João Grande tagasitulek

Ajalehe Tribuna da Bahia osas Caderno de Cultura ilmus 30/07/1988 ajalooline Valber Carvalho (ehkki tekstis teine nimi) reportaaž. Järgmisel aastal kutsuti ta esimest korda USA-sse, kus ta varsti jäi New Yorkis paikseks.

Angola. Capoeira vastupanuvõitlus

VALBER ROBERTO CARNEIRO

Ühel päeval kohtas Sérgio Porto, kuulus Stanislaw Ponte Preta, ühel Rio de Janeiro Ipanema lukstänaval helilooja Cartolat kõnniteel autosid pesemas ja sai šoki. Kuni eelmise novembrini, enne kui ta pensioni taotles, oli sel, kes Retiros Mataripe tanklast möödus, samuti palju põhjust šokeerumiseks. 55-aastaselt raiskas üks maailma tähtsamaid mestreid oma füüsilist energiat, oma osavust ja malíciat mitte selleks, et gingada ja uutele capoeiristadele õpetusi edasi anda, vaid selleks, et anda sära ja läiget plateerimiskoja ees peatuvatele räpastele sõiduautodele. Selline on Brasiilia.

Täna, "angoleirode" ja kõigi nende rõõmuks, kellele meeldib capoeira kui rahvakunst, naases João Grande tundide andmise juurde igal päeval professorite Moraesi ja Cobrinha Grupo de Capoeira Angola Pelourinho akadeemias. João Grande käis seal vaid nädala sees õhtuti, kui sai. Pühapäeviti oli kindlalt kohal, hommikuti. Nüüd elab peaaegu legendaarne mestre capoeirat iga päev, päev läbi. Nädala sees võivad capoeira angolaga alustajad "tunda saada" tema malíciat kella 18-st 20-ni. Kella 20-st 22-ni on juba alustanute kord olla João Grande lähedal. See on unikaalne võimalus.

KAKS RISTIPOEGA

"Akadeemias on kaks poissi/ kellel nimeks João/ üks on taltsas madu/ teine on kull/ üks mängib kõrgel/ teine väänleb maas/..." Neist Mestre Pastinha poolt loodud värssidest oma lemmikõpilastele said ajaloolise Pelourinho akadeemias laulud. Kahe "ristipoja" nimed olid João; et nende vahel vahet teha, kutsus Pastinha üht Suureks ja teist Väikseks.

Sündinud Itagis, Bahia Lõunas, Kaljukitse tähemärgi all, tavatseb João Grande kuningana valitseda maa lähedal, peaaegu lömitades, "angoleirode" tüüpilises asendis, et sealt väljuda kiirete vasturünnakutega tehes jalalööke õhus ja manöövritega, mille capoeira angola, kõikidest kõige rohkem "juurtega", võttis üle loomadelt. Jalalööke, pealööke ja rabo-de-arraiasid imiteeriti analoogsetest liigutustest, mida loomade loomulik kaitseinstinkt oli täiustanud tuhandete aastate jooksul. Siit tuleneb, et capoeira angola on kõige lähedasem võimalik "originaalsele" capoeirale, mida mängisid ohutu tantsu vormis orjad (et oma isandaid ära petta) Kirde rohumaaks maha võetud metsades, mida tunti kui capoeirasid, mis hiljem hakkasid viitama neile, kes seda praktiseerisid. "Kus on neeger?", küsis ülevaataja. "Ta on seal capoeiras", vastasid ta vennased. Ei läinud palju aega, kui neist said "capoeirad". Nimi jäi külge.

ALGUS

Farmitöölistest vanemate poeg, João Grande, tuli 15-aastaselt Salvadori, et elada Tororós. Alguses, et elatist teenida, läks ta tööle laadijaks ühte cachaça-lattu. Irooniline on, et ta ei suitseta ega joo tänaseni, tema cachaça on capoeira angola, mida ta iga päevaga tunneb ikka enam ja enam ümber piiratuna, mida ametlik tundetus ja moonutatud südametunnistused seavad angoleirode vastu. Kurb reaalsus on see, et iga 10 uue praktiseerija kohta vaid üks eelistab capoeira angolat, ülejäänud üheksa lähevad praktiseerima regionali. See on üks stiilivariatsioon, mille lõi Mestre Bimba ja mida mängitakse seistes, mis võimaldab teha teistest võitlustest pärinevaid lööke. "Regional on capoeira edasiareng", räägivad selle praktiseerijad. Angoleirod arvavad, et mitte. "Öeldakse, et me peaks arenema, aga meile meeldib rütmi, laulu, mängu ja filosoofia traditsioon, see on capoeira", süüdistavad angoleirod.

