolm inimest küsib mult, mis ta vastas, siis olen nõus kirjutama ;).

Ja viimaks kogesin ka esimest korda seda, kui keegi bateriast tagumist ventiili paotab. Süüdlane jäi, nagu igal pool mujal, jälle leidmata..

Ié a capoeira angola, camara!