Saladus ei ole igaühe jaoks

Tõlkisin sellise huvitava artikli. Originaal siin.

SALADUS EI OLE IGAÜHE JAOKS

Artikkel selle kohta, kuidas capoeiristad ei pööra tähelepanu laulude tähendustele ja samuti bantu päritolu keelte mõjutustest meie keeles.

São Paulo, veebruar 2006

"Lemba ê, lembá, / "Lemba ê, lembá
Lemba do Barro Vermelho, / Lemba Barro Vermelhost
Lemba ê, lembá, / Lemba ê, lembá
Lemba do Vermelho Barro..." / Lemba Barro Vermelhost..."

„Tead sa, mis on malungo?“ Olin veetnud seal mõned tunnid, vesteldes, kuulates lugusid ja isegi väheke pilli lüües koos ühe tuntud Salvadori Capoeira Angola mestrega, kui ta mulle selle küsimuse esitas. Vastasin, et ei teadnud täpselt selle tähendust ning ta selgitas mulle: „malungo on aafriklane, kes tulnud tumbeiroga (e.k hauakas, haualaev – laev, mis tõi Aafrikast Brasiiliasse orje ning millel paljud neist hinge heitsid), oli mees, kes suutis suhelda nendega, kes rääkisid teisi keeli ja pärinesid muudest rahvustest, kellega sõbrustas“.

Sõnaraamatutes kirjeldatakse malungot, kui sõna, mis pärineb bantu keelest, kikongo- kimbundu nkwanlungust. See tähenab venda, kaaslast (vt ka siit). Siin, Brasiilias, sai sellest nii aafriklane, kellega jagati kohutavat reisi neegrilaeval, kui verevend, sõber. Aga vana Mestre definitsioon pani mõtlema.

Esiteks viitab see ühele: talle tuginedes ei ürita enamus capoeiristasid mõista sõnu, mis on meie rituaalides, meie lauludes. Nad lihtsalt kordavad seda, mida kuulevad, mõistes niisama palju kui nt mõistab soomlane omal maal keset lund laule Ilê-Ayê CD-l.

Enamusel capoeiristadest ei ole võimalik õppida otse vanadelt mestredelt. Ent see pole vabandus sellele, et suures osas siinsetes São Paulo ja teiste osariikide akadeemiates kasutatakse capoeiramuusikat vaid treenivate inimeste muusikaliseks taustaks (selleks kasutage, palun, tantsumuusikat ja tegelege aeroobikaga).

On ilmselge, et meie mängu salapära ja saladusi ei saa täielikult dešifreerida ega peagi olema laialt avatud. Kõike tuleb mõista vähehaaval, õigel ajal. Ent üks asi on saladus, mida esineb nii capoeiras kui afrobrasiilia religioonis. Teine asi on ignoreerida traditsioone ja neid isegi mitte üritada mõista. Me ei tohiks ennast lahti ühendada oma esivanematest, ei tohiks põhialuseid, capoeira põlvnemist kaotada.

Aafrika traditsioon on suuline. Sõnad, mis väljuvad vana mestre suust, on rohkem väärt kui mistahes uurimus. Kehal on samuti oma teatav keel, mida tuleb kuulata. Aga ehkki paljud traditsioonid on kadumas kauguse ja aja tõttu, siis pole meil tarvis otsida teiste alade spetsialiste, et nende tähendusi meelde tuletada. Mõistagi ei pea capoeirista hakkama keeleuurijaks. Kuid kuna nagunii juba korraldatakse niivõrd palju capoeirale ja meie aafrika päritolule pühendatud seminare ning kohtumisi, miks kutsume nii harva kohale lingviste ja etnolingviste? Kui me kaotame keeleajalugu, kaotame samuti võimaluse omada veel üht võimalust, mis aitab meil mõista brasiilia (ja capoeira-) rahva ajalugu.

Aga see polnud kõik, mis Mestre jutust välja tuli. Seal, nendes sõnades, olid samuti BANTU mõjutused. Aafriklaste seas, kes saabusid Brasiiliasse, olid esimesed ja suurim osa rahvad, kes rääkisid bantu päritolu keeli. Siin hakati neid kutsuma nimedega nagu kongo ja angola, mis ühendavad suurt hulka rahvusi ja keeli. Kõige mõjuvõimsamad Brasiilias (olles enamus) jäid rannikule ja rääkisid kikongo, kimbundu ja umbundu keeli.

