Veel enne kui mai läbi saab, tuleb ära märkida, et 15 aastat tagasi, maikuus 2008, alustasime tõsisemalt capoeira Angola õppimisega ja esimest korda käis külas meie mestre Dorado. Temal endal lõppes Bordeaux's eile 21. capoeira-üritus.
Ehkki aeg lendab, siis tegelikkuses on meie Escola Cajueiro'st ikka päris suur hulk õpilasi läbi käinud ja peab tunnistama, et olen tohutu hulga infot läbi töödelnud ja püüdnud seda teistele arusaadavaks teha.
Sellest lähtuvalt on nagu ikka uksed lahti neile, kes capoeira Angolat proovida või õppida tahavad ja peokuu tähistamiseks allpool ka üks väike mõttearendus.
 |
| 15 a tagasi |
CAPOEIRA &
SURF
mai 2023
Mis on ühist capoeiral ja surfamisel? Lihtne vastus oleks, et mõlemad on ekstreemspordialad. Võib vaielda, mil määral on capoeira sport ja mil määral ekstreemne, aga las see hetkel jääda.
Olles tegelenud capoeiraga 23 (8 regional- ja 15 Angola-stiiliga)
ning purjelauasõiduga 10 aastat, tunnen vajadust oma tegevust veelgi enam
mõtestada.
Esiteks on minu meelest huvitav mõelda sellele, mida arvasin teadvat nii capoeirast
kui surfamisest enne kui nendega tegelema hakkasin. Selge on see, et iga aasta
toob selgusi asjades, millest varem ei pruukinud aru saada. Ometi on päris raske
ennast ette kujutada täiesti tühjaks leheks või mingite eelarvamuste kütkesse.
Kui seda siiski proovida, siis capoeira jõudis esmalt mu teadvusse filmi
Only the Strong kaudu. See ning ca aastal 2000 väljaprinditud liigutuste
pildid määrasid mu edasise õpitee järgnevaks kaheksaks aastaks. Võrdlemisi suur
vaimustus regional-stiilist tekitas väärarusaama teisest,
Angola-stiilist kui aeglasest ja kahtlasest, millega tegelevad ainult mingid
veidrikud. Aasta 2008 tõi aga meeldiva muutuse, mis küll algas toonase
treeneriga tülliminekust, kuid avas võimaluse sügavama stiiliga tutvumiseks.
Tõele au andes olin sellega veidi juba kokku puutunud aastast 2004, kui
praeguse treeneri workshopil käisin. Võimalik, et arvasin ka, et eks see
Angola-stiil midagi sellist ole, mida regionali kõrval vahel harjutada.
Tuleb muidugi ära märkida, et Angolaga Eestis tol ajal mitte keegi ei
tegelenud, mistõttu oli mul väga raske selle kohta mingeid normaalseid
järeldusi teha.
Nüüd jõuame purjelaua juurde. Võimalik, et ilma aastal 2013 Surfilaagris
käimata ei oleks minust ei surfarit ega purjelaudurit saanud. Olin kindlasti
väljaspool surfamise infovälja. Eks oma osa oli siin capoeiral, mis
võttis kogu tähelepanu ja energia. Ainuke õrn kokkupuude surfiga oli üks
tüdruk, kes mõnda aega mu capoeira-trennis käis ja surfama kutsus.
Polnud aga ei aega ega tahtmist. Surfilaager muutis seda märgatavalt. Selge
see, et nägin toonaseid purjelaudureid kui imeinimesi, kes väikeste laudade ja
suurte purjedega kihutasid. Eks seegi tundus esialgu mingite veidrike sport. Enese
rehabiliteerimiseks pean siinkohal ära märkima, et tegelen ka normaalsete
spordialadega nagu jooksmine ja jõusaal.
Aga mis oleks kui prooviks capoeirat ja surfamist kõrvutada ja neis
paralleele otsida? Äkki on nende arengutes ja väljendusviisides mingeid
sarnasusi? Küsin seda muidugi sellepärast, et olen nüüdseks vastuse välja
mõelnud.
Algupärane capoeira algas sellest, et kusagil mingid inimesed tundsid
vajadust üksteise poole jalgadega ja peadega teistmoodi vehkida kui varem.
Surfamine jällegi sellest, et mingitel teistel inimestel ei õnnestunud ilma
puutükita vee peal seista. Edasine oli puhas fantaasia rakendamine, sest on ju
igav niisama jäsemetega vehkida või triivival palgil seista püüda.
Ärgem siin kaldugem liigselt kindlatesse aastatesse, millal midagi järgmiseks
loodi. See on mingil määral loomulikult võimalik, isegi vastavaid inimesi on
võimalik nimetada. Võtame selle asemel ette arengusuunad. Capoeirast
hargnes umbes sada aastat tagasi kaks haru: capoeira Angola (CA) ja capoeira
regional (CR). CA-t peetakse seejuures originaalilähedasemaks. Teist
stiili aga lihtsustatud variandiks, mida on segatud teiste võitlusviisidega,
mis on vähem musikaalne ja rohkem akrobaatiline. Surfist ehk lainelauatamisest,
mida algul harrastati vaid laiemal lauakesel, kujunesid tänu purje lauale lisamisele
aga purjelauasõit ning hiljem, lohe lauale lisamisega, lohetamine. Ka vanale
lainelauale on aeru lisamisega veidi uut hingamist antud.
Sellega kummagi areng muidugi ei peatunud ning CR-st mõeldi välja capoeira
contemporânea ehk kaasaegne capoeira ja muid stiile nagu miudinho
ja amazonas. Tekkisid vee-capoeira ja capozumba. See
nimekiri pole kindlasti lõplik. Purjelauale lisati lõpuks foil ja tiib.
Foili sai lisada ka lohelauale. Nii purjelauasõidus kui lohetamises võib veel
tegeleda slaalomi, kiirussõidu, freestyle’i või lainesurfiga. Kõiki neid
foili või tiivaga.
Arusaadavalt on seda kõike palju, et üks inimene kõige sellega tegeleda jõuaks.
Seega on inimesi, kes püüdnud jääda traditsioonilisemate stiilide, vastavalt CA
ja purjelaua juurde. Palju rohkem aga neid, keda mistahes põhjusel, aga
tõenäoliselt vanema stiili vähese tutvustamise/atraktiivsuse ning suurema keerukuse
tõttu, on kohe valinud kas CR-i või lohetamise. Lihtne on mõista, et lihtsam on
löövam. Siinkohal ei taha ma muidugi pisendada pingutust ja okkalist rada, mida
uuemate stiilide omandamiseks ette võtta tuleb.
Mis capoeirat ja surfi siiski eristab, on see, et üsna keeruline või
mõtetu on CA-t ja CR-i läbisegi harrastada, samal ajal kui purjelauasõitu saab
vaheldada lohetamisega (vastupidi on pigem suur erand). Siin tuleb mängu see,
et capoeira on siiski „rühmasport“ ja surfamine individuaalne. Teiseks
tuleb capoeira puhul mängu stiilipuhtus, mis on aja jooksul üsna
oluliseks kujunenud.
Lõpetuseks üks pealtnäha pentsik fakt: capoeira puhul eksisteerib palju
suurem trend uuemast vanema poole ehk CR-st CA-sse ehk nö juurte juurde suundumine
samal ajal kui purjelaua kui vanema stiili hülgab surfar väga palju
tõenäolisemalt uuema ehk lohetamise kasuks kui vastupidi. Uute stiilide
võidujooks jätkub vaatamata sellele capoeira väiksele iseärasusele.