Kui arutelud kõrvale jätta, siis elus on veel vaid kaheksa suurt angoleirost mestret: Canjiquinha, Paulo dos Anjos, Curió, Virgilio da Fazenda Grande, Bobó, Bom Cabrito ja kaks Joãod. Just need kaks viimast on tegevad. Teiste sõnadega, parimat capoeira angolat on võimalik veel õppida. Mitte lugedes raamatuid, vaid vesteldes ja kogedes võitlust koos suurte mestretega. "Mestred ei muretse enam filosoofia ega traditsiooni pärast", tunnistab João Grande ja "lubavad oma angoleirodest õpilastel teha capoeiraga tuhat imelikku asja".

Waldeloir Rego raamatus Capoeira Angola kinnitab autor, et Pastinha ei olnud hea capoeirista. João Grande vaidleb vastu: "Ta oli parim, keda nägin mängimas, ta oli suurepärane. Tol ajal tegi ta liigutuse, joonistas selle üles ja pärast saatis Jorge Amadole, et see jutustaks oma raamatutes", meenutab ta.

Algus oli huvitav. Ühel pühapäeva pärastlõunal, kohas, mida tuntakse kui Roça do Lobo, enamvähem seal, kus täna on Av. Centenariol Pedro Melo Instituut. Oli 1953 ja ta on 20-aastane. Ta nägi üht capoeira rodat, see oli João Pequeno oma. Teine João oli juba kaks aastat Pastinha Akadeemias mänginud. "João, kus on su akadeemia?" "Candeal Pequenos". "Mis päevadel?" "Pühapäeva õhtul, teisipäeva ja reede öösel". "Kui palju maksab?" 2 mil-réisi (ta teenis 10 kuus). Järgmisel pühapäeval läks ta sinna ennast kirja panema. Sai tuntuks ja täna on peaaegu elav legend.

Tal polnud kunagi hõõrdumist politseiga nagu juhtus Pastinha ajal, ta ei kakelnud ka kunagi tänaval. "Ma olen juba need leidnud, kes mu teele sattusid, jätsin selle sinnapaika", tunnistab. Täna möönab ta, et inimesed, paljud neist, õpivad mängima, et tüli norida. Ei ole enam seda austust, mis vanasti, ja kõik õpivad väheke ning tahavad kohe mestreteks saada. "Täna on rohkem mestreid kui õpilasi", heidab ta ette, meenutades, et viisakusest pidi ta ootama, kuni Pastinha suri novembris 1981, et saada contra-mestrest mestreks või tegema nagu João Pequeno, kes küsis Pastinhalt luba, et avada oma akadeemia. Juhtumisi on mõlemad akadeemiad täna ühes ja samas Santo Antônio kindluses, endises kinnipidamismajas, nii et João Grande koos Moraesi ja Cobrinhaga ei aktsepteeri, et ükski õpilane tooks ühegi löögi "väljastpoolt", mis ei oleks ainult "capoeira angola" oma.

SÜDAMETUNNISTUS

Capoeira angola tegeleb suuresti capoeira südametunnistuse kui musta kultuuriga, mis pärineb "juurtest". Seal antakse edasi aafrika suulise traditsiooni detaile, mis ei käi läbi raamatutest. "Ainult suurte meistritega koos elades ja vesteldes", meenutab mestre Cobrinha olles põnevil saamaks teada rohkem traditsiooni kohta, mida ta praktiseerib João Grande pideval akadeemias kohalolul. "Käime vahel rääkimas mõne inimesega, kes kutsub end angoleiroks, aga me ei leia eest midagi", räägib Cobrinha reisist Kariibi merele, kust plaanib naasta augustis Capoeira Angola Õpitoaks ja Esitluseks Santo Antônio kindluses.

Õpikoda toob kokku Bahia ja teiste osariikide nagu Rio de Janeiro, Minase ja Goiáse angoleirod, mestre Moraesi endised õpilased. Mestre Moraes oli omakorda João Grande õpilane. Nimi on juba valitud: Capoeira Angola, Vastuvõitlus Orjuse Võltstühistamisele ja niikaua kui see pole teoks saanud, kogunevad nad iga nädal õpikoda ettevalmistavatel seminaridel laupäeva pärastlõunati sealsamas akadeemias.

Lõpetuseks annab João Grande sotsioloog Waldeloir Regole teada, et ta ei olnud Cobrinha Verde õpilane nagu väidab raamat Capoeira Angola. Tema ainus mestre oli tagaigatsetud Pastinha. Nii nagu elul on kombeks inimeste kulul suuri trikke teha, teeb seda temagi saatus: 35 aastat võitleb ta capoeira abil ja selle eest. Oli aeg, kui ta magas vaid tunni päevas, mis oli pigistatud peatuses autode pesemise ja Restoran Moenda folklooriliste esinemiste vahele. Täna, pensionil, on ta tagasi tulemas tegema ainult seda, mis talle meeldib, võideldes capoeira angola "elu" eest teistest võitlustest sisseimbuva vastu, ometi ei huvitu tema kuuest lapsest ükski capoeirast. "Ainult poksist ja kukevõitlusest, capoeira - ütlevad nad - ei anna midagi tagasi", võtab ta kokku. Aga tal on veel palju ees.