Bantu mõjutused jäeti pikaks ajaks raamatutes, mis analüüsisid meie ajalugu, tagaplaanile. Kuid kommenteeriti kwa keelkonna mõjutusi (peamiselt joruba, kuid samuti ewe-foni). Seda enam, et Salvadori kuulsamad terreirod kasutasid neid keeli (tihti muudetult) oma tseremooniatel. Aga Aafrikat, hiiglaslikku kontinenti, mis on rikas rahvuste, kultuuride ja traditsioonide poolest, ei saa vaadelda kui ühtset tervikut (või kus üks või teine grupp oleks teistest ülem). Keegi ei saa rääkida ainult jorubast Aafrikas ja Brasiilias, niisamuti nagu ei saa öelda, et Ladina-Ameerikas räägivad kõik hispaania keelt.

Jorubad ja nago-ketu terrereirod, väärivad rohkem kui meie lugupidamist. Nad väärivad meie kõige sügavamat imetlust (või pühendumist) vastupanu, selle imelise religiooni säilitamise, tavade ja isegi praeguse „afrobrasiilia identiteedi“ põhialuste mõjutamise eest. Ent peame olema ettevaatlikud üldistamisega. Mõned uurijad ajavad segamini isegi bantu päritolu fraasid ja sõnad kutsudes neid joruba omadeks. Kas mitte ei ole see juhtunud selle capoeiralaulu tõlgendamisel?

"Lemba ê, lembá, / "Lemba ê, lembá
Lemba do Barro Vermelho..." / Lemba Barro Vermelhost..."

Mõned uurijad ütlevad, et Lemba on Legba, Elegbará, Elebá, orixá Exu üks vorm. Aga miks ei võiks see ollagi Lemba? Bantu Lemba - üks kongo-angola candomblé inquice (e.k fetishkujuke), (nago-ketu) Oxalá ja (jeje-mina) Liça „ekvivalent“.

Bantu päritolu on capoeira, samba, meie ginga. Aga veel rohkemgi. Bantu on Brasiiliale fundamentaalne ning on kohal alati, kui mõni brasiillane suu avab. Portugali keel, mida räägitakse meie maal, on täielikult segatud bantu päritolu keeltesse. Isegi kõige rassistlikum brasiillane ei suudaks sellest pääseda. Kujutage ette järgmist lauset:

"Meu filho caçula, / Mu noorim poeg, / que é meu xodó, / kes on mu lemmik, / veio zangado e xingando falar comigo, / tuli vihaselt vandudes minuga rääkima, / humm... tudo porque um marimbondo o picou na bunda / hmm... kõik selle pärast, et herilane nõelas teda kannikast."

Või seda: "No meio da bagunça, / Keset segadust, / vi a mulher com a mochila nas costas, / nägin üht naist, kel seljakott seljas, / me pedindo um dengo / nuuksumas. / Fiquei encabulado, / Muutusin häbelikuks, / mas tomei uma cachaça, / aga võtsin ühe rummi, / me enchi de coragem e fui lá fazer um cafuné / võtsin julguse rindu ja läksin ta pead silitama."

Kui me saame aru, millest jutt käib, siis näeme, kui palju on meis mestiitsi päritolu. Siin São Paulos arvavad paljud, et „aafrika keelt“ räägitakse ainult Bahias, sest joruba sõnad on kõige arusaadavamad. Aga me ei ole Aafrika võlglased mitte ainult siis, kui ütleme axé, agogô, orixá, acarajé, Olodum, Araketu, Ilê-Ayê.

Taaskord, mitte kõik ei pea olema rituaalides või muusikas ära seletatud. Me peame säilitama salapära. Aga salatsemine ei ole ignorants. Vastupidi. Et hoida saladusi on inimesel vaja tunda asja läbi ja lõhki ning jagada seda vaid sellega, keda arvab nende vääriliseks. Seetõttu on oluline, et eksisteeriksid Mestre mõistes „malungodest“ capoeiristad. Inimesed, kes tunnevad oma ja teiste keeli, ühendavad „rahvusi“ ilma traditsioone kaotamata. Ja, nagu tal on tavaks öelda: ainult ära aja malungot segi malucoga (e.k hull).

Luiz Cabeleira
________________________________________
Bibliograafia:

1. Capoeira Angola - Rego, Waldeloir
2. Novo Dicionário Banto do Brasil - Lopes, Nei
3. Artigos e entrevistas da Professora/Doutora Yeda Castro