Maal sellelt aadressiltVaesuses Mestre Pastinha üritab elustada oma kuulsusrikast minevikku
Ühe riigi kuulsaima capoeirista, Vicente Ferreira Pastinha, capoeira-akadeemia on veebruarist taasavatud. Vähesed inimesed teavad sellest, sest hetkel pole seda veel välja kuulutatud, et Pelourinhos Gregório de Matose tänav nr 51 saavad vanad capoeira-õpilased teisipäviti, neljapäeviti ja pühapäeviti alates kella 5st kokku, et laulda ja capoeirat mängida.
Koos 90-aastase Mestre Pastinhaga laulavad ja mängivad capoeirat tema naine Maria Romélia, João Grande, João Pequeno, Ângelo Romero, Valdinho ja Papa Amarelo – mestre kõige vanemad õpilased. „Aga akadeemial pole veel õpilasi, sest kõik, kes kohale tulevad, tahavad tasuta trenne, lubadusi on palju,“ kurdab Maria Amélia [peaks olema Romélia].
HÜLJATUD
Mestre Pastinha on väga haige ja veedab oma päevi külitades Pelourinhos maja nr 14, kus tal on kaks räpast ja hämarat tuba, koridoris pingil. Ta räägib vähe ning tema naine on see, kes tema eest kaebab. Akadeemia, mis varem asus majas, kus praegu on SENAC[1], suleti, kui alustati restaureerimistöödega. Maria Romélia sõnutsi viidi ära kõik akadeemia vahendid ja polnud kasu ka vastavas ametis [Fundação do Patrimônio do Pelourinho] käimisest, et aru pärida juhtunu kohta. Sellest ajast tänaseni on Mestre Pastinhat saatnud hüljatus ja ärakasutamine, nagu on aru saada tema naise sõnadest:
„Me kuuleme ainult lubadusi, paljudelt sõpradelt, kirjanikelt ja ajakirjanikelt, kes siin käivad, aga korralikku raha meil sellegi poolest pole,“ sõnab Maria Romélia olles väsinud nägemast, kuidas Mestre Pastinhat ära kasutatakse. Tema sõnutsi on kirjutatud palju raamatuid, reportaaže, filme ja sellele vaatamata pole neile midagi makstud. Lõpuks on tal üks palve:
„Ärgu tehtagu esinemisi öeldes, et tulu läheb tema [M Pastinha] hüvanguks, sest meie ei näe seda raha. Palun samuti, et Pastinha nime ei kasutataks enam lauludes ja esinemistel, sest hiljem pole tal millelegi õigusi.“
KUULUS JA VAENE
Tegelikult ei too aastatega kogutud kuulsus Mestre Pastinha viimastele aastatele midagi head. „Tulevad fotograafid, teevad temast pilte ja müüvad neid 700 cruzeiro eest,” ütleb Maria Romélia. Samal ajal hoiab abielupaar hinge sees Antônio Carlos Magalhãesi esimesel valitsemisajal saadud toetusest ja rahast, mida Maria Romélia teenib müües acarajéd, kui võimalik, hotell Pelourinho uksel.
Mestre Pastinha haigus on vanadus, ta on pime ja ei mängi seetõttu enam capoeirat. Kui tal on raha, räägib Maria Romélia, siis kutsub ta arsti ja ostab ravimeid, kui pole, siis ta anub ja saab midagi vähestki. Kuid ta arvab, et kellelgi pole kohustust anda midagi ilma rahata, nii nagu Mestre Pastinhal pole kohustust õpetada tasuta.
Mõnda aega tagasi salvestas Philips ühe Mestre Pastinha capoeira-vinüüli. Nüüd üritab Maria Romélia kokku saada raha edasi-tagasisõiduks Rio de Janeirosse, kus ta kavatseb vinüüli uuesti salvestada. „Kui vähemalt ükski pank finantseeriks taassalvestust või raamatu väljaandmist, siis oleks hästi.”
Raamat saaks selline, mis räägiks selle endise mereväetöötaja, seinamaalija, kihlveokorraldaja, korrarikkuja, rändkaupmehe ja kasiino turvamehe elust, kelle kohta käis juba ammu ettekuulutus kurvast saatusest: „Ta sureb vaese, haige, aga kuulsana.”
Tema esimese akadeemia, Angola Spordikeskuse, aegadel andis Mestre Pastinha hariduse enam kui kümnele tuhandele õpilasele ja selle sulgemisest saati unistas Capoeira-kooli taasavamisest. Sündinud Bahias, Salvadoris, alustas Mestre Pastinha oma meistriteekonda õppides võitlema Mestre Benedito canzulas[2] Laranjeirase tänaval. Ta alustas siis oma määratud saatuse järgimist, mis tema enda sõnutsi oli võidelda capoeiras.
[1] hotellinduse õppekeskus ja restoran
[2] teatud pühamu
1 kommentaar:
Postita kommentaar