Capoeirista oma algolluses on süsinik. Grafiit, mis esimeste gingadega kirjutab oma varesejalad kordumatule valgele rodale.
Edasi läheb ta valukotta, kus ta segatakse ülekaalukalt üldlevinud rauaga või maapõue, milles mõjuvad talle lõpmatud ja vääramatud jõud.
Paari aasta pärast on ta vähemaksev koopia suures konstruktsioonis, mis hoiab teiste omasugustega koos pika-pika torni ehitamiseks vajalikke tellinguid. Või naudib ta siiani talle ühtlaselt tulevat jõudu, väärtust ja ilu, et ühel kaugel hetkel hakata silmipimestavalt briljandina särama ülima teadvuse kaela ehtiva kee lülina.
Millisest capoeiristast saab teras, millisest teemant või briljant, milline jääbki ainult grafiidiks, seda ei tea isegi mitte suurim teadvus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar