Müüdipurustaja ründab jälle

Möödas on aasta ajast, mil blogisse esimesed kanded tegin. Aeg oleks teha väike kokkuvõte ja kinnitada väiteid, mis eelmine aasta samal ajal sai välja toodud. Ei saa öelda, et sellest ajast saati väga palju muutunud oleks: inimesi/autoriteete, kel neil teemadel midagi öelda oleks, Eestis ju peaaegu polegi; paaril tegelasel, kellelt midagi oodata võiks, on viimasel ajal kiire erinevate spordikeskuste vallutamisega ehk siis kvantiteet>kvaliteet skeemil capoeira nime turustamisega. Sellega koos peaks käima ka vastutus jagada teadmisi, mis oleks vähem naiivsed kui need, mida iga reareporter isegi suvalisest iganenud/pealiskaudse/roosamannamaitselise infoga kodulehelt leiab.

Annan siis veel esmaabi müütide purustamisel:

Müüt nr 1. Capoeira sündis istandustes, kus orje tööjõuna kasutati, millalgi 16. -17. sajandil. Orjade käed olid seotud, nii kasutasid nad võitluse harjutamisel jalgu.

Purustatud: Orjad olid raske füüsilise töö tõttu väga kurnatud, mistõttu on väga ebatõenäoline, et nad suutsid võitluskunsti harjutada. Veel võimatumaks teeb selle asjaolu, et orjad olid seotud jalgadest, et nad põgenema ei pääseks, ja mitte kätest, sest nende abil tegid nad tööd.

Müüt nr 2. Capoeira arenes välja põgenenud orjade laagrites, quilombodes, millalgi 17. sajandil.

Purustatud: On andmeid, et quilombodes kasutati sissetungijate/vallutajate tõrjumiseks omatehtud relvi (vibud-nooled) ja tulirelvi (püssid), mis teeb lähivõitluse (seda enam, et vaid jalgade abil) mõtte äärmiselt kaheldavaks.

Müüt nr 3. Capoeira maskeeriti tantsuks, et orjapidajaid ära petta ja selle kavaluse varjus vabadusvõitlust harjutada.

Purustatud: Ajal, mil capoeira oli ametlikult keelatud 19. sajandi lõpus-20. alguses, olid keelatud ka muud afrokultuuri väljendused sh tantsud. Seetõttu läks capoeira nö põranda alla, marginaliseerus ja selle arengu jätkumine oli tõsises ohus.
4. Capoeira arenes välja mitte varem kui ca 19. sajandi alguses Brasiilias Bahia linnalistes asulates.
Võimaliku tõepõhjaga: Linnades kaupmeeste jt ettevõtjate juures orjuses olevail neegreil oli rohkem vaba aega ja võimalusi (tihti saadeti neid sõnumeid viima), et capoeiraga tegeleda. Seda väidet kinnitavad 19. sajandi alguse esimesed joonistused, mis näitavad orje linna läheduses varjatumates kohtades paaris mingeid liigutusi tegemas. Capoeira oli siis veel ilmselt vähe arenenud, mistõttu vaatlejad ei ole üles joonistanud jalalööke, vaid üksteise vastas tammuvaid või päidpidi kokku jooksvaid neegreid. Samast ajast on teada Venetsueelas sarnaseid peade rammimise mänge. Tollest ajast on pärit ka esimesed kirjeldused capoeira kohta, kirjakunst aga on palju vanem.
5. Capoeira on efektiivne võitluskunst.

Purustatud: Traditsioonilises capoeiras (20. sajandi alguse capoeira angolat ja capoeira regionali jätkavas liinis) ei harjutata jõuga vastase pihta löömist, otsest ründamist ja kontakti on vähe, mistõttu puudub võrdlus või eelis teiste võitluskunstidega.


Selline on värskem info, mis kahjuks veel vähestes capoeira-ringkondades liigub. Eks näis, mis see aasta toob